Pariisi kõht. Emile Zola
Itaalia värava kaudu. Ja aina kõndides, silmad ta jalge ees laiuval Mouffetard’i kvartalil, seadis ta kokku moraalseid meetmeid, humanitaarseaduste projekte, mis oleksid muutnud selle kannatava linna õndsaks linnaks. Kui veebruaripäevad uputasid Pariisi verre, oli ta ahastuses, jooksis mööda klubisid, nõudes vere lunastamist ,,kogu maailma vabariiklaste vennaliku suudlusega”. Temast sai üks neid hingestatud oraatoreid, kes jutlustavad revolutsioonist kui uuest religioonist, mis on leebe ja lunastuslik. Oli vaja detsembripäevi, et teda välja kiskuda universaalsest hellusest. Ta oli relvituks tehtud. Ta laskis end kinni võtta nagu talleke ja teda koheldi kui hunti. Kui ta ärkas oma vendluse tõotusest, oli ta nälga kõngemas ühe Bicêtre’i kasemati külmal kivipõrandal.
Quenud, kes oli tollal kahekümne kahe aastane, valdas surmav ängistus, kui vend koju ei tulnud. Järgmisel päeval läks ta otsima Montmartre’i kalmistule bulvaril surma saanute seast, kes olid ritta laotud õlgede alla; vaid kohutavad pead ulatusid välja. Ta kaotas julguse, pisarad pimestasid teda, ta pidi teist korda tagasi tulema seda rida vaatama. Lõpuks sai ta pärast pikka nädalat politseiprefektuuris kuulda, et tema vend on vangis. Ta ei saanud teda näha. Et ta käis peale, ähvardati ka teda ennast arreteerida. Siis jooksis ta onu Gradelle’i juurde, kes oli tema meelest tähtis isik, lootes teda viia otsuseni päästa Florent. Ent onu Gradelle sai vihaseks, väitis, et see oli hästi tehtud ja et sel suurel lollpeal polnud tarvidust end toppida vabariiklike lurjuste hulka; ta lisas veel, et Florent’il pidigi halvasti minema, see oli talle juba näkku kirjutatud. Quenu nuttis ahastusest. Ta jäi sinna, hing kinni. Onul hakkas pisut häbi, ta tundis, et peaks midagi tegema vaese poisi heaks, ja ütles talle, et tulgu tema juurde. Ta teadis, et Quenu on hea kokk, ja vajas abi. Quenu pelgas niivõrd üksi tagasi minna Royer-Collard’i tänava suurde tuppa, et ta jäi nõusse. Veel samal õhtul jäi ta magama onu juurde, päris üleval, mingis pimedas urkas, kus ta sai vaevalt ennast välja sirutada. Ta nuttis seal vähem, kui ta oleks nutnud kodus venna tühja voodit nähes.
Lõpuks õnnestus tal Florent’iga kokku saada. Ent tulles tagasi Bicêtre’ist, pidi ta pikali heitma; palavik hoidis teda ligi kolm nädalat juhmistunud unisuses. See oli tema esimene ja ainus haigus. Gradelle saatis oma vabariikliku õepoja kus kurat. Kui ta sai kuulda tema saatmisest Cayenne’i, tuli ta ühel hommikul Quenu juurde, patsutas talle kätele, äratas ta üles, teatas talle jõhkralt sellest uudisest ja põhjustas säärase kriisi, et järgmisel päeval oli noormees jalul. Poisi ahastus sulas; tema pehme ihu näis neelavat viimased pisarad. Kuu aega hiljem ta juba naeris, siis vihastas, et oli naernud; siis haaras hea tuju teda kaasa, ja ta naeris tahtmatult.
Ta õppis lihamüüja ametit. See meeldis talle palju rohkem kui töö köögis. Ent onu Gradelle ütles talle, et ta ei tohiks oma kastruleid hooletusse jätta, sest lihamüüja, kes on ühtlasi hea kokk, on väga haruldane, ja see on õnn, et ta töötas restoranis enne tema juurde tulemist. Muide, ta kasutas Quenu andekust ära; Gradelle laskis Quenul valmistada õhtusööke linna jaoks, eriti laskis tal teha grillroogasid ja seakotlette cornichon’idega.7 Et noormees osutas talle tõelisi teeneid, armastas Gradelle teda omamoodi, näpistades teda käsivarrest oma heatujulistel päevadel. Gradelle oli ära müünud Royer-Collard’i viletsa mööblikolu ja jättis raha enda kätte, nelikümmend ja veel mõned frangid, et naljavend Quenu, nagu ta ütles, seda tuulde ei loobiks. Lõpuks andis ta siiski Quenule iga kuu kuus franki väikeste lõbude tarbeks.
Quenu, kuigi rahalises kitsikuses ja ajuti jõhkralt koheldud, oli sellele vaatamata täiesti õnnelik. Talle meeldis, kui talle kõik ette kirjutati. See oli kurjast, et Florent oli teda kasvatanud kui laiska tüdrukut. Ja Quenu oli leidnud endale ka sõbranna onu Gradelle’i juures. Kui too kaotas oma naise, pidi ta leti taha võtma ühe tüdruku. Gradelle otsis tervisest pakatavat, isuäratavat tüdrukut, teades, et see rõõmustab ostjat ja väärtustab küpsetatud liha; ta tundis Cuvier’ tänavas Botaanikaaia lähedal elavat lesestunud daami, kelle mees oli olnud postiülem Plassans’is, Lõunas asuvas alamprefektuuris. See daam, kes elas väikesest eluaegsest rendisest väga tagasihoidlikult, oli sellest linnast kaasa toonud priske ja ilusa tüdruku, keda ta kohtles nagu oma lihast last. Lisa hoolitses tema eest rahulikul moel, ikka tasakaalukana, oli natuke liiga tõsine, aga väga ilus, kui ta naeratas. Tema suur sarm tulenes suurepärasest viisist, kuidas ta harva naeratas. Siis oli tema pilk nagu paitus, tema tavaline tõsidus andis hindamatu väärtuse ootamatule võlumisoskusele. Vana daam lausus sageli, et Lisa naeratus võiks ta viia põrgusse. Kui daam astmasse suri, jättis ta kasutütrele kõik oma säästud, kümmekond tuhat franki. Lisa jäi nädalaks ajaks üksi Cuvier’ tänava korterisse; just sinna tuli Gradelle teda otsima. Ta tundis tüdrukut, sest oli teda sageli näinud koos perenaisega, kui too käis Pirouette’i tänavas tema pool. Ent matustel paistis Gradelle’ile, et Lisa on läinud nii kauniks, nii pringiks, et ta läks ka surnuaiale. Sellal kui kirstu hauda lasti, mõtles Gradelle, et Lisa sobiks oivaliselt tema lihakarni. Kaaludes asja, mõtles Gradelle, et pakub talle kolmkümmend franki kuus, peavarju ja söögi. Kui ta oma ettepanekud Lisale oli esitanud, palus too kakskümmend neli tundi vastuse andmiseks. Siis ühel hommikul ta tuli, käes väike komps ja kümme tuhat franki pihiku vahel. Kuu aja pärast kuulus terve maja temale, alates Gradelle’ist ja Quenust kuni viimase kokapoisini. Eriti Quenu oleks olnud valmis tema pärast kas või oma sõrme maha raiuma. Kui Lisa naeratas, tardus Quenu paigale, naerdes heameelest teda vaadates.
Lisa oli Plassans’i Macquart’ide vanem tütar ja ta isa oli veel elus. Lisa ütles ta olevat välismaal, aga ei kirjutanud talle kunagi. Aeg-ajalt poetas ta vaid, et ema oli olnud eluajal kõva töörügaja ja et tema ise on emasse läinud. Ta tegi tõesti väga kannatlikult oma tööd. Ent ta lisas, et tublil naisel oli olnud kõvasti püsivust, et ennast tappa majapidamise joones hoidmisega. Lisa kõneles ka naise kohustustest ja mehe kohustustest, väga mõistlikult, avameelselt, mis vaimustas Quenud. Ta kinnitas, et tema mõtleb täpselt samamoodi. Lisa arvas, et kõik peavad tööd tegema, et süüa saada; et igaühe õnn on tema enda teha; et sellega tehakse halba, kui soodustatakse laiskust; ja kui ilmas on õnnetuid inimesi, siis seda hullem loodritele. See oli väga selge hukkamõist joomisele, vana Macquart’i legendaarsele ringihulkumisele. Ja tahtmatult rääkis Lisas valjuhäälselt üks Macquart; tema oli vaid tasakaalukas, mõistlik ja loogiliselt mõtlev Macquart oma heaoluvajadustega, kes mõistis, et parim viis uinuda õndsas rahulolus on teha iseendast see rahulolu voodi. Tema pühendas sellele pehmele asemele kõik oma tunnid, kõik oma mõtted. Juba kuueaastaselt oli ta valmis terve päeva mõistlikult oma väikesel toolil istuma, kui teadis, et saab õhtul selle tasuks koogi.
Lihamüüja Gradelle’i juures jätkas Lisa oma rahulikku, korrapärast eluviisi, mida valgustasid tema kaunid naeratused. Ta ei olnud vastu võtnud mehe pakkumist seikluseks; Lisa oskas mehes leida eestkostja, võib-olla aimas ta selles Pirouette’i tänava sünges poes, elus edasi jõudvate inimeste haistmismeelega, oma kindlat tulevikku, millest unistas, elu puhaste rõõmudega, pidevat tööd, mille iga tund toob kaasa hüvitise. Ta hoolitses oma leti eest samasuguse rahuliku hoolega, nagu oli osaks saanud postiülema lesele. Peagi sai Lisa põllede puhtus linnaosas kõnekäänuks. Onu Gradelle oli sedavõrd rahul ilusa tüdrukuga, et ütles mõnikord Quenule, ise oma vorste kinni sidudes:
“Kui ma poleks üle kuuekümne, ausõna, siis teeksin selle lolluse ja abielluksin temaga… Selline naine on äris puhas kuld, mu poiss.”
Quenu kiitis takka. Siiski naeris ta ühel päeval laginal, kui üks naabrimees süüdistas teda, et ta olevat Lisasse armunud. See ei vaevanud Quenud sugugi. Nad olid väga head sõbrad. õhtuti läksid nad koos üles magama. Lisal oli pimeda urka kõrval, kus puhkas noormees, väike tuba, mille ta oli teinud päris heledaks, kaunistades selle musliinkardinatega. Nad seisatasid hetkeks trepimademel, küünlajalg käes, juttu ajades ja võtit lukuauku pistes. Ja nad lükkasid uksed kinni, olles lausunud sõbralikult:
“Head õhtut, preili Lisa.”
“Head õhtut, härra Quenu.”
Quenu heitis voodisse, kuulatades Lisad oma väikeses majapidamises toimetamas. Vahesein oli nii õhuke, et Quenu võis jälgida iga tema liigutust. Quenu mõtles: “Nüüd tõmbab ta kardinad akna ette. Mida ta küll peaks oma kummuti ees tegema? Aga nüüd ta istub ja võtab jalast oma nöörsaapad. No nii, head ööd, ta puhus küünla