Eesti avastamine (Tekstikogumik varaste ungari-eesti kontaktide ajaloo juurde). Urmas Bereczki
lükkavad ümber supipaja, ajavad loomad viljapõllule jne. Nii et ka kõige rahumeelsemad inimesed selle peale endast välja lähevad. Mida rohkem nad vihastavad, seda edukam on püük. Kõik vandesõnad meelitavad võrku vähemalt kolm kala.
Blasiusepäeval hoiduti varasematel aegadel kalapüügist merel, sest kalapüük ja mereleminek tõid sel päeval õnnetust.
Kadripäeval ja markusepäeval ei lase jahimees ainsatki looma, sest usutakse, et muidu ei ole tal aasta läbi jahiõnne ning ka tema relv läheb rikki.
Mõnes kandis pöetakse kadripäeval lambaid, et nende vill tihedam kasvaks. Markusepäeval, kui ussid suureks puntraks kokku roomavad, on keelatud tulistada, sest see ehmatab usse ja nad võivad teelt eksida. Karistus ei jää tulemata.
Kui mõne jahimehe püss kogemata lahti läheb, ei saa ta sellega enam ainsatki looma lasta, isegi kui ta sõelapõhjaks lasta, jookseb või lendab loom ikkagi tema eest ära. Õnneks teab eesti jahimees selle häda vastu abinõu.
Ta võtab elusa ussi, paneb juba püsirohuga täidetud torusse, topib kinni ja tulistab välja. Sellega lunastatakse end välja. Sellel eesmärgil kasutati ka püha puu lehti.
Varem peeti õnnetoovaks seda, kui keegi jõululaupäeval aevastas, seepärast tõmbas kogu majarahvas sel päeval tubakat ninna. Kes kogu päeva jooksul ei aevastanud, sel ei ole terve aasta õnne ja ka tema kari ei edene hästi.
Õnnetuse märgiks peeti ka seda, kui keegi kedagi kogemata külge müksab või talle jala peale astub.
Kuna eesti jõulupüha nimetuski on paganlikku päritolu, siis pole imestada, et selle päevaga on seotud palju muidki ebauskumusi. Paganlikul ajastul oli uue aasta alguseks jõulupüha, seepärast nimetavad eestlased veel tänapäevalgi uut aastat uuteks jõuludeks, jõule aga vanadeks jõuludeks. Sellega on seletatav, et teatud ebausklikke kombeid järgitakse mõnes kohas uuel aastal, teises kohas jõulude ajal.
Nii on see näiteks kotiviha, õnnevalamise, jõululeiva ja jõuluküünlaga, kahe- või kolmeharulise väikese võluküünlaga.
Wieslandis oli toomapäev varem ettevalmistus pühadeks, nagu see mõnel pool veel tänapäevalgi on, ja seda kutsutakse Mustaks või Nõgi-Toomaks. Sel päeval koristatakse eluruumid, lüüakse need läikima. Kuid õlut ei tohi keeta, sest Nõgi-Toomas on kohal ja rikub kogu pruuli. Mujal veristatakse kitsesokk. Nende ettevalmistuste järel tapetakse jõulusiga ja tehakse valmis vorstid. Jõuluõhtul keedetakse kapsasuppi vorstiga, pannakse pidulikult riidesse, puistatakse põrand paksult üle õlgedega ja pidu võib alata. Maja kaitsevaimu jaoks tuleb õlgedele loksutada kapatäis õlut ja suutäis vorsti, nurka panna tükk pühadeleiba. Siis algab „passilöömine“. Üks mängijatest heidab toapõrandale pikali ja teine nüpeldab teda korralikult õlenuudiga. Kui kõik on oma osa saanud ja väsinud, hakatakse kapsasuppi sööma, kui on esmalt osa sellest Ukukivile, teise osa maja kaitsevaimule kõrvale pandud. Pärast söömist jätkatakse armastatud mängu. Samal ajal läheb peremees välja vaatama, kas taevas on leida mingeid endeid tulevaks aastaks. Kui taevas on tähine, kasvab vili hästi; kui väljas on tihe udu, on oodata suurepärast saaki; pilvine taevas ja külm tuul tähendavad õnnetut aastat. Jõululeiva lõikamisel tehakse sellele sõrmusega kolm sisselõiget, mõned joonistavad ka risti või pentagrammi. Wieslandis kasutavad mõned leiba küünlajalana ning torkavad pühadeküünla selle sisse. Õhtul on kombeks kaevud ettevaatlikult kinni katta, et mõni hulkuvatest „maa-alustest“ sinna kogemata sisse ei kukuks, mis tooks majale suure õnnetuse. Sellel ööl ja vana-aastaööl muutuvad maa-alused vaimud inimkujul nähtavateks. Seepärast kehtib reegel, et neil öödel tuleb kõik võõrad lahkesti vastu võtta. Just seetõttu jätavad mõned magama minnes laua kaetuks ja ka perenaine ei tohi sahvriust lukku keerata, et kui säärane külaline vahest hiljem sisse juhtub astuma, millestki puudust ei peaks tundma. On ette tulnud, et need inimkuju võtnud maa-alused vaimud armusid ilusatesse tüdrukutesse. See on mõlema osapoole jaoks suur õnnetus, sest vaimu kõrge seisus ei talu seisusevastast abielu.
Ärapõlatud mõrsjad ei kuule mitte üksnes nädalaid igal ööl vaimude soigumist ja oigamist, vaid isegi kui nad hiljem endasugustega abielluvadki, kannatavad pidevalt vaimude paine all.
Kes jõuluhommikul kümbleb, heidab esmalt pesuvette hõbekäevõru, sõrmuse või tüki hõberaha, et ta terve aasta kõikjal „hõbevalget“ leiaks ja õnnetuste eest kaitstud oleks.
Mõned viskavad midagi hõbedast ka sellesse nõusse, millest veiseid joodetakse, et koduloomad paremini edeneks. Mõnes kandis aga ei tohi uusaasta esimesel päeval ja jõululaupäeval veistele juua anda, muidu piinavad loomi suvi läbi parmud ja muud kahjulikud putukad, nii et nad karjamaalt alati koju jooksevad.
Jõuluõhtul pühitakse põrand söögilaua alt puhtaks, hommikul aga vaadatakse, kas pragudest ei leia mõnd viljatera. Kui leitakse, siis on see vihje, et seda viljasorti tuleb kõige rohkem külvata, sest see annab kõige suurema saagi.
Vanasti valmistati nn „jõulukerake“, millesse mässiti väike tükk vaskraha ja igasuguseid võlutaimi ning selle ümber keriti punast lõnga. Seejärel peideti kera laudalakka, et posijad ei saaks loomadele kahju teha.
Tehvanuse päeval ratsutas iga peremees varem oma hobusega ja lasi tal aadrit, et nad väledad oleks ja hästi kosuks. Mõnes paigas peetakse sel päeval ka kaeraõnnistust.
Humalat istutatakse mõnes kohas noorkuu ajal, teisal seevastu nädala esimesel päeval. Varem oli humalal eraldi kaitsepühak, mida tõestavad ka nimetused humalakuningas, humalavardja ja humalaaia peremees. Sellele tuuakse õllepruulimise puhul ohvreid.
Kui humalasaak mõnel suvel Wieslandis kehv on, öeldakse: Humalakuningas on tänavu meie peale vihane.
Hobuseid, vasikaid ja põrsaid kohitsetakse harilikult pühapäeval, kuna peetakse ebaõnneks, kui kohitsemine toimub sellisel päeval, mil nuga on valmistatud.
Et seda vältida, valiti pühapäev, kuna ollakse kindel, et sel päeval pole valminud ainsatki nuga. Kohitsemise juures on moes mitmesugune hookuspookus. Näiteks loetakse noale enne kasutamist sõnad peale ja äralõigatud osa puistatakse soolaga üle või kaevatakse sõnnikuhunnikus maasse, kus laskutakse põlvili ja pomisetakse võlusõnu jne.
Ei peeta heaks, kui keegi julgustab inimest esmaspäeval, sest usutakse, et siis möödub kogu nädal ringi joostes.
Neljapäev on eestlastele eriti püha ja seda peetakse suures aus, rohkem kui pühapäeva. Sel päeval tehakse võlutoiminguid ja hoidutakse igasugustest asjadest.
Paljudes kohtades ei tohi sel päeval kanepi- või villatöödega tegelda, sest tagajärjeks oleks kehv lõikus ja lambad kaotaksid villa. Kui mõni lammas jääb villata, on kombeks öelda: neljapäevapuuk või – tõuk. Kuna aga naiste tööd seisnevad kogu talve vältel pea eranditult kanepi- või villakertamises, ei tee nad sel päeval üldse tööd, vaid lesivad ahju peal. Neil on teine pühapäev.
Sel päeval kogutakse kokku ka võlutaimed, sest siis on neil suurem jõud. Ka härjapõlvlaste ja teiste kõrgemate jõududega on surelikel kombeks suhelda sel päeval. Mõnes kohas ei soojendata sel päeval pesuvett, mujal soojendatakse ravimiseks mõeldud vett ikka ja ainult siis.
Lapsed viiakse ristida tavaliselt neljapäeval, sest siis õnnistavad neid nii vana kui uue usu jumalad.
Reede on ka eestlaste juures õnnetu päev. Sel päeval ei taheta pulmi pidada ega midagi säärast teha, millelt oodatakse õnne.
Laupäevaõhtu on üldiselt kümbluse aeg. Leotist, millega pestakse, ei tohi valmisatada sama päeva pärastlõunal, vaid reedel või laupäeva ennelõunal. Laupäeva pärastlõunasest leotisest tekib eriti lastel peas lööve. Aga see on veel väike karistus. Ühes majas tegi teenija leotise kogemata laupäeva pärastlõunal, kuid kogu segu muutus hüübinud vereks. Pühapäeval kümblemist peetakse suureks patuks ja see ei jää karistuseta. Selle näiteks on kuupealsete inimeste juhtum. Üks noor abielupaar läks pühapäeval vannituppa. Kui nad parajasti vanni tahtsid astuda, haarasid kättemaksuhimulised jumalad mõlemad koos vanniga ja panid teistele hoiatuseks koos vanniga kuu sisse, nagu seda täiskuu ajal igaüks näha võib.
See muistend on rahvasuus käibel