Mitmekülgne konservatism. Mart Laar
valitsusest. Lisaks ergutab see majandustegevust.
See usk ebavõrdsusse ning sellest tulevad väärtused nagu autoriteet, hierarhia ja eraomand on peamised konservatismi iseloomustavad jooned, eelkõige seetõttu, et ebavõrdsuse põhimõte esineb konservatismi kõikides variantides ning eristab neid egalitaarsetest ideoloogiatest.
Religioonile omistatav roll on samuti silmapaistev. Tõelise Gemeinschaft’i puhul ei hinnata religiooni selle sisemiste omaduste pärast, vaid pigem sotsiaalsete ja lõimivate funktsioonide pärast (funktsionalism). Tihti on rahvus poliitilise ja sotsiaalse elu alus (rahvuslus, natsionalism). Veel üks konservatismi iseloomustav tunnus on aja ja ajaloo staatilis-tsükliline käsitus erinevalt kristlusest.
See on täielikult kooskõlas traditsiooni väärtustamisega ning risti vastupidine valgustusajastul ja sellele järgnenud liberalismi ja sotsialismi ideoloogiate raames esile kerkinud lineaarse progressi mõistega.
Ameerika nüüdisaegne konservatism
Lindsay Lloyd
USA konservatism on viimastel kümnenditel osutunud visaks poliitiliseks jõuks. Tal on sarnasusi Euroopa paremtsentristliku mõtlemisega, aga ka olulisi erinevusi. Ameerika konservatism on lai liikumine, millel on palju harusid ja allrühmi. Järgnevalt tuleb juttu USA konservatismi ajaloost alates 1950. aastatest, selle tähtsamatest põhimõtetest ning sarnasustest ja erinevustest Euroopa konservatismiga.
Ameerika nüüdisaegne konservatism seisab kolmel sambal – sotsiaalne konservatism, majanduslik konservatism ja riikliku julgeoleku (või välispoliitiline) konservatism. Need suunad ei ole üksteist välistavad ning paljud poliitikud ja mõtlejad järgivad kõiki kolme. Nii näiteks oli USA möödunud poolsajandi kõige edukam konservatiivist riigipea Ronald Reagan tuntud kõigi kolme samba tulihingelise esindajana.
Sotsiaalne konservatism on USAs olnud tihedalt seotud religioossete konservatiividega: roomakatoliiklased, evangeelsed protestandid, konservatiivsed juudid jt. Paljude sotsiaalsete konservatiivide prioriteetide hulgas on usu- ja perekonnaküsimused. Paljud neist eitavad abordi- ja homoõigusi ning pooldavad hariduses ja kultuuris traditsioonilisi väärtusi ja traditsioonilist peremudelit.
Majandusliku konservatismi jõud on suunatud poliitikale, mis toetaks majanduskasvu erasektori algatuste ja piiratud valitsemisega. Konservatiivide eesmärgid on maksude alandamine, majanduskasvu ja investeeringuid soo-dustav maksupoliitika, majanduse reguleerimise vähendamine, vabakaubandus, föderaalsete kulutuste kasvu peatamine või vähemalt aeglustamine.
Riikliku julgeoleku konservatism rõhutab tugevat riigikaitset ja USA jõulist esindatust maailmaareenil. Külma sõja ajal väljendasid riikliku julgeoleku konservatiivid sageli teravat vastuseisu Nõukogude Liidule, olles vastu näiteks relvastuskontrolli lepingutele ning toetades kommunismivastaseid liikumisi ja jõude (vabadusvõitlejad).
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist edendavad riikliku julgeoleku konservatiivid rahvusvahelise terrorismi tõkestamist ja äärmuslusevastast võitlust, toetades selleks muu hulgas kaitsekulutuste suurendamist ning luureasutustele suuremate vahendite ja volituste andmist.
Konservatismi ja Vabariikliku Partei vahele pannakse sageli võrdusmärk. Kuigi on tõsi, et Vabariiklik Partei on Demokraatide omast konservatiivsem, on mitu asjaolu, mille tõttu on konservatismi võrdsustamine vabariiklastega raskendatud. Erinevalt Euroopa riikidest, mille parlamentaarses süsteemis on palju omavahel võistlevaid parteisid ja koalitsioonivalitsused on tavalised, on USAs kaua aega püsinud kord, kus on kaks tugevat tsentrierakonda. Alates 1950ndatest on Vabariiklik Partei liikunud paremale ja Demokraadid vasakule, kuid mõlemad hoiavad poliitilise keskme lähedale. Kui valijad tajuvad, et kumbki neist on liiga palju äärmusse kaldunud, nagu juhtus 1964. aastal vabariiklaste presidendikandidaadi Barry Goldwateriga või 1972. aastal demokraatide kandidaadi George McGoverniga, saab see erakond valimistel lüüa.
Kuigi mõlemad erakonnad on alates 1970ndatest oma ideoloogias muutunud sidusamateks, peetakse nii vabariiklasi kui ka demokraate massi- või rahvaparteideks. Kummastki erakonnast on kongressis esindajaid tähtsatel kohtadel, nagu näiteks komisjonide esimehed, samuti väike rühm mõõdukaid, kellel on sageli oluline roll. Lisaks on Vabariikliku Partei presidendikandidaadid konservatiividega sageli olnud vastuolus. Konservatiivid on skeptiliselt suhtunud 1952. ja 1956. aastal Dwight Eisenhowerisse, 1968. aastal Richard Nixonisse, 1976. aastal Gerald Fordi, 1988. ja 1992. aastal George H.W. Bushi ning 2008. aastal John McCaini.
Kuigi statistika kõigub, paigutab enamik ameeriklasi ennast poliitilisest keskmest paremale. Vahetult pärast 2010. aasta valimisi läbi viidud küsitluste kohaselt, kus 1 tähistas liberaalseid vaateid ja 9 konservatiivseid, oli valijate keskmine hinne 5,9. Küsitletud märkisid samas, et mõlemad erakonnad on nende enda seisukohtadest erinevalt äärmuslikumad. Kongressi demokraatidele andsid nad vaadete skaalal 3,5 ja vabariiklastele 6,4 palli.55 Konservatiivsed või paremtsentristlikud vaated ei pruugi paljude valijate jaoks alati kokku langeda vabariiklaste erakonna seisukohtadega, kuigi rohkem on neid, kes peavad end nii konservatiiviks kui ka vabariiklaseks, kui neid, kes esindavad korraga nii konservatiivseid kui ka demokraatlikke seisukohti.
Pealegi ei ole paljud valijad truud ainult ühele erakonnale. Statistika küll kõigub, aga 2011. aasta juunis korraldatud Rasmusseni küsitluse kohaselt peab 34,4 % ameeriklastest ennast vabariiklasteks, 34,7 % demokraatideks ja 31,0 % sõltumatuteks.56
Eelnevast järeldub, et kuigi vabariiklased kuuluvad pigem konservatiivsesse erakonda, ei ole kõik konservatiivid vabariiklased ja kõik vabariiklased ei ole konservatiivid.
USA ja Euroopa konservatismil on palju sarnasusi, aga ka olulisi erinevusi. Erinevalt paljudest Euroopa riikidest on USAs kaua aega olnud ainult kaks tugevat poliitilist erakonda. Euroopas levinud ideoloogiad, nagu näiteks sotsialism, sotsiaaldemokraatia ja kristlik demokraatia, ei ole Ameerikas kunagi tõsiselt kanda kinnitanud.57 Lisaks erineb Ameerika liberalism tugevalt Euroopa omast: Ameerikas seostatakse liberalismi vasakpoolse poliitikaga. Sõna „liberaalne” kasutatakse nende kohta, kes pooldavad valitsuse suurt rolli majanduses, ulatuslikku sotsiaalprogrammide, nagu näiteks tervishoiuja pensioniprogrammide võrgustikku ning muid sarnaseid seisukohti, mida enamasti seostatakse sotsiaaldemokraatiaga.
Kuigi valitsuse osatähtsuse kasvamine on iseloomulik mõlemal pool Atlandit, on see enamiku Euroopa riikide majanduses ja ühiskonnas palju suurem kui USAs. Euroopas pooldab enamik paremtsentristlikke parteisid sotsiaalse turumajanduse ideed. Ameerika konservatiivid on palju sagedamini valmis selles kahtlema ja seda eitama. USA konservatiivid kalduvad rohkem rõhutama individualismi ja isemajandamist. Enamasti pooldavad nad ka valitsemist kohalikul või osariigi tasandil. Euroopas jällegi väärtustavad konservatiivid sageli rohkem solidaarsust ja kommunitarianismi. USA konservatiividele meeldib riigi suur roll majanduses vähem. Seoses valitsuse ja kohtute rolliga poliitika edendamisel, mida peetakse traditsioonilisi väärtusi kahjustavaks, toetavad mõned neist aga valitsuse aktiivset rolli sotsiaalpoliitika valdkondades. Kui liberaalid välja arvata, on konservatiivide hulgas neid, kes usuvad, et valitsus peaks edendama traditsioonilisi väärtusi, nagu näiteks traditsioonilist abielu (ja olema vastu samasooliste abieludele), rangeid karistusi uimastitarbijatele ning abordiõiguste piiramist. Ameerika ja Euroopa konservatiivid on erinevatel arvamustel ka näiteks kliimamuutuste ja energia-küsimustes.
Ka kristlik demokraatia on USAs osaliselt kiriku ja riigi pikaaegse lahutatuse tõttu võõras idee. Samas on huvitav, et religioonil on Ameerika poliitikas palju suurem roll kui Euroopas. Üks tähtsamaid rühmi Ameerika konservatismis on tõepoolest usklikud ja paljud mõjukad konservatiividest liidrid on kuulunud vaimulikkonda.
Ameerika konservatismil on tugevad patriootilised või rahvuslikud jooned, mida Euroopas nii palju ei näe. Mõlemal pool Atlandit rõhutavad konservatiivid traditsioonilisi väärtusi, nagu näiteks usk ja perekond, kuid USAs käivad need käsikäes patriotismiga. Ameerika kui globaalse jõu rolli silmas pidades peavad paljud USA konservatiivid oluliseks tugevat sõjalist ja aktiivset välispoliitikat.
David Winston, Put Out the Fire! An Analysis of the 2010 Midterm Elections, http://winstongroup.net/2010/12/22/put-out-the-fire-an-analysis-of-the-2010-midterm-elections/
Partisan Trends – July 2, 2011, http://www.rasmussenreports.com/public_content/politics/ mood_of_america/partisan_trends
Vt Seymour Martin Lipset ja Gary Marks, It Didn’t Happen Here: Why Socialism Failed in the United States.