Rikkaks saamise õpik. Jaak Roosaare
läbiv tunnusjoon vaeste inimeste juures tundub olevat see, et neil ei ole aimu enda rahalisest seisust ja nad ei tea täpselt, mis nende pangaarvel toimub. Raske on saada rikkaks, kui puudub kontroll raha üle. Enamike inimeste rahamajandus toimub järgmiselt: palk tuleb ja laekub pangaarvele, kust lähevad maha erinevad igakuised väljaminekud (eluasemelaen, telefoniarve, üür, automakse). Ülejäänud raha kulub niisama ära. Kuni järgmise palgapäevani. USA-s on olukord veel hullem – paljudel inimestel saab raha otsa juba enne järgmist palgapäeva ja appi tuleb krediitkaart. Ilmselt on see ka üheks põhjuseks, miks ameeriklastele meeldib palka saada kord nädalas – uus palgapäev saabub rutem ja planeerima peab vähem. Raha kontrollib inimest – niipalju kui raha lubab, saab inimene kulutada. Ja alati saab raha enne otsa kui ostusoovid. On see tuttav olukord?
Kujuta ette situatsiooni, kus kööki minnes sööksid Sa alati niikaua, kuni kõik kapid toidust tühjaks saaksid. Ilmselt ei oleks see eriti tervislik. Samuti ei mõju meie finantstervisele hästi see, kui kõik teenitud raha kohe ära kulutada.
Rikkad inimesed käituvad teistmoodi: nad kulutavad vastavalt plaanile. Raha on vahend, et saavutada plaaniga seatud eesmärke. Rikastel ei ole vaja kõike raha enne järgmist palgapäeva ära kulutada, vaid rikkad kulutavad eelkõige seda raha, mida nende rikkus on neile teeninud. Tuues näite põllumajandusest – kui vaesed saavad kord kuus endale kana, teevad nad sellest suppi ja söövad ära. Ja on vihased, et supp enne uue kana saamist otsa saab. Kui rikkad saavad kana, ootavad nad, kuni kana muneb ja söövad siis muna. Või veelgi enam – ootavad, kuni munast koorub tibu, sellest kasvab uus kana ja saavad nii hoopis kaks kana, kes munevad palju mune.
Miks on enamik inimesi niivõrd viletsad oma isikliku raha juhtimisel? Üks peamisi põhjuseid on ilmselt kasvatus ja koolitus. Rahaga ümberkäimist lastele koolis ei õpetata ja seega õpivad nad seda oma vanematelt. Paljud meie põlvkonna isad-emad ei pidanud aga oma isiklike rahaasjade pärast eriti muretsema, sest selle eest hoolitses riik.
Kõik mõistavad, et oma aega on vaja juhtida (kalendri ja tunniplaani abil õpetatakse seda lastele juba varakult). Raha juhtimine on aga vähemalt sama oluline kui oma aja juhtimine – sellest sõltub, kas oled rikas või vaene. Sarnaselt ajajuhtimisele algab ka raha juhtimine plaani koostamisest.
Kõige tähtsam igasuguse plaani juures on, et see peab toimima. Paraku on enamus plaane ja arvepidamisi liiga keerukad ja vaevanõudvad, et neid tavaelus rakendada. Olgem ausad, paljud inimesed ei viitsi enne magamaminekut isegi oma sokke pesukasti panna, rääkimata kulude eelarvestamisest. Õnneks leidub aga mitmeid planeerimissüsteeme, mis ei nõua erilisi võimeid ega eelda suurt ajakulu. Vaatleme lähemalt kolme erinevat süsteemi, mis peaksid aitama raha üle kontrolli saavutada (tasub külastada ka minu blogi aadressil www.roosaare.com/lingid – seal on viited mitmetele headele tööriistadele oma rahaasjade korrastamiseks).
Kindlasti on enamik meist vähemalt kuulnud soovitusi, et enne iga kuu algust tuleks täpselt planeerida, mille peale raha kulutada. Jääb mulje, nagu ei suudaks ilma eelarveta toime tulla ükski firma ega riik, eraisikust rääkimata. Kui firmade ja riikide puhul olen ma eelneva väitega igati nõus, siis eraisikute puhul on asjad veidi keerulisemad. Tean omast käest, et kuigi eelarve tegemine tundub teoorias igati mõistlik plaan, siis praktikas jääbki see sageli vaid ilusaks plaaniks. Põhjus on lihtne – eelarvest jäävad välja soovid ja ootamatud kulutused, mis tavaliselt alati kasvavad suuremaks kui eeldatud. Alati saabub ootamatult mõni sünnipäevakutse või on vaja osta mingi uus riideese… Lisaks nõuab eelarvest kinnipidamine tõsist tahtejõudu ja eeldab ajakulu nii planeerimiseks kui ka selle järgmiseks. Suuremale osale meist on see liig mis liig.
Kuidas teha nii, et eelarvest siiski kasu oleks? Esimene oluline edutegur eelarve juures on individuaalne lähenemine igale kuule. Ei ole mõtet üritada koostada „ideaalset” eelarvet – on loomulik, et detsembris on meil teistsugused kulutused kui juulis. Eelarve tuleb koostada üks kuu korraga, olles vajadusel valmis seda muutma. Muutmisel on aga lihtne reegel: kui kusagile tuleb kulusid juurde, siis mujalt peab kulusid ka samapalju alla tõmbama. Eelarvel ei tohi olla lõtku, KÕIK tulud tuleb ära planeerida – kui eelarvesse jääb ülejääk, siis tegelikkuses tekib hoopis puudujääk. Nii et iga euro, mis kuu jooksul laekub, tuleb ära planeerida (see ei tähenda, et kõik tuleks ära kulutada, aga ka sääst ja investeerimine tuleb eelarvesse sisse planeerida).
Teine võimalus on luua enda jaoks protsentuaalsed vahemikud erinevatele kuluartiklitele ja siis toimida nendes piirides. Tuleks olla ettevaatlik, et erinevaid kategooriaid ei tekiks liiga palju – muidu ei õnnestu plaani kunagi reaalselt ellu viia. Ei ole mõtet luua eraldi kategooriat näiteks söögi, bensiini, üüri jms jaoks – need kõik kokku moodustavad igapäevased elamiskulud. USA kuulus motivatsioonikoolitaja Jim Rohn soovitab jagada oma sissetulek nelja ossa: pikaajalised finantsinvesteeringud, suuremad ostueesmärgid, heategevus ja igapäevane tarbimine. USA miljonär ja finantskoolitaja T. Harv Eker soovitab oma klientidel jagada sissetulekud kuude ossa: lisaks eelpool mainitutele veel enda harimiseks mõeldud osa ning raiskamiseks ja enda rikkana tundmiseks mõeldud osa.
Selline protsentuaalne jaotus tagab selle, et Sa liigud igal kuul oma rahaliste eesmärkide saavutamisele lähemale, kuid samas ei unusta ka käesoleva hetke nautimist. Mõlema süsteemi kõige tähtsam nõue on see, et iga osa oleks eraldiseisev – kas sularahana eraldi klaaspurgis või eraldi pangakontol. Jällegi tuleb meelde tuletada, et inimene on väga kaval loom ja enese petmises väga osav – katse raha mõtteliselt ühelt arvelt mitme eesmärgi jaoks jagada lõppeb varem või hiljem sellega, et mõni ootamatu hinnaalandus sunnib varem kindlaks määratud protsente nihutama. Raha ühelt arvelt teisele kandmine on aga oluliselt vaevarikkam protsess ja sellest ka suurem tõenäosus, et Sinu südametunnistuse hääl jõuab enne sõna sekka öelda, kui raha on huugama pandud.
Teine süsteem raha planeerimiseks on kulude kirjapanek. Kui eelarve puhul me planeerime kulutusi ette, siis antud süsteemi puhul teeme seda tagantjärele. Kulude kirjapanekul on kaks peamist eesmärki. Esiteks võimaldab selline tegevus reaalselt kontrollida, kui palju ja kuhu igas kuus raha kulus. Teiseks annab see võimaluse osa kulutustest kanda näiteks oma ettevõtte arvele. Peab küll tunnistama, et kulude kirjapanek on ilmselt kõige ebameeldivam osa oma rahade juhtimisel. Esiteks on see vaevarikas ja nõuab harjumuse teket – isegi mitu aastat pärast kulude kirjapanekuga alustamist kipun ma ikka ostutšekke poest väljudes prügikasti viskama. Lisaks on oma kulutuste must-valgel nägemine sageli valulik: kas tõesti ma kulutasin möödunud kuul NII palju väljas söömisele?!
Kui Sul puudub võimalus kulusid firma kaudu maha kanda (sellest räägime kolmandas osas põhjalikumalt), siis tasuks kulude kirjapanekule mõelda ehk vaid ajutiselt. Enamikule meist on väga heaks šokiteraapiaks koguda kokku kõik ühe kuu jooksul tehtud kulutused, kanda need Exceli tabelisse, jaotada kulutused erinevatesse kategooriatesse ja siis neid uskumatul ilmel umbes 10 minutit lihtsalt silmitseda. Ma arvan, et pärast seda harjutust on Su motivatsioon õppida raha juhtima oluliselt suurem. Pärast esmasest šokist ülesaamist tasuks teha enda jaoks mõningad järeldused ja vähendada raha liigset kulutamist asjade peale, mis tegelikkuses Sulle väga tähtsad ei ole.
Kõige lihtsam viis oma kulutuste jälgimiseks on kasutada ostude tegemiseks ainult ühte kindlat pangakaarti. Juhul, kui peres on ka teisi rahakulutajaid, saab samale kontole teha mitu lisakaarti, aga mõte jääb samaks – kõik kulutused on ühes kohas nähtaval ja nii pole vaja tšekkide pärast muretseda.
Näide minu ühe kuu kuludest
2013. aasta juulis otsustasin eksperimendi korras panna kirja kõik elamisega seotud kulud, mis meie kolmeliikmeline pere kuu jooksul tegi. Tegin seda tagantjärele ja seega ei üritanud teadlikult mingeid kulusid kärpida või käitumist muuta. Mõtlema pani see tabel aga küll.
Mis järeldusi siis teha võiks ja kuidas kulusid kärpida? Esimese asjana torkab mulle silma kõrge elektriarve – maksta ligi 200 eurot suvel tundub kuidagi kohatu. Algselt arvasin ma, et selle taga on elektrikeris ja sage saunatamine, kuid tegelik süüdlane oli hoopis valesti reguleeritud küttesüsteem. Nimelt avastasin