Pariisi kõht. Emile Zola
vaenlasse, kui kelmi, kes kinniste uste taga koos Morny10 ja teistega korraldab “prassinguid”. Sel teemal ei olnud tajutul lõppu; ta tasandas pisut häält, ta kinnitas, et igal õhtul toovad kinnised tõllad naisi Tuileries’sse, ja et tema, kes teile seda räägib, oli ühel õhtul Carrouseli väljakul kuulnud orgia melu. Gavard’i religioon seisnes selles, et olla võimalikult ebameeldiv valitsusele. Ta mängis sellele metsikuid farsse, mille üle naeris omaette kuude kaupa. Kõigepealt hääletas ta kandidaadi poolt, kes pidi “lollitama ministreid” Seadusandlikus Kogus. Siis, kui tal oli võimalik varastada riigikassast, ajada politseid segadusse, tekitada mingit kokkupõrget, nägi ta vaeva, et muuta seiklus millekski ülestõusu meenutavaks. Muide, ta valetas, esines ohtliku inimesena, rääkis, otsekui oleks “Tuileries’ klikk” teda tundnud ja tema ees värisenud, ütles, et pooled neist lurjustest tuleks giljotineerida ja ülejäänud pooled maapakku saata “järgmise möllu” ajal. Kogu tema paljusõnaline ja äge poliitika toitus ärplevatest pajatustest, väljamõeldistest, sellest tögajalikust vajadusest lärmi ja veidruste järele, mis sunnib ühte Pariisi poepidajat oma luuke lahti lööma barrikaadide päeval, et näha surnuid. Seetõttu, kui Florent naasis Cayenne’ist, haistis ta jällegi võimalust mängida mõni ilge vingerpuss ja hakkas otsima, mil moel saaks eriti vaimukalt irvitada keisri, ministrite, mõjukate isikute üle, kuni viimase kordnikuni välja.
Gavard suhtus Florent’i otsekui nautides keelatud rõõmu. Ta piidles teda pilkudega, rääkis temaga sosinal maailma kõige lihtsamatest asjadest, surus ta kätt vabamüürlasliku usaldusega. Lõpuks oli ta teele sattunud seiklus; tal oli tõpoolest kompromiteeritud kamraad; ta võis eriliselt valetamata rääkida ohtudest, mis teda ähvardavad. Kahtlemata tajus ta mingit väljaütlemata hirmu selle poisi ees, kes tuli sunnitöölt ja kelle kõhnus rääkis pikaajalistest kannatustest; aga see mõnus hirm tegi teda ennast suuremaks, veenis teda, et ta on teinud midagi väga üllatavat, võttes oma sõbraks äärmiselt ohtliku mehe. Florent’ist sai pühak; Gavard jumaldas teda, ta mainis Florent’i, kui ta tahtis valitsust lõplikult purustada ja tal endal argumentidest puudu jäi.
Gavard oli kaotanud oma naise Saint-Jacques’i tänavas mõni kuu pärast riigipööret. Ta pidas praekööki veel kuni 1856. aastani. Sel ajal käis ringi jutt, et ta on võitnud mainimisväärseid summasid, lüües kampa oma naabri vürtspoodnikuga, kelle ülesandeks oli varustada kuivatatud aedviljaga Idaarmeed. Tõsi on igatahes see, et pärast praeköögi mahamüümist elas ta rendisest terve aasta. Ent talle ei meeldinud kõnelda oma varanduse päritolust; see häiris teda, takistas tal otse välja öelda oma arvamust Krimmi sõja kohta; ta pidas seda riskantseks sõjakäiguks, mis on “ette võetud ainult selleks, et kindlustada trooni ja täita mõningate meeste taskuid”. Aasta pärast oli tal oma poissmehekorteris surmavalt igav. Et ta käis peaaegu iga päev Quenu-Gradelle’ide pool, lõi ta nendega lähemad suhted ja kolis elama Cossonnerie tänavasse. Seal hakkas teda võluma Keskturg oma lärmi, oma meeletute kuulujuttudega. Ta otsustas üürida müügikoha linnupaviljonis, ainuüksi meelelahutuseks, et täita oma tühjad päevad turu laimujuttudega. Sestsaadik elas ta keset lõputut loksutamist, olles kursis linnaosa kõige tühisemategi skandaalidega, pea kumisemas teda ümbritsevate häälte lakkamatust kriiskamisest. Ta nautis seal tuhandeid kõditavaid rõõme, oli ülimalt rahul, et on leidnud oma elemendi ja sukeldus sellesse mõnuga nagu päikesepaistes ujuv karpkala. Florent käis teinekord Gavard’i putkas tema kätt surumas. Pärastlõunad olid veel alles väga soojad. Kitsaste vahekäikude ääres istusid naised ja kitkusid sulgi. Päikesekiired langesid tõstetud varikatuste vahele, suled lendasid näppude vahelt otsekui tantsivad lumehelbed kuumas õhus, kuldsete kiirte tolmus. Terve hõigete, pakkumiste ja meelituste sumin saatis Florent’i. “Ilus part, härra?.. Tulge vaadake… Mul on toredad prisked kanapojad… Härra, härra, ostke see kena tuvidepaar…” Ta rabeles välja, kimbatuses, kärast kurdina. Naised jätkasid kitkumist omavahel vaieldes, ja lendlevad udusuled langesid maha, lämmatasid teda auruga, just nagu oleks neid ikka veel soojendanud ja tihendanud lindude vänge lehk. Lõpuks, keset vahekäiku, purskkaevude juures, leidis ta Gavard’i, särgiväel, käed risti sinise põlle rinnal, pidamas loengut oma poekese ees. Seal valitses Gavard, näol heatahtliku vürsti ilme, kümnest või kaheteistkümnest naisest koosneva salga üle. Tema oli turu ainus mees. Gavard ei osanud keelt hammaste taga hoida, ja olles vihastanud viie või kuue tüdruku peale, kelle ta oli järjepanu oma platsile müüma võtnud, otsustas ta oma kaupa ise müüa, sõnades lihtsameelselt, et need latatarad jahvatavad terve õndsa päeva maha ja tema neist enam jagu ei saa. Et aga keegi ikkagi pidi tal kohal olema, kui ta ise ära oli, korjas ta üles Marjolini, kes niisama ringi hulkus, olles üritanud pidada Keskturul kõiki väikseid ameteid. Florent jäi mõnikord terveks tunniks Gavard’i poole, vaimustudes tema lõpmatust jutuvadast, järsust ja sundimatust esinemisest kõigi nende seelikute keskel: ta lõikas ühe jutu vahele, tülitses teisega, kes oli kümne poekese kaugusel, lõi ostja üle kolmandalt, tehes ise suuremat lärmi kui sada ja pisut rohkem vadistavat naist, kelle kisast paviljoni malmplaadid kumisesid, just nagu oleks taotud tamtammi.
Linnulihaga kauplejal oli suguseltsist järel vaid naise õde ja üks õetütar. Kui Gavard’i naine suri, siis selle vanem õde, proua Lecœur, kes oli juba aasta otsa olnud lesk, liialdas oma õe taganutmisega, käies peaaegu igal õhtul kaastunnet avaldamas õnnetule mehele. Küllap ta hellitas tol ajal lootust, et hakkab mehele meeldima ja võtab üle surnu alles veel sooja koha. Ent Gavard ei sallinud kõhnu naisi; ta ütles, et talle valmistab piina, kui ta peab tundma naise konte naha all; ta silitas alati ainult väga pakse kasse ja koeri, tundes mõnu nende ümmargustest ja hästi toidetud selgadest. Proua Lecœur, solvunud ja marus, nähes praeköögipidaja saja-sou’lisi käest ära libisemas, kandis sestpeale surmaviha Gavard’i vastu. õemehest sai tema vaenlane, kellega ta täitis kogu oma aja. Kui ta nägi Gavard’i end sisse seadmas Keskturul, selle paviljoni ligidal, kus tema ise müüs võid, juustu ja mune, süüdistas ta õemeest, et too on selle “kõik välja mõelnud, et teda kiusata ja talle õnnetust kaela tuua”. Sestpeale ei teinud ta muud kui hädaldas, läks näost veelgi kollasemaks, vaevas sedavõrd oma pead, et lõpuks kaotas tõepoolest oma kunded ja ta äri käis alla. Temaga koos oli pikka aega elanud õetütar, kelle oli tema juurde saatnud tolle ema, maanaine, kes hiljem lapse vastu enam huvi ei tundnud. Laps kasvas üles Keskturu miljöös. Et tema perekonnanimi oli Sarriet, siis hakati teda peagi kutsuma Sarriette’iks. Kuueteistkümneaastaselt oli ta juba nii lustakas ja vabameelne, et härrad käisid juustu ostmas ainuüksi sellepärast, et teda näha. Tema härrasid ei tahtnud, temale, tumedajuukselise neitsi kahvatu näo ja sütena hõõguvate silmadega tüdrukule meeldis lihtrahvas. Ta valis välja ühe turutöölise, Ménilmontant’ist pärit poisi, kes tema tädile kaupa kokku ostis. Kui Sarriette oli kahekümneaastaselt end puuviljakauplemisega sisse seadnud, tänu rahale, mille päritolu kunagi päris hästi teada ei saadud, siis tema armsam, keda hüüti härra Jules’iks, hoolitses oma käte eest, kandis vaid puhtaid särke ja sametmütsi ning tuli Keskturule ainult pärastlõunal, jalas toatuhvlid. Nad elasid koos Vauvilliers’ tänavas, neljandal korrusel suures majas, mille soklikorrusel asus halva kuulsusega kohvik. Sarriette’i tänamatus kibestas veelgi proua Lecœuri, kes teda vihast vahutades nilbete sõnadega sõimas. Nad läksid tülli, tädi oli meeleheitel, õetütar mõtles koos härra Jules’iga välja lugusid, mida käis võipaviljonis levitamas. Gavard’i meelest oli Sarriette naljakas; ta suhtus Sarriette’i väga heatahtlikult, patsutas teda põsele, kui teda kohtas: tüdruk oli lopsakas ja tal oli võrratu ihu.
ühel pärastlõunal, kui Florent istus lihakarnis, väsinud asjatutest käikudest, mida oli hommikul teinud töökohta otsides, tuli sisse Marjolin. See suur poiss, flaamilikult priske ja leebe, oli Lisa kaitsealune. Lisa ütles, et poiss pole paha, on natuke rumalavõitu, aga tal on hobuse jõud ja ta on ülepea huvitav, sest tema isa ega ema ei teatud. Lisa oli ta Gavard’i juurde pannud.
Lisa oli leti taga, ärritatud Florent’i räpastest kingadest, mis jätsid roosa-valgele põrandale plekid; ta oli juba kahel korral tõusnud, et puistata saepuru põrandale. Lisa naeratas Marjolinile.
“Härra Gavard,” ütles noormees, “saatis mind teilt küsima…” Ta vakatas, vaatas ringi, ja häält tasandades:
“Ta soovitas mul oodata, et poes ei oleks kedagi ja et ma
Morny, Charles de (1811–1865), Prantsuse poliitik, keiser Napoleon III poolvend, kes aitas ta võimule, Seadusandliku Kogu esimees, särav ja seltskondlik intrigaan. Zola on teda kujutanud Marsy nime all romaanis “Tema ekstsellents Eugéne Rougon” (1876).