Rikkaks saamise õpik. Jaak Roosaare
eesmärk on siiski eelkõige tutvustada finantsvaradel põhinevat passiivset sissetulekut.
Viiendaks passiivse sissetuleku allikaks on ettevõtlus. Ettevõte võib olla ühtlasi ka investeerimisvara, mille väärtus võib ajas kasvada – juhul kui kogu kasum investeeritakse laienemisesse – või aktiivse sissetuleku allikas – seda juhul, kui omanik seal ise töötab ning firma käigushoidmiseks energiat peab kulutama. Enamasti ongi ettevõtlus aktiivne sissetulek, sest valdav enamus väikeettevõtjatest loovad endale tegelikult töökoha, mitte passiivse tuluallika. Hästi planeerides on siiski võimalik jõuda ka passiivse tuluni, mis tegelikkuses näeb välja siis kas dividendi- või palgatuluna. Ettevõtte puhul loob omanik süsteemi, mille abil pakutakse klientidele mingit toodet või teenust, mille omahind on eeldatavasti väiksem kui selle müügihind, ja nii teenibki firma omanikule kasumit. Enamik ettevõtjaid alustab oma firma peamise töötegijana ja reeglina püsib ettevõte alguses koos suuresti tänu omaniku pidevale tööle. Sellisel juhul on ettevõtte roll eelkõige aktiivse sissetuleku pakkumine (sageli teeniks omanik ettevõtte selles arengufaasis rohkem raha kellegi teise alluvuses töötades) ja firma väärtuse suurendamine. Hiljem loodetavasti ettevõtte tegevus stabiliseerub ja protsessid on võimalik standardiseerida. Seega on omanikul võimalik firmasse palgata järjest rohkem palgatöötajaid ja sellest tulenevalt oma töökoormust vähendada. Firma väärtus suureneb selles faasis tavaliselt kõige kiiremini, sest ilma süsteemsete äriprotsessideta on firmat omanikust peaaegu võimatu lahutada – kui omanik lahkuks, kukuks ka firma kokku. Pärast stabiliseerumisfaasi on firmat juba lihtsam müüa ja seega on ettevõttest saanud investeerimisvara. Juhul kui omanik suudab firmasse palgata juhtkonna ja ise tegevusest taanduda, on ettevõttest saanud ka passiivse rahavoo allikas. Nüüd on omanikul valik, kas võtta oma ettevõttest omanikutulu dividendide abil või müüa ettevõte edasi (kas siis tervikuna või osaliselt börsi vahendusel). Enamik suuri rikkusi ongi teenitud ettevõtte loomise ja arendamise kaudu. Lähemalt võid sellest protsessist lugeda peatükist „Ettevõtlus”.
Kuuendaks passiivse sissetuleku allikaks on otsemüük. Sisuliselt tähendab see, et ettevõtte tooteid müüvad ja tarbivad edasimüüjad, kes teenivad selle pealt ettevõttelt allahindlust. Ilmselt on otsemüük üks enim poleemikat põhjustav teema. Ühelt poolt on paljud otsemüügifirmad sarnased Ponzi skeemiga, kus reaalset toodet ei müüda, vaid teenitakse raha uute sisenejate arvelt. Teisalt on meediast läbi käinud ka palju lugusid, kuidas otsemüügiga on suuri rikkusi kokku aetud. Sarnaselt tavalise ettevõtlusega on ka otsemüügi puhul nii, et enamik ettevõtjaid ei loo endale mitte passiivset sissetulekut, vaid hoopis aktiivse sissetulekuga töökoha või veelgi hullem, maksavad lihtsalt toodete tarbimise eest peale. Samas pakub otsemüük tavalisest töökohast siiski rohkem võimalusi passiivse sissetuleku loomiseks. Otsemüügi korral teenitakse raha tavaliselt kahest allikast: müüakse mingeid tooteid või teenuseid ja teenitakse lisaboonust enda poolt süsteemi värvatud inimeste müügi pealt. Paljud otsemüügisüsteemid kuulutavad, et nende süsteemis pole vaja midagi müüa, kuid tegelikkuses tuleb tooteid ikkagi osta ja kas edasi müüa või siis lihtsalt enda tarbeks ära kasutada. Selleks, et muuta otsemüügisüsteem enda jaoks passiivse sissetuleku allikaks, tuleb eelkõige keskenduda võrgu ehitamisele. Juhul, kui ehitatud võrk on piisavalt tugev selleks, et läbi saada ka ilma Sinu abita, võid ise aktiivsest tegutsemisest loobuda. Iga võrk on aga tugev ainult siis, kui selles on tugevad liidrid, kes võrku töös hoiavad. Seega on passiivse sissetuleku loomise eelduseks tugevate liidrite koolitamine. Lähemalt saab selle kohta lugeda peatükis „Otsemüük”.
Meedia põhjal tekib inimestel sageli mulje, et rikkaks saadakse tänapäeval eelkõige õnneliku juhuse, teiste petmise või heade sidemete abil. Meedia huvi ongi inimesi šokeerida. Paraku jätab see aga mulje, nagu oleks rikkaks saamine esiteks kuidagi ebameeldiva alatooniga ja teiseks kättesaadav vaid väga vähestele valitutele. Tegelikkuses on rikkaks saamiseks olemas väga lihtne ja kergesti järgitav mudel, mis töötab sõltumata sellest, kes seda kasutab. Rikkaks saamise mudel põhineb juba eelpool mainitud teguritel.
Esimeseks teguriks on inimese aktiivne sissetulek ehk reeglina palk. Mida suurem palk, seda lihtsam on – muude tingimuste samaks jäädes – rikkaks saada. Teine oluline tegur on inimese säästumäär ehk osakaal sissetulekutest, mis säästetakse ja investeeritakse. Kuna reeglina on väiksema palgaga inimestel ka väiksemad väljaminekud, siis ei ole oluline säästu absoluutne suurus rahas, vaid eelkõige selle suhe sissetulekusse. Mida suurem säästumäär, seda lihtsam on rikkaks saada. Kolmandaks teguriks on investeeringute tootlus. Mida suurem tootlus, seda lihtsam on rikkaks saada. Neljandaks teguriks on passiivne rahavoog. Mida suurem see on, seda lihtsam on rikkaks saada.
Kokkupandult näeb mudel välja selline:
Aktiivsest sissetulekust tuleb suunata võimalikult suur protsent (säästumäär) passiivset sissetulekut pakkuvate varade või investeerimisvarade omandamisesse (ja need hiljem konverteerida passiivset sissetulekut pakkuvateks varadeks). Alternatiivina võib palgatöö asemel keskenduda investeerimisvarade ja passiivset sissetulekut võimaldavate varade loomisele: sel juhul pole vaja investeeringuid osta, vaid need luuakse oma ettevõtte näol.
Väga lihtsustatult võiks rikkaks saamine näha välja umbes nii:
Mati teenib 2000 eurot kuus ja otsustab 50 % oma sissetulekust säästa ja investeerida. Mati igakuised elamiskulud on 1000 eurot ja 1000 eurot suunab ta investeerimisvarade omandamiseks. Investeeritava raha eest ostab ta näiteks aktsiaid ja annab laenu. Aasta jooksul on Mati investeeringutesse suunanud 12 000 eurot. Oletame, et Mati tootlus on täpselt inflatsiooniga võrdne ja seega on tal tänastes hindades 10 aasta pärast kogunenud 120 000 eurot. Meie näite puhul tähendab see seda, et Mati on saavutanud rikkuseks 10 aastat. Nüüd võiks ta osta endale kolm korterit, mis maksavad igaüks 40 000 eurot, ja juhul kui ta saab nende korterite väljaüürimisest tulu rohkem kui 1000 eurot, ongi tema passiivne sissetulek suurem kui kulud ning Mati on rahaliselt vaba.
Miks siis inimesed seda plaani ei kasuta, kui see nii lihtne on? Kaks põhjust. Esiteks ei tea paljud inimesed ei sellest mudelist ega ka oma rahaasjadest kuigi palju. Teiseks pole enamikel meist distsipliini ja tõsist tahtmist, et võtta ratsa rikkaks saamise plaanide asemel kasutusse aeglasem, aga palju kindlam tee rikkuseni. Lihtsam on kurta, süüdistada oma vanemaid, poliitikuid, viletsat palka ja lugeda ennast ohvriks. Sellise suhtumise juures ei aita aga rikkaks saamisel isegi loteriivõit. Vaatame järgnevalt, kuidas siis ikkagi saavutada kontroll oma raha üle.
TEINE OSA
KAPITALI KOGUMINE
KUIDAS SAAVUTADA KONTROLL RAHA ÜLE?
„Vaesed inimesed lasevad rahal ennast kontrollida, rikkad inimesed kontrollivad raha!”
2005. aasta, septembrikuu. Green county, Wisconsin. Seisan panga ootesaalis, et vahetada rahaks mulle kirjutatud 365-dollarilist tšekki. Ulatan selle kassiirile ja mõtlen, kuidas ma juba nädala pärast olen teel kodu poole. Üritan meenutada kõiki oma kliente, kes minult sel suvel raamatuid ostsid. Enam kui 300 peret – vagunelamutest lossideni, mehhiklastest hiinlasteni. Kuna töötasin linna lähedal, kus asus suur haigla, siis oli mu klientide seas palju arste ja meditsiini alal töötavaid inimesi. Ka see pere, kelle tšeki ma just panka olin andnud. Ema töötas lastearstina ja isa oli haiglas ametnik. Suur maja, kaks uut ja ilusat autot, lapsed käisid suvel Austraalias erakoolis. Ilus elu. „Vabandust, kuid ma ei saa seda tšekki rahaks vahetada!” Ärkan oma mõtisklustest ja vaatan suurte silmadega pangatellerile otsa. „Mis mõttes te ei saa seda tšekki rahaks vahetada?” küsin kohkunud häälega. „Arvel ei ole piisavalt raha!” Ma ei suuda mõista, kuidas on võimalik, et nii suure sissetulekuga perel ei ole pangaarvel 365 dollarit?! Läksin pere juurde tagasi, kuid kedagi polnud kodus. Pärast kolme luhtunud üritust pererahvaga kokku saada („Me oleme tööga väga hõivatud!”) ja mitmeid telefonikõnesid õnnestub mul laupäeva varahommikul pereemaga kohtuda. Jenny tuleb uksele, ta on hommikumantlis, vabandab tasasel häälel ja palub andeks, et mulle nii palju asjatut tüli tekitas. Uurin, et mis siis juhtus. Selgub, et pere elab peost suhu ja neil ei ole mingit aimu, mis nende arveldusarvel toimub. „Ma arvasin, et auto järelmaksuni on