Mitmekülgne konservatism. Mart Laar
Konservatism on põhimõtteliselt antiliberaalne. Seda nendib ka Scruton.44 Tema vastuseis Thatcheri konservatismile sobib sellesse konteksti kui rusikas silmaauku, kuna tema arvates ei olnud thatcherism mitte konservatismi haru, vaid liberalismi suund, nn neoliberalism. Scrutoni arvates ei ole konservatismil neoliberalismiga mingit pistmist. Ta leiab, et see vastuolu väljendub põhjapanevalt parteipoliitikas, doktriinis ja filosoofias. Konservatiivne filosoof John Gray (s 1951) läheb kriitikaga veel veidi kaugemale. Gray arvates märgib neoliberalismi domineerimine konservatismi ja Konservatiivse Partei lõppu.45 Neoliberalism on kõik traditsioonid, normid ja hierarhiad vabaturu destruktiivse jõuga minema pühkinud.46 Enam ei ole midagi säilitada ega taastada. Neoliberalism on seega põhimõtteliselt antikonservatiivne.
Teesi, et neoliberalism ja konservatism on kokku sobimatud, on rünnatud kahelt poolt. Kõigepealt on väidetud, et neoliberalism on eeskätt majandusteooria. Seega võib seda kombineerida eetilis-kultuurilise konservatismiga (kõlblusseadus) või libertarismiga. Neoliberalismi võib seega kokku sobitada indiviidiga, vaba ettevõtlusega ja laissez-faire’iga, kuid see on vastuolus sotsiaalse konservatismiga. Teiseks ei suuda kokkusobimatuse tees õigustada praegust konservatismi ja neoliberalismi liitumist uusparempoolsuses. Lõppude lõpuks tähendab konservatismi mitmekesisus, et neoliberalismi saab konservatiivselt taaskasutada. Seetõttu nimetatakse selliseid neoliberaalseid majandusteadlasi nagu Friedrich A. Hayek ja Milton Friedman tihti konservatiivseks.47
Konservatismi kujunemise ajalugu iseloomustab ambivalentne suhe poliitilise ideoloogia mõistesse. Ühelt poolt ei taha konservatism olla poliitiline ideoloogia, kuna ideoloogia viitab usule, et ühiskonda on võimalik kujundada. Teiselt poolt, kuivõrd konservatism võtab selle lähtekoha eksplitsiitselt ning kujundab sellest põhimõtte, on see iseenesest poliitiline ideoloogia.48 Seega on igasugune katse konservatismi teooriat sõnastada põhiolemuselt ebakonservatiivne. Teisisõnu: konservatismi ideoloogia iseenesest on antiideoloogiline. Sellepärast viitab Von der Dunk konservatismile kui n-ö vastuideoloogiale ehk nähtusele, mille olemus seisneb iseenda eituses.49 Ideoloogiast distantseerumise mõttes langeb konservatism kokku endismiga.
Lisaks tagab ideoloogia, ajaloo ja suurte narratiivide lõpp status quo säilimise ning kaitseb meid uute ja võib-olla saatuslike plaanide eest.50
Neokonservatiiviks peetakse ei kedagi muud kui Fukuyamat. Mõned tema ideed – ideoloogiliste plaanide hülgamine, status quo säilitamine, ajaloolise pärandi austamine – vastavad tõepoolest konservatismi aluspõhimõtetele. Teiselt poolt on Fukuyama arvamused vabaturu ja liberaalse demokraatia võidust aga klassikalise konservatiivse mõtlemisega raskesti ühitatavad. Samasugune on ka konservatismi ja kolmanda tee vaheline suhe. Deideologiseerimise ja kolmanda tee ehk kahe äärmuse vahelise kesktee mõisted on täielikult kooskõlas mõistlikkuse põhimõttega ja säilitamise nimel muutmise ideega.51 Niikaua, kui seda kolmandat teed aktiivselt ja voluntaristlikult tõlgendab ning edendab poliitiline vastane, st Uus Tööpartei (New Labour), kelle käsituse järgi on konservatism üks kahest äärmusest, vastandub konservatism siiski kolmanda tee realiseerumisele poliitikas.
Konservatiivse mõtte taaselustumine 1970ndate teises pooles väljendus uusparempoolsuse võidukäigus. Alates1990ndate teisest poolest52 on täheldatav sama arengusuund. Siiski ei ole selge, kas see taassünd eelneb hulgale konservatiivsetele (või parempoolsetele) poliitilistele edulugudele või on see pigem neist tingitud. Igal juhul on uus huvi märgatav nii poliitilises debatis kui ka politoloogide töödes. Lisaks on (neo)konservatismi kese taas kord anglosaksi maades.
Avalikes aruteludes, parteiprogrammides ja uurimistöödes kerkivad taas kord esile sellised väärtused nagu perekond, kõlblus ja religioon.53 Üsna laialdaselt on levinud arusaam – mis on küll teaduslikult tõestamata –, et mitmesugused tänapäeva ühiskonnale iseloomulikud jooned, nagu näiteks individualism, mõistuse kriitika ja stressipelgus, toovad kaasa õhustiku, mida võib nimetada konservatiivseks.
Asjaolu, et sellised teemad nagu heaoluriigi ümberkujundamine, perekondlikud väärtused, rahvuslus, kuritegevus, mitmekultuurilise ühiskonna lõpp ning normid ja väärtused, on poliitilistes programmides esikohal, osutab ehk samuti sellele suundumusele. Lisaks on see (eba)teaduslik tähelepanu vastus konservatismi ülemäärasele tabuks kuulutamisele ning on põhjustatud uute teemade otsingutest (partei)poliitiliste liikumiste sees ja vahel.
Ennekõike on konservatism esile kerkinud poliitilise ideoloogiana. See nähtub näiteks uuesti tekkinud huvist Oakeshotti ja Scrutoni tööde vastu.
Paradoksaalselt on nende autorite edule kaasa aidanud just asjaolu, et mõlemad ütlevad lahti poliitilisest ideoloogiast. Ehkki nad lükkavad tagasi endismi, on nende edu osaliselt tingitud kahtlustest, mis endism on tekitanud. Lisaks on konservatismi taassünd toimunud ka parteipoliitilises sfääris. Sotsiaalmajanduslikust lähenemisest ja suurenevast ilmalikustamisest tingitud ideoloogiline homogeniseerumine üldiselt ja eelkõige kolmas tee on sotsialismi ja liberalismi teineteisele lähendanud ning murendanud kristlik-demokraatliku mõtte jagamatust.
Seoses kristliku demokraatia seisundi ümbermõtestamisega asumaks oma populaarsuse saavutamiseks ainulaadsele lähtepositsioonile ning seejuures mitte ainult vastandudes paremäärmuslastele, pakuvad mõned autorid, poliitikud ja politoloogid välja hoopiski lähenemise konservatismile.
See eeldab aga omakorda konservatismi differentia specifica olemasolu.
Konservatismi iseloomustab antropoloogiline pessimism. Indiviidide teadmised, võimed ja tegevus on piiratud. Seega ei saa isiklik ja sotsiaalne elu kunagi põhineda ainuüksi mõistuspärasusel. Konservatismi puhul on keskne inimese ekslikkus ning seetõttu on oluline traditsiooni kaitsmine. Traditsioon väljendab möödunud aegade jooksul kogutud tarkust, kogemusi, mis on ajale vastu pannud (epistemoloogia). See tarkus sisaldub ühiskonna institutsioonides ja tavades. Traditsioonidest tuleb seega praeguste ja tulevaste põlvkondade huvides kinni hoida (vastupidiselt ühiskonna kujundamise võimalikkuse ja poliitika esimuse ideedele). Mõnikord väljendatakse traditsioonide olulisust religioossete argumentidega, viidates jumalale (maailm, ühiskond ja selle institutsioonid on jumala loodud). Tihti põhinevad kasutatavad argumendid ajalool. Institutsioonide pikaealisus iseenesest võib olla veenev argument nende säilitamise kasuks (nt monarhia puhul). Kuna institutsioonid, väärtused ja positsioonid on kujunenud ajaloo vältel n-ö loomulikult ning neid tuleb seetõttu kaitsta, näevad konservatiivid ühiskonda orgaanilise tervikuna. See Gemeinschaft on ajalooliselt, loogiliselt ja eetiliselt indiviidist olulisem. Inimene ei loo ühiskonda, vaid pigem loob ühiskond inimest.
Selleks, et inimloomuse ebatäiuslikkusele asjakohaselt reageerida, on vaja tugevaid sotsiaalseid sidemeid (vahendajaid): perekonda, kogukonda, kutseühingut, kirikut, rahvust. Lisaks tuleb seda ebatäielikku inimloomust õigesse suunda juhtida sellega, et seaduse ja ühiskonnas valitseva korra nimel võetakse temalt osa vabadusest. Siin on oluline, ehkki üsna piiratud roll riigil. Ühelt poolt peab riik tagama kõikidele kodanikele võrdsed õigused. Teiselt poolt nähtub ühiskonna tegelikest ilmingutest, et ebavõrdsus on reegel: inimesed ei ole de facto võrdsed. Ebavõrdus on n-ö asjade loomulik käik. Nii loomulikud kui ka sotsiaalsed erinevused (klassid) annavad oma panuse ühiskondlikku korda. Seetõttu ei peaks riik üritama ühtlustada seda, mis on loomuldasa erinev.54
Ebavõrdsuse tõttu vajavad inimesed autoriteeti. Autoriteet on ühiskonna stabiilsuse ja sidususe alus. See näitab suunda nii juhtidele kui ka massidele – igaüks teab oma kohta – ning kajastab ühiskonna ja selle institutsioonide hierarhilist olemust. Autoriteet ei ole siiski absoluutne ega vankumatu ning seda piirab vastutustunne. Vastutust ja nn loomulikku ebavõrdsust väljendab ka eraomandile omistatav tähtsus.
Ibid., lk 2: „[…] ei ole suuremat kitsarinnalisust […] kui liberalismi kitsarinnalisus […]”.
Gray väide raamatus „The Undoing of Conservatism” on põhjustanud tuliseid vaidlusi Briti konservatismi ja Konservatiivse Partei lõpu teemadel. Vt näiteks R. Eccleshall, „The doping of Conservatism”, Journal of Political Ideologies, 5(3), 2000, lk 275–287; A. Danham ja M. Gartnett, „Sir Keith Joseph an the Undoing of British Conservatism”, Journal of Political Ideologies, 7(1), 2002, lk 57–75. Tähelepanuväärne on see, et Giddens pöörab selle mõttekäigu ümber ning väidab, et neoliberalism on kriisis, kuna selle kahe koostisosa – vabaturu ja konservatismi – vahel on pinge, ning kinnitab seega Gray kriitikat: A. Giddens, The Global Third Way Debate, 2001, lk 15.
J. Gray, Enlightment’s Wake. Politics and Culture at the Close of the Modern Age, 1995, lk 87: „Konservatiivses mõtlemises ja praktikas valitseva neoliberaalse ideoloogia ülemvõimu tulemus on konservatismi kui elujõulise poliitilise projekti hävitamine praeguseks ja ka lähemas tulevikus. Traditsiooniline konservatism ei ole enam realistlik poliitiline valik, kuna turujõud, mida neoliberaalne poliitika tekitab või kindlustab, on vanad institutsioonid ja tavad minema pühkinud.”
Von Hayek ise väidab, et ta ei ole (neo)konservatismi teoreetik: F. Von Hayek, „Why I Am Not a Conservative”, The Constitution of Liberty, 1976, lk 379–411.
R. Scruton, op. cit., 2001, lk 126: „[…] seega peab konservatiivsesse doktriini kuuluma maailma kirjeldamine mitte neutraalsete, vaid ideoloogiliste sõnadega.”
H. W. von der Dunk, op. cit, 1976, lk 21.
Selles mõttes langeb konservatism kokku postmodernismiga, kuid seda üksnes pealiskaudselt, nagu väidab Pilbeam. B. Pilbeam, „Conservatism and Postmodernism. Consanguineous Relations or ‘Different’ Voices?”, Journal of Political Ideologies, 6(1), 2001, lk 33: „[…] vaatamata sellele, et konservatiivsete ja postmodernistlike argumentide vahel on tuvastatud palju märkimisväärseid paralleele, muudab konservatiivide tegelik eesmärk seista vastu traditsioonilistele väärtustele ja institutsioonidele esitatavatele väljakutsetele lõppkokkuvõttes võimatuks postmodernismi nõuete laialdase heakskiidu.”
Nt Harold Macmillan, Ühendkuningriigi konservatiivist peaminister aastatel 1957–1963, oli meister leidma keskteed kuskil laissez-faire liberalismi ja sotsialistliku riigiplaneerimise vahel: A. Heywood, Political Ideologies. An Introduction, 1991, lk 74.
Konservatismi tõusud ja mõõnad (ja tõusude puhul on tegemist n-ö uue konservatismiga) annavad tunnistust sellest, et taassünd on suhteline nähtus. Sellest ka küsimärk pealkirjas. Ameerika Ühendriikides näiteks kerkis uue konservatismi mõiste esile 1940ndatel aastatel külma sõja kontekstis.
Ameerika Ühendriikides püüab nn kaastundliku konservatismi suund lepitada või ehk täpsemalt mahendada uusparempoolsete neoliberalismi sotsiaalse konservatismiga. Vähemalt kõlbluse osas säilitab see jäiga hoiaku. Raskepärase liberaalse konservatiivse hoiaku tasakaalustamine tuleb asetada Newt Gringrichi nn „Contract with America” (vabariiklaste mitte eriti edukas poliitika 1990ndate keskelt) konteksti. See omakorda määrab ära konservatismi taassünni ulatuse Ameerika Ühendriikides või vähemalt selle kandumise parteipoliitikasse.
Ch. Funderburk ja R. G. Thobaben, op. cit., 1994, lk 129: „Ebavõrdsuse üle ei tule kurvastada – see on lihtsalt osa loomulikust korrast.”