Mitmekülgne konservatism. Mart Laar
kui hoiakule.
Ehkki konservatismi ajaloo ja selle variantide arengu tähtsus pole vaidlusküsimus, vastandub kristlik demokraatia eeskätt tänapäeva konservatismile. Allpool vaatleme Scrutoni rolli, konservatismi ja neokonservatismi erinevusi ja sarnasusi, konservatismi ja neoliberalismi suhteid, endismi ja nn kolmandat teed ning ka konservatismi taassünni küsimust.
Roger Scruton (s 1944) on mitmekülgne inglise filosoof ja väidetavalt olulisim tänapäeva konservatiivse mõtte esindaja. Ta on avaldanud raamatuid esteetika, kirjanduse, kultuurikriitika ja (poliitilise) filosoofia teemadel. Oma sõnul sai temast konservatiiv tudengipõlves, 1968. aasta Pariisi sündmuste ajal. Sellest ajast alates on ta olnud üksnes ja ainult konservatiiv, ent ta pole end sidunud ühegi parteiga. Scrutonit tunneb üldsus kui konservatismi ikooni, inglise (maa)traditsionalismi tõelist esindajat ning thatcherismi otsekohest kriitikut. Lisaks sellele peab Scruton oma ülesandeks konservatismi puhastamist kõigist mittekonservatiivsetest mõjudest. Tema raamat „Konservatismi tähendus” („The Meaning of Conservatism”) püüab levitada ja propageerida just sellist konservatismi. Scruton on sõnaselgelt öelnud, et tema raamat käsitleb konservatismi kui doktriini, ideoloogiat ja dogma, mitte aga kui filosoofiat või poliitikat.31 Scrutoni puhul tähendab see, et tema analüüs on ajalooline ja konkreetne. Lisaks viitab see konservatismi loomuomasele mitmekesisusele. Scrutoni sõnul ei tähenda see siiski, et homo conservans ei võiks sügavamalt tunnetada mõnda konservatismi põhiaksioomi. Konservatiivse ideoloogia uurimine selle alalhoidmise kontekstis püüab otseselt selliseid aksioome esile tuua.32
„Konservatismi tähendus” ilmus 1980. aastal, aasta pärast Konservatiivse Partei valimisvõitu. Scruton on alati arvanud, et Margaret Thatcheri poliitika mõjub Briti konservatismi mainele ja sisule hävitavalt. Ta on alati pidanud vajalikuks võimalikult laiale publikule selgitada, mida konservatism tähendab, ja kuidas see mitmes mõttes erineb thatcherismist. Algselt sisaldas analüüs ka marksismi, sotsialismi ja 1968. aasta mai ideede kriitikat. 2001. aastal lisas ta peatüki „Liberalism versus konservatism”. Pärast Berliini müüri langemist ja kommunismi kokkuvarisemist pole põhivaenlased enam vasakpoolsed, vaid, vähemalt Scrutoni meelest, igikestev (neo)liberalism.
Scruton jagab klassikalise konservatismi antropoloogilist pessimismi. Inimesed on „loomu poolest” ebavõrdsed. See tähendab muu hulgas, et võrdsed võimalused pole võimalikud ega ka vajalikud. Loomulikult on olemasoleval oma sisemine loogika, mida väline sekkumine võib häirida, olgu või taastamise eesmärgil. Seega on Scruton võtnud omaks orgaanilise vaate ühiskonnale. Ühiskond on kehand, millel on oma tahe, isiksus, ajalugu, institutsioonid, kultuur, iseloom ja eesmärgid. Orgaanilise loomuse tõttu on ühiskond surelik ja võib surra. Kuid karta pole vaja, ütleb Scruton: sel juhul võivad konservatiivid hakata taastajateks. Sõltuvalt ühiskonna seisundist on konservatiivsetel valitsejatel seetõttu säilitamise ülesanne. See on „konservatiivse hoiaku” olulisim aspekt: teha seda, mida peab – mõnikord suurt ei midagi, mõni kord palju – et organism jääks ellu.33
Scrutoni jaoks on kõige alus kodanikuühiskond. See on orgaaniline ühiskond, vastand riigile. Kodanikuühiskond on traditsioonide kandja palju rohkem kui riik. Riik võiks üksnes reguleerida kodanikuühiskonna õiguslikku seisundit ja tagada vabadused. Ses mõttes ei ole riigi kodanikel täielikku vabadust. Vabadus on suhteline ja riigivõimu kõrval teisejärguline.34 See on taust, millel tuleb näha Scrutoni ideid seoses „vanade” väärtustega, nagu vagadus, au ja austus.35 Nagu Burke’gi, loobub Scruton otsedemokraatia ideest nii praeguste kui ka tulevaste põlvede jaoks, viidates suhtelise vabaduse mõistele.36
Konservatiivses riigis on esikohal õigusriik (nii tsiviilses kui ka militaarses mõttes). Kogu muu võim (nt sotsiaal-majanduslik reguleerimine) omab vähem tähtsust või on koguni välistatud (nt riigi otsene osalus majanduses). Seega pole üllatav, et Scruton on tugevalt vastu ülereguleerimisele, euroopasta-misele ja riigi ülesannete jagamisele piirkondadele.37 Et riik saaks tagada õigusriigi toimimise, on tal vaja võimu ja autoriteeti (hierarhiat). Detsentraliseerimine ei ole vastuvõetav nii põhimõtteliselt kui ka konkreetsetest kaalutlustest lähtuvalt. Scrutoni kohaselt teeb tsentraliseeritud riik patriotismi (või rahvusluse) poliitiliselt asendamatuks. Majanduses ei võta konservatiivid omaks marksistlikke (st kollektivistlikke) ja/või kapitalistlikke mudeleid. Need mõlemad viivad inimsuhete tasandamisele ja kaubastamisele. Sotsiaalse ebavõrdsuse kõrvaldamine ei saa olla kunagi konservatiivide eesmärk.38 Samal ajal seisab Scruton siiski heaoluriigi eest, nimetades seda sotsiaalseks ja poliitiliseks vajaduseks. Need seisukohad nõuavad aga heaoluriigi defineerimist teataval kindlal viisil.39
Mõistagi omistab Scruton suurt tähtsust traditsioonile. Traditsiooni jõud on kahekordne: „see teeb ajalugu mõttega ja toob mineviku tänapäeva eesmärkidesse” ning „traditsioone sünnitab ühiskonna iga organisatsioon”.40 Traditsioonide kaudu korraldavad mineviku institutsioonid meie elu ja mõtteid. Traditsioonid äratavad ellu mineviku, – st institutsioonidesse ladestunud teadmised ja tarkused.41 See ajalooline perspektiiv on konservatismile loomuomane. Religioonil on Scrutoni jaoks kindel funktsioon. See on konserva-tiivne jõud par excellence, ehkki konservatism kui selline ei ole religioosne. Võimalik on olla konservatiiv, olemata usklik, kuid on täiesti võimatu, et religioon toetaks konservatiivset hoiakut muu hulgas ühiskonnakorra kinnistamisega. Lõpuks on silmapaistev roll eraomandil. Konservatism seisab eraomandi eest. See aga ei tähenda tingimusteta kapitalistliku omandistruktuuri kaitsmist, kus pakkumine ja nõudlus määrab ära omandi hinna (või väärtuse).42 Vastupidi, Scruton eitab omandi kaubastamist, sest see viib jõukuse kumuleerumise ja tarbimiseni, õiglust loomata. Scruton vaatab asja hegellikult seisukohalt: omand on eneserealiseerimise vahend.
Lisaks omandiõigusele on konservatismi jaoks fundamentaalse tähtsusega ka jõukuse jaotamine.43
Poliitilisel areenil taaselustus konservatism 1970ndate lõpus uusparempoolsusena. 1990ndate lõpus sai neokonservatism ise uue hingamise.
On selge, et praegune konservatism à la Scruton ja uusparempoolsete neokonservatism ei ole vaatamata paljudele sarnasustele samased. See ilmne pinge tuleneb mitmekesisusest (mille tõttu neokonservatism meeldib üksnes konservatismi teatud harule) ning konservatismi konkreetsusest ja seotusest ajalooga.
Kuna konservatismi eesmärk on säilitamine, mistõttu on ta alati hiljaks jäänud ja ühtlasi valiv, siis on võimatu konservatismi erinevaid avaldumisvorme teises kohas ja/või teisel ajal lihtsalt kopeerida. Seetõttu on konservatismi iga taastulemine fundamentaalselt erinev algsest konservatismist. Niisiis erineb ka neokonservatism fundamentaalselt ja tingimata algsest konservatismist. Ühtlasi annab neokonservatismi vältimatus tunnistust konservatismi läbikukkumisest: viimane ei ole ilmselt hakkama saanud ajaloo arengu või täpsemalt traditsioonide allakäigu hääbumise peatamisega.
See „ajalooline” läbikukkumine ei takista (neo)konservatismil olulisel määral ideoloogilises debatis kaasa rääkimast, olgu see siis negatiivselt (muud poliitilised ideoloogiad defineerivad end konservatismile vastandumise kaudu) või positiivselt talle ainuomaste tunnusjoonte kaudu.
Poliitilise ideoloogiaga seoses hoiatas konservatism täiesti õigesti ratsionalismi arrogantsuse eest ja väite eest, et mõistuse abil võib luua uue maailma (fašism, kommunism).
Selles mõttes seob konservatism rohkem kui ükski teine ideoloogia poliitilise teooria poliitilise reaalsusega (ning allutab esimese teisele). (Neo) konservatismi „tõde” võibki seisneda selle skeptilisuses just poliitilise ideoloogia mõiste kui sellise
Scrutoni jaoks tuleneb see eeldus tähtsusest, mida ta omistab ideede arenguloole. R. Scruton, The Meaning of Conservartism, 2001, lk 83: „Doktriin vajab konkreetsust. Kuid selleks, et rääkida konkreetsest, tuleb minna ajalukku.”
Ibid., lk 34–35: „[…] doktriini ülesanne on ületada lõhe filosoofia ja praktika vahel ning üksnes praktikas on mõistetavad meie traditsioonide kogusumma.”
Ibid., lk 34–35: „[…] doktriini ülesanne on ületada lõhe filosoofia ja praktika vahel ning üksnes praktikas on mõistetavad meie traditsioonide kogusumma.”
Ibid., lk 8: „Vabadus ilma institutsioonideta on pime […]. […] konservatiivi jaoks pole isikliku vabaduse väärtus absoluutne, vaid allub teisele, kõrgemale väärtusele, valitsuse autoriteedile.”
Ibid., lk 24: „Ühiskonna seisundi määrab ära lojaalsus; see teeb ühiskonnast midagi suuremat kui „üksikisikute kogumi”, nagu seda näevad liberaalid.”
Ibid., lk 48: „Kui demokraatialt eeldada mõistlikkust, peab see toimuma institutsioonide ja protseduuride kaudu, mis annavad hääle puuduvatele sugupõlvedele.” (Autori kursiiv.)
Ibid., lk 176: „Peaks olema ilmne, et ses olukorras pole konservatiivsel poliitikal väljavaateid.”
Ibid., lk 167: „ Konservatiiv peab uskuma, et klassierinevusi võib pidada kas hädavajalikuks kurjuseks või ühiskondlikuks hüveks.”
Ibid., lk 172: „Heaoluriigi eesmärk pole kaotada rikaste ja vaeste erinevused, vaid julgustada inimesi seda olukorda aktsepteerima.”
Ibid., lk 31.
Ibid., lk 124: „[…] traditsioon on konservatiivse poliitika lahutamatu osa, sest see esindab mitte ajalugu kui sellist, vaid olevikku toodud ja tajutavat ajalugu […].”
Ibid., lk 87: „Konservatismi ja kapitalismi vahel pole loogilist ühisnimetajat […].”
Ibid., lk 95: „[…] majapidamise ja perekonna loomuomast seost ei saa eitada. Sellest järeldub, et konservatiivid peavad mõtlema jõukuse jaotamisele ja mitte ainult seoses jõukuse akumuleerumisega. Arvestades seda, kuidas konservatiivid tähtsustavad perekonda ja tuginevad peresidemetele olemasoleva poliitilise korralduse vastu usalduse loomisel, peavad nad soovima jõukuse jaotumist kõigi ühiskonnaklasside vahel, sõltuvalt sellest, missugune majapidamise mõiste on ühes või teises loomuomane.”