Mitmekülgne konservatism. Mart Laar
ideoloogia vastu, sest ideoloogia nõuab sageli traditsioonide, kommete, inimkogemuse eiramist. Samas, need tavad ja kombed eksisteerivad üksnes mingil kindlal ajal ja kindlas kohas ning on ses mõttes konkreetsed. Seega iga liikumine, mis mingeid tavasid ja kombeid kaitseb, on teisest samasugusest erinev. Minevik, olevik ja tulevik on igal ajahetkel isesugused, mistõttu konservatism manifesteerib end mingis konkreetses ajaloolises vormis, mis on tingitud konkreetsest ajaloolisest kontekstist.19 Seepärast ei saa konservatismil kunagi olla ühtainsat „nägu”. Konservatism on olemuslikult ajalooline ja konkreetne.
Eelöeldust järeldub, et konservatism seisneb usus, et midagi tuleb säilitada, kuid see, mida on vaja säilitada, jäetakse ütlemata. Traditsionalismi objekt on defineeritav ajalooliselt ja konkreetselt. See põhimõtteline piirang pole takistanud paljudel autoritel konservatismi määratlemast nii, nagu oleks tegemist üheainsa haruga. Silmas pidades konservatismi olemuslikku mitmekesisust, on ühese positiivse definitsiooni andmine siiski välistatud. Iga katse konservatismi kirjeldada saab seega olla vaid negatiivne ja põhineda konservatismi ühel konkreetsel harul.20
Klassikaliselt on vahet tehtud konservatismil kui suhtumisel ja konservatismil kui hoiakul. Ühelt poolt on konservatism inimese hoiak, reageerimisviis, spontaanne refleks, mida võib seostada teatavate kalduvustega, mis on ühtaegu ajatud, ent ometi isikupärased. Selles mõttes uuritakse konservatismi kui antropoloogilist nähtust vastandina teistele, nt progressiivsetele hoiakutele. Teiselt poolt tähendab konservatism mõttesüsteemi, poliitilist liikumist, kõrvu liberalismi ja sotsialismiga. Selles kontekstis räägime konservatismist kui koha ja ajaga seotud ideoloogiast, selle paradoksaalse mööndusega, et konservatism on ise ideoloogiate vastane. Kristliku demokraatia käsitluses räägime hiljem aga konservatismist ainult kui ideoloogiast. Olgugi et konservatiivsus kui hoiak ja konservatism kui ideoloogia on olulisel määral ühte põimunud – näiteks ilmneb see arutelus konservatismi olulisuse üle tänapäeval –, on siiski oluline, et seda vahetegemist meeles peetaks.
Saksa-ungari filosoof ja ühiskonnateadlane Karl Mannheim (1893–1947) polnud küll ise konservatiiv, kuid on kindlasti üks konservatismi tähtsamaid autoreid. Aastal 1927 avaldas ta teose „Das konservatieve Denken”21, kus ta tegi vahet konservatismi – kui teadliku, järjekindla hoiaku ning ühiskonna- ja maailmavaate – ning traditsionalismi – kui ebateadliku, loomupärase minevikuihaluse vahel.22 Ajaloolises mõttes on traditsionalism omane kõigile aegadele ja see oli olemas enne konservatismi, mis sündis XVIII sajandi lõpus. Ses mõttes seostub traditsionalism väga tihedalt konservatiivse hoiakuga. See tähendab, et erinevused konservatiivse hoiaku ja ideoloogia vahel ühelt poolt ning traditsionalismi ja konservatismi vahel teiselt poolt, on mingil määral paralleelsed. Paljud autorid, sh Mannheim, rõhutavad ka klassikalist vahet konservatismi kui asise ja anti-ratsionalistliku ning progres-sivismi kui abstraktse ratsionalistliku mõtteviisi vahel. Konservatism ja progressivism põhinevad seega täiesti erinevatel eeldustel. Nende vaated ühiskonnale on risti vastupidised. Lühidalt: konservatism pooldab säilitamist ja progressivism muutusi.
Arvestades konservatismi paljutahulisust, pole ime, kuidas erinevad auto-rid eristavad konservatismi eri tüüpe. Nad kõik püüavad välja pakkuda ide-aalseid tüpoloogiaid, mis aga ei vasta ega saagi vastata mitmekesisele reaal-susele. Lisaks sellele kasutatakse ebakindlaid kriteeriume, mistõttu saadud tüpoloogiad on süsteemsed ainult osaliselt.
Heywood eristab autoritaarset, patroneerivat ja libertaarset konservatismi.23 Autoritaarne konservatism on autokraatlik ja reaktsiooniline ning tema eesmärk on juhtida ühiskonda ülalt alla. See erineb pigem tagasihoidlikust ja pragmaatilisest anglo-saksi konservatismist, mis lähtub Burke’i ideedest. Patroneeriv konservatism eelistab samuti „ülalt alla reforme” „alt üles revolutsioonidele”, kuid vähem jõulisel viisil ning kooskõlas mõistlikkuse põhimõttega. See on ühiskonna parema osa kohustus või õigemini privileeg nõrgemate eest hoolitseda. Nimetatud traditsioon on tugevalt esindatud nn ühe rahva konservatismis, mis otsis keskteed majandusliku liberalismi ja etatismi vahel.24
Libertaarne konservatism pooldab kombinatsiooni suurimast võimalikust majandusvabadusest ja vähimast võimalikust valitsuse regulatsioonist. Selle majandusliku laissez-faire’i paariline on ühiskondlik-kultuuriline traditsionalism.25
Funderburk ja Thobaben ei loo eristust sisu põhjal, vaid pakuvad välja kronoloogilise jaotuse klassikaliseks, nüüdisaegseks ja tänapäeva konservatismiks.26 Klassikaline konservatism viitab konservatismi algusaastatel väljakujunenud filosoofiale, mis lähtub suuresti Burke’i ideedest ning tugineb orgaanilise ühiskonna, ebatäiusliku üksikisiku, riigi kui traditsioonide ja korra kaitsja põhimõttele ja omandiõigusele. Funderburki ja Thobabeni kohaselt on klassikalise konservatismi ainus näide brittide Konservatiivne Partei. Nüüdisaegne konservatism lähtub nii klassikalisest konservatismist kui ka (majanduslikust) liberalismist. Selles konservatismi harus teevad Funderburk ja Thobaben omakorda vahet sotsiaalsel ja individuaalsel konservatismil. Sotsiaalne konservatism on XX sajandi Ameerika variant klassikalisest konservatismist. Selle puhul on konservatismi põhiprintsiipe kohandatud moodsa ühiskonna vajadustele, nähes muu hulgas ette, et valitsus peab aktiivselt toetama selliseid ühiskondlikke institutsioone nagu perekond. See nõuab tugevat valitsust, kusjuures heaoluriiki tuleks pigem konservatiivsetele põhimõtetele vastavalt ümber korraldada kui lammutada. Individuaalse (või individualistliku) konservatismi lähtepunkt on üksikisik, mitte mõni sotsiaalne institutsioon. Individuaalne konservatism vastandub etatismile ja selle eesmärk on saavutada võimalikult suur vabadus (ettevõtlikule) üksikisikule. Majanduslikus mõttes on see konservatismi liik kõige lähedasem laissezfaire liberalismile. Täna-päeva konservatismi puhul teevad Funderburk ja Thobaben vahet neokonservatismi, uusparempoolsete ja kaastundliku konservatismi vahel. Viimane variant püüab lepitada või leevendada uusparempoolset neoliberalismi sot-siaalse konservatismi elementidega. Ent moraaliküsimustes on selle seisukohad ranged.
Sarnase ajaloolise, ent mitte kronoloogilise tüpoloogia, on välja pakkunud von der Dunk.27 Laias laastus eristab von der Dunk kolme liiki konservatismi: status-quo konservatism, reformikonservatism ja reaktsiooniline konservatism. Status-quo ehk säilitav konservatism pooldab olemasoleva ühiskonnakorra säilitamist. Muutused, olgu positiivsed või negatiivsed, lükatakse tagasi. Olevik on norm, ehkki minevik ei kao täielikult kunagi ära. Reformikonservatism võtab dünaamilise hoiaku, lähtudes eeldusest, et muutused on vältimatud. Nagu status-quo konservatismigi, lähtub ta reaalsusest, kuid püüab reformidega ennetada radikaalseid või revolutsioonilisi muutusi (st ta muudab selleks, et säilitada).28 Reaktsiooniline või restauratsiooniline konservatism ei välista üksnes ajalisi mööndusi, vaid ka mõiste status quo. Reaktsioonilised konservatiivid tahavad minevikku tagasi.29 Asjaolu, et tegemist on alati konkreetse ja sageli romantilise versiooniga minevikust, kahandab selle konservatismi haru usaldusväärsust. Ses tähenduses on reaktsiooniline konservatism paradoksaalselt revolutsiooniline.30
Kolm konservatismi tüüpi vastavad ajalisele jaotusele minevikuks, olevikuks ja tulevikuks: esiteks püüdeks taastada möödunu (reaktsiooniline või restauratsiooniline konservatismi), teiseks püüdeks säilitada olemasolev olukord (status-quo ehk säilitav konservatism) ja kolmandaks püüdeks läbi viia muutusi (reformikonservatism).
Negatiivsetele muutustele vastu seisva reaktsioonilise konservatismi ja positiivseid muutusi pooldava progressiivse konservatismi ühisosa on kriitiline suhtumine olemasolevasse reaalsusse.
Lisaks sellele peavad nad mõlemad oma positsiooni sõnaselgelt seletama. Status-quo konservatism on siinkohal diametraalselt erinev. Tema otsib õigustust olemasolevast ühiskonnakorrast. Algse konservatismi puhul, kui toimus üleminek traditsionalismilt konservatismile, oli olukord
H. W. von der Dunk, Conservatisme, Bussum, Unieboek, 1976, lk 27.
J. Mendilow, „What is Conservatism? Some Signposts in the Wilderness”, Journal of Political Ideologies, 1(3), 1996, lk 221–238.
K. Mannheim, „Das konservative Denken, Soziologische Beiträge zum Werden des politischen-historischen Denkens in Deutschland”, teoses K. Mannheim, Wissensoziologie: Auswahl as dem Werk, 1970, lk 408–508. Vt ka K. Mannheim, Conservatism. A Contribution to the Sociology of Knowledge, 1986, lk 256.
K. Mannheim, op. cit., 1970, lk 416: „Traditionalistisches Handeln ist ein fast rein reaktives Handeln. Konservatives Handeln ist sinnorientiertes Handeln.” („Traditsionalistlik tegevus on peaaegu puhtalt reaktiivne. Konservatiivne tegevus on sihipärane.”)
A. Heywood, op. cit., 2000, lk 52–54.
Mõiste on pärit mõjukalt poliitikult Benjamin Disraelilt (1804–1881), kes Konservatiivse Partei egiidi all tahtis klassid ühendada üheks rahvaks.
Uusparempoolsus seostub libertaarse konservatismiga, ent fašism pigem autoritaarse konservatismiga.
Ch. Funderburk ja R. G. Thobaben, op. cit., 1994, lk 124–152.
Von der Dunki tüpolooga kohta vt K. Epstein, The Genesis of German Conservatism, 1975, lk 733.
See seostub Burke’iga ja tema metodoloogilise konservatismiga.
See võib tähendada integrismi (traditsioonide tingimusteta säilitamine muutuste aegadel) või restauratsiooni (traditsiooni taaskehtestamine pärast muutusi).
Nt nn Weimari Vabariigi (1918–1933) Konservative Revolution, milles osalesid teiste hulgas Oswald Spengler, Arthur Möller van den Bruck, Ernst Jünger ja Carl Schmitt, või Ameerika revolutsiooni kui sisuliselt konservatiivse revolutsiooni kirjeldus teoses P. Viereck, Conservatism Revisited, 1959, lk 16–17.