.
põhijooned?
Ajalooliselt tekkis konservatism XIX sajandi esimesel poolel Prantsusmaal vastukaaluks XVIII sajandi ratsionalismile ja klassitsismile, Prantsuse revolutsiooni saavutustele ja Napoleoni tsentralismile. Konservatism seisab Ancien Régime’i taastamise eest. Konservatiivne maailmavaade tõusis esile eriti Prantsuse restauratsiooniperioodil (1814–1830). Ajaloolisest sünnihetkest on aga olulisem konservatismi substraat. Traditsionalism on ju omane kõikidele aegadele, kuivõrd me võime eeldada, et igal suurte muutuste perioodil tekib muutustele ka vastuseis. Teisisõnu, me olime traditsionalistid juba enne konservatismi sündi. Ses mõttes ei ole konservatism piiratud mõne kindla ajastuga. Ent kuni Suure Prantsuse revolutsioonini ei jõudnud see kunagi areneda poliitiliseks ideoloogiaks, mille mõte on vastu seista kehtivale ühiskonnakorrale või soovida vana taastamist.
Määrav roll oli Suure Prantsuse revolutsiooni ulatusel ja pöördelisusel. Kunagi varem ei olnud ühiskond muutunud nii radikaalselt ja nõnda lühikese aja jooksul. Paari aasta jooksul muutus Prantsusmaa feodaalne klassiühiskond võrdsusel põhinevaks kodanikuühiskonnaks. Samal ajal toimus evolutsioon staatilis-naiivselt dünaamilis-reflektiivsele arusaamisele ühiskonnast. Muutus puudutas kõike ja kõiki, Ancien Régime’ist ei säästetud kedagi ega midagi. Muutus kui selline tõsteti uueks dogmaks. Sel taustal kujunes välja konservatism kui poliitiline maailmavaade – vastandina ajatule, apoliitilisele ja ideoloogiavabale traditsionalismile.15
Prantsusmaa polnud üksnes kõikehaarava revolutsiooni näitelava, vaid sünnitas ka hulga tähtsaid eestvõitlejaid konservatismile. Krahv Joseph de Maistre (1753–1821) oli poliitik ja diplomaat, mitme revolutsioonivastase kirjutise autor. Ta suunas oma terava sule selle vastu, mida ta pidas valgustuse ja revolutsiooni liialdusteks – vägivald, moraalitus, kirikuvastasus ja ateism. Poliitiliselt pooldas Maistre Bourboni absolutistliku monarhia restauratsiooni. Tema hilisemates kirjutistes kandus rõhk poliitikalt teoloogiale ja filosoofiale. Katoliikliku konservatismi teoreetikuna on ta vaimustanud põlvkondi Prantsuse kuningriiklasi ja ultramontanistidest katoliiklasi, nagu Charles Maurras (1868–1952), kes juhtis reaktsioonilist katoliiklikku liikumist Action française, millel omakorda oli ambivalentne suhe Prantsuse personalismiga. Maistre’i kaasaegne vikont Louis de Bonald (1754–1840) oli poliitik ja filosoof. Nagu Maistre’gi pooldas ta absolutistliku monarhia restauratsiooni Prantsusmaal. Ka tema oli aristokraatia ja vaimulikkonna eestkõneleja. Ta ei olnud nõus 1789. aasta inimõiguste deklaratsiooniga ning oli vastu valgustuse ja revolutsiooni ratsionalistlikele ja individualistlikele põhimõtetele. Osalt romantismist inspireerituna rõhutas ta ajalooliste traditsioonide ning selliste institutsioonide nagu perekonna, religiooni ja monarhia tähtsust. Nii Maistre’it kui ka Bonaldi peetakse katoliikliku konservatismi ja traditsionalismi esindajateks.
Kui Prantsusmaal sirgus vasttärganud konservatism poliitiliseks liikumiseks, sündis Inglismaal konservatism filosoofiana. Šoti filosoofi David Hume’i (1711–1776) loetakse selle koolkonna alusepanijaks. Epistemoloogiliselt on ta üks mõjukamaid skeptitsismi esindajaid. Hume’i vaade inimkonnale oli ratsionalistlik-pessimistlik. Ta rõhutas traditsioonide tähtsust igapäevaelus ja ühiskonnakorralduses. Tema ütlus „tava on inimelu hea teejuht” võiks olla konservatismi moto.
Ent Suure Prantsuse revolutsiooni peamise vastasena võiks ajalukku minna hoopis Iiri päritolu poliitik ja filosoof Endmund Burke (1729–1797), olgugi et ta nõudis inimõiguste austamist, toetas Iiri vabadusvõitlust ja Ameerika revolutsiooni 1776. aastal ning kritiseeris Briti koloniaalvalitsust Indias.16 Aastal 1790. avaldas Burke oma teose „Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist”,17 kus ta oli radikaalselt vastu revolutsiooni ajal Pariisis valitsenud vaimsele õhustikule. Tema teos osutus suures osas Euroopast kohe väga menukaks ning mitmed Euroopa monarhid kasutasid seda selleks, et põhjendada oma vastuseisu revolutsioonile ja õigustada oma võimulolekut. Lisaks näitas Burke’i teos teed kuju võtvale konservatismile. Just selles mõttes on Burke’i õigustatult peetud konservatismi isaks, ehkki ta ise ei oleks enda kohta eales neid sõnu tarvitanud.
Burke’ile sobib nimetatud roll seetõttu – kuigi tema põhiteose pealkiri seda ei kinnita –, et tema konservatismi ei saa taandada vastuseisuks Prantsuse revolutsioonile. Revolutsioon oli andnud pelgalt ettekäände laiemaks ja sügavamaks analüüsiks, millel omakorda oli potentsiaali panna alus poliitilisele ideoloogiale.
Oma roll on ka Burke’i „liberaalsetel” vaadetel. Võrreldes teiste konservatiivsete mõtlejatega, iseloomustatakse Burke’i kui mõõdukat liberaali nii tema poliitilistes seisukohtades kui ka vaates ühiskonnale. Erinevalt paljudest oma kaasaegsetest oli Burke revolutsioonivastane, olemata reaktsiooniline. Ta ei olnud muutuse kui sellise vastu, kuid pooldas järk-järgulist arengut, mõistlikkust, pragmatismi ja parendusi säilitamise eesmärgil.
Tema konservatism on pigem metoodiline kui sisuline, sest sisu on alati muutumises.
Ses mõttes võib Burke’i – üsna paradoksaalselt – iseloomustada kui dünaamilist mõtlejat.
Ilmselgelt oli konservatismi kui poliitilise ideoloogia koidik nii Prantsusmaal kui ka Inglimaal üsna hägune. Ainult tagantjärele on võimalik ära tunda uue ideoloogia tekkimise märke. Ent see, mida on öeldud konservatismi alguspäevade kohta, on veelgi paikapidavam tema edasise arengu kohta. Läbi XIX ja XX sajandi arenes konservatism erinevates suundades ja erineva kiirusega. Konservatismi ajalugu on seega kõike muud kui konservatiivne. Konservatismi tekkimisest ja arengust rääkides märkame eelkõige seda, kui tähtsaks peetakse selle ajaloolist alust või täpsemalt tekkepõhjust. Konservatiivsed poliitikud, teoreetikud ja intellektuaalid viitavad ikka ja jälle selle varaseimatele allikatele, konservatismi põhimõtetele ning eriti Burke’i teosele „Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist”. See, millist tähendust omistatakse jätkuvalt konservatismi juurtele, näitab ühelt poolt, kui oluline oli see periood konservatismi kui ideoloogia arenguloos. Teiselt poolt rõhutab see, kui suhteliselt ebaolulise panuse on andnud selle arenguloo muud osad.
Konservatismi edasine ajalugu siiski mõnevõrra kahandab selle varasemate joonte tähtsust. Lõpuks seadis algne konservatism sihikule ju valgustuse ja Prantsuse revolutsiooni. Filosoofiliselt väitis ta, et valgustus rõhutas ülearu inimese mõistust; et aga inimese kognitiivsed võimed on piiratud, on traditsioonid ja institutsioonid asendamatud. Poliitiliselt vastandus algne konservatism Prantsuse revolutsiooni tulemustele: monarhia kukutamisele ning aristokraatide ja vaimulike privileegide kaotamisele. Ent põhimõtted, nagu kiriku ja riigi lahutamine, inimõigused, rahva suveräänsus ja demokraatia oleks lõpuks siiski võitnud feodaalsed traditsioonid, absolutistliku monarhia ning ühiskonna jagatuse privilegeeritud ja privilegeerimata klassideks. Alates XIX sajandi teisest poolest oli konservatism sunnitud loobuma Ancien Régime’i taastamise eesmärgist. Teisisõnu, konservatism kohandas end ning võttis omaks valgustuse ja Prantsuse revolutsiooni tähtsaimad saavutused ja/või asjaolu, et konservatismi põhivool polnud enam doktriinne, vaid pigem reformistlik. Ses mõttes on konservatism omaenda juurte ja mineviku suhtes olnud valiv ja ebaustav ning need omadused on viinud neokonservatismi tekkimiseni.18
Samas pangem tähele, et XIX ja XX sajandi konservatismi iseloomustab suur varieeruvus. Konservatiivideks nimetavad end väga erinevad isikud, inimrühmad ja erakonnad sama erinevate riikide reast. Ajalooliselt on konservatism Inglise-Prantsuse päritolu poliitiline liikumine ja ideoloogia. Just Inglismaalt ja Prantsusmaalt levis konservatism mujale Euroopasse.
Alates XIX sajandi keskpaigast juurdus konservatism ka teistes Euroopa riikides. Kõiki konservatismi erinevaid versioone ühendab traditsionalism. Näiteks Saksamaal leidis konservatism tuge romantismist ja selle vastupanust Aufklärung’i ratsionalismile ja XIX sajandil üha süvenevale usule progressi kõikvõimsusse.
Kuid täheldatud mitmekesisus ei ole üksnes ruumilise ja ajalise arengu ja leviku tagajärg, nagu see kehtib muude poliitiliste ideoloogiate puhul. See tuleneb eeskätt konservatismi enda loomusest.
Kõik uurijad ei tunnista Suure Prantsuse revolutsiooni ainulaadsust konservatismi substraadina. Vt S. Huntington, „Conservatism as an Ideology”, American Political Science Review, 51(2), 1957, lk 463–467.
Burke’i tuntakse ka kui esindusdemokraatia põhimõtte leiutajat (vastandina otsedemokraatiale). E. Burke, „Speech Given to the Electors of Bristol on Being Elected”, I. Hampsher-Monk, The Political Philosophy of Edmund Burke, 1987, lk 108–111.
Täispealkiri on „Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist ja mõningate Londoni ühingute toimingutest seoses selle sündmusega” (eesti keeles ilmunud Avatud Eesti Raamatu sarjas. Varrak, 2008. Tõlkija Triinu Pakk-Allmann. Tõlkija märkus). See on Burke’i vastus ühele 1789. aastal talle saadetud kirjale, milles üks noor prantslane imestab, miks Burke suhtub nii jahedalt Prantsusmaal toimuvatesse sündmustesse. Burke’i vastus on mõeldud Londoni intellektuaalide ringkonnale, kes oli Prantsuse revolutsiooni poolt vallapäästetud muutuste suhtes võtnud suhteliselt positiivse hoiaku.
Konservatismi ja valgustuse suhe on ühtaegu ambivalentne ja paradoksaalne. Ühtpidi on konservatism valgustuse „laps”: ilma valgustuseta poleks olnud konservatiivset reaktsiooni. Teistpidi väidab konservatism, et valgustus oli ühiskonna segipaiskumise ning traditsiooniliste väärtuste ja tõekspidamiste allakäigu põhipõhjus.