Pariisi kõht. Emile Zola
ta oli Florent’ile leidnud. See oli terve pikk lugu. üks tema tuttav, härra Verlaque, mereandide paviljoni inspektor, oli nii haige, et ei saanud enam kohta pidada. Veel samal hommikul oli vaene mees talle öelnud, et ta oleks heameelega nõus teda, Gavard’i, enda asemele pakkuma, et kohta alles hoida, kui ta peaks terveks saama.
“Saate aru,” ütles Gavard, “Verlaque ei vea enam poolt aastatki välja. Florent saaks tema koha endale. See on kena ametipost. Ja me paneme politsei kaasa mängima! Koht on prefektuuris kirjas. Ossa mait! Saaks alles nalja, kui Florent läheks oma raha võmmide käest saama.”
Gavard lagistas naerda, tema meelest oli see õudselt naljakas.
“Ma ei taha seda kohta,” ütles Florent järsult. “Ma olen tõotanud, et ei võta midagi vastu keisririigilt. Ennemini kõngen nälga, kui astun prefektuuri uksest sisse. See on võimatu, saate aru, Gavard!”
Gavard sai aru ja oli nagu kimbatuses. Quenu vaatas maha. Ent Lisa oli ümber pöördunud, vaatas teraselt Florent’i, endal kael paisunud, rind korsetist välja tungimas. Ta hakkas just midagi ütlema, kui sisse astus Sarriette. Taas sugenes vaikus.
“Oh mind küll!” sädistas Sarriette ja naeratas mahedalt. “Ma unustasin peki ostmata… Proua Quenu, lõigake mulle kaksteist viilu, aga hästi õhukesed, palun. Lõokeste jaoks… Jules tahtis lõokesi sööta… Aa, onu, kas elate ka hästi?”
Sarriette täitis terve toa oma seelikuga. Ta naeratas kõigile, nägi välja nagu rõõsk piim, ta juuksed olid ühelt poolt sassis Keskturu tuulest. Gavard oli tal kätest kinni kahmanud, Sarriette aga nähvas jultunult:
“Vean kihla, et jutt oli minust, kui ma sisse tulin. Mida te siis rääkisite, onu?”
Lisa kutsus teda.
“Vaadake, kas need on parajalt õhukesed?”
Lõikelaual enda ees viilutas Lisa ettevaatlikult pekki. Siis, keerates need paberisse, küsis:
“Kas te muud ei soovi?”
“Ah et ma juba tulin,” ütles Sarriette, “siis andke mulle nael searasva. Ma jumaldan praetud kartuleid, minu lõuna on kahe sou eest kartuleid ja punt rediseid… Jah, proua Quenu, nael searasva.”
Lihamüüjanna oli asetanud paksu paberi kaalukausile. Ta võttis riiuli alt potist pukspuust labidakesega searasva, suurendades vähehaaval ettevaatlikult rasvakuhja, mis pisut laiali valgus. Kui kaalukauss alla vajus, võttis ta paberi, murdis kokku ja keeras selle otsad kiiresti kinni.
“See teeb kakskümmend neli sou’d ja kuus sou’d peki eest, kokku kolmkümmend sou’d… Enam pole midagi vaja?”
Sarriette ütles ei. Ta maksis, naeris ikka veel, nii et hambad paljad, ja vaatas meestele otse näkku; tema hall seelik keerles ja hooletult seotud punase kaelaräti vahelt paistis ribake ta valget rinda. Enne minekut läks ta Gavard’i juurde ja kordas otsekui ähvardades:
“Te siis ei taha mulle öelda, mis te siin pajatasite, kui ma sisse tulin? Ma nägin tänavalt ära, et te naersite… Oh, salatseja! Teate, te ei meeldi mulle enam.”
Sarriette läks poest välja ja tõttas joostes üle tänava.
Kaunis Lisa lausus järsult:
“Preili Saget saatis ta meie juurde.”
Taas valitses vaikus. Gavard oli jahmunud viisist, kuidas Florent oli tema ettepanekusse suhtunud. Lihamüüjanna alustas taas esimesena, väga sõbraliku häälega:
“Valesti teete, kui keeldute mereandide inspektori kohast… Te teate, kui raske on tööd leida. Teie aga olete niisuguses olukorras, et te ei või olla nõudlik.”
“Mul on oma põhjused,” vastas Florent.
Lisa kehitas õlgu.
“Seda ei saa tõsiselt võtta… Ma saan hädapärast aru, et teile valitsus ei meeldi. Aga see pole takistuseks leivateenimisel, see oleks liiga rumal… Pealegi ei ole keiser halb inimene, mu armas. Ma lasen teil rääkida, kui te pajatate oma kannatustest. Kas tema siis üldsegi teadis, et teie sööte hallitanud leiba ja riknenud liha? Tema, see mees, ei saa olla igal pool… Te näete, tema pole takistanud meil oma äri ajada… Te ei ole õiglane, ei, mitte sugugi õiglane.”
Gavard tundis end üha viletsamalt. Ta ei suutnud taluda, et tema juuresolekul keisrit kiideti.
“Oh ei, proua Quenu,” pomises ta, “te liialdate. Nad kõik on kaabakad…”
“Ah teie!” katkestas teda Kaunis Lisa erutudes. “Teie olete rahul alles sellel päeval, kui olete lasknud end paljaks röövida ja maha tappa kõigi oma lugude pärast. Ei maksa rääkida poliitikast, sest see ajab mind vihale… Küsimus on ju ainult Florent’is, eks ole? Mina ütlen, et ta peab tingimata inspektori koha vastu võtma. Kas sina ei arva nii, Quenu?”
Quenu, kes ei iitsatanudki, tundis end väga kehvasti naise äkilise küsimuse peale.
“See on hea koht,” sõnas ta end kompromiteerimata.
Ja et tekkis taas rõhuv vaikus:
“Jätame selle, ma palun teid,” sõnas Florent. “Minu otsus on kindel. Ma ootan veel.”
“Või ootate!” pahvatas Lisa kannatust kaotades.
Kaks roosat leeki olid tõusnud ta palgetele. Seistes jalad harkis oma valge põllega, hoidis ta end vaos, et mitte kuuldavale lasta vandesõna. Sisse tuli uus inimene, kes pööras ta viha kõrvale. See oli proua Lecœur.
“Kas te võiksite mulle anda paarsada grammi assortiid, seda, mille nael maksab viiskümmend sou’d?” küsis ta.
Proua Lecœur tegi algul näo, et ei näe oma õemeest; siis tervitas teda noogutusega, sõnagi lausumata. Ta silmitses kolme meest pealaest jalatallani, lootes ilmselt nende saladust avastada, ja pani tähele, kuidas nad ootasid, et ta minema hakkaks. Naine tundis, et segab neid; see tegi ta veelgi nurgelisemaks ja kibestunumaks oma lotendavas seelikus, pikkade ämblikukäsivartega, risti pandud kätega, mida ta hoidis põlle all. Et tal oli kerge köha, siis küsis Gavard, keda vaikus häiris:
“Kas te olete külma saanud?”
Vastuseks kõlas kuiv jah. Nendes kohtades, kus luud ta näos naha alt paistsid, oli ta pingul nahk telliskivipunane, ja lauge kõrvetav tuhm kuma andis märku mingist maksahaigusest, mida toitsid kadedus ja kibestumine. Ta pöördus leti poole, jälgis teda teenindava Lisa igat liigutust säärase ostja umbuskliku pilguga, kes kahtlustab, et temalt tahetakse varastada.
“ärge pange mulle sardelli,” ütles ta, “see ei meeldi mulle.”
Lisa oli võtnud õhukese noa ja lõikas vorstiviile. Seejärel võttis ta suitsusinki ja siis tavalist sinki, eraldades õhukesi fileelõike veidi kummargil, silmad suunatud noale. Tema trullakad erkroosad käed puudutasid liha õrnalt ja kergelt, nad olid väga nõtked, kuigi paksud ja liigeste kohalt tursunud sõrmedega. Ta lükkas savinõu ettepoole, küsides:
“Pikitud vasikaliha ikka soovite?”
Proua Lecœur näis iseendaga pikalt aru pidavat; siis ta nõustus. Lihamüüjanna lõikas nüüd savipottide sees. Ta võttis laiateralise noa otsaga pikitud vasikalihalõike ja jänesepasteeti. Ja ta pani iga tüki paberi keskele kaalul.
“Pistaatsiapähklitega metsseapead te ei panegi?” tegi proua Lecœur pahase häälega märkuse.
Lisa pidi andma ka pistaatsiapähklitega metsseapead. Ent võimüüjanna läks nõudlikuks. Ta tahtis kaks tükki galantine’i, ta armastas seda. Lisa oli juba ärritatud, ta mängles kärsitult noapidemetega, see ei aidanud, et ta ütles ostjale, galantine on trühvlitega ja ta saab seda panna ainult nendesse assortiidesse, mille hind on kolm franki nael. Teine jätkas vaagnate ülevaatust, otsides, mida veel küsida. Kui assortii oli ära kaalutud, pidi lihamüüjannna lisama veel tarrendit ja cornichon’e. Tarrenditükk, millel oli savoia koogi kuju keset portselanplaati, võdises tema vihast jõhkraks muutunud käes; ja ta pritsis äädikat laiali, võttes sõrmeotstega kaks prisket cornichon’i purgist soojendusahju tagant.
“See