Pariisi kõht. Emile Zola
enam rääkida Pirouette’i tänava köögist, kus oli lebanud koolnu. Tervelt kuu aega seisatasid naabrid kõnniteel, et vaadata Lisad läbi sardellide ja lambarasvikute väljapaneku. Tema valget ja roosakat ihu imetleti niisama palju kui marmorit. Tema näis olevat lihapoe hing, elav valgus, kindel ja puhas iidol; ja teda nimetati nüüd vaid Kauniks Lisaks.
Kauplusest paremal oli söögituba, väga puhas ruum puhveti, laua ja punutud põhjaga heledast tammest toolidega. Parketti kattev punutud vaip, õrnkollane tapeet, tammepuud imiteeriv vahariie jätsid kõik veidi koleda mulje; seda elustas vaid laest rippuv särav vaskarmatuur, mille otsas laius laua kohal suur läbipaistvast portselanist abažuur. üks uks söögitoast viis avarasse nelinurksesse kööki. Ja selle teises otsas oli väike sillutatud õu, mis oli kolikambriks täis savipotte, tünne, tööriistu, mida enam ei kasutatud; kaevust vasakul heitlesid surmaga vaateaknalt võetud närtsinud potililled renni ääres, kuhu kallati solgivett.
äri läks hiilgavalt. Quenu, keda esialgsed kulutused olid kohutanud, tundis peaaegu aukartust oma naise vastu, kellel tema arvates “pea lõikas”. Viie aasta pärast oli neil ligi kaheksakümmend tuhat franki pandud häid intresse kandma. Lisa seletas, et nad ei ole auahned, nad ei hooli liiga kiirest rahakogumisest; muidu oleks ta lasknud oma mehel teenida “sadu ja tuhandeid”, ärgitades teda tegelema sigade hulgimüügiga. Nad olid veel noored, neil oli veel aega; pealegi ei meeldinud neile lohakas töö, nad tahtsid töötada mõnusalt, mitte kurnata end muredega, tublide inimestena, kellele meeldib kenasti elada.
“Teate,” sõnas Lisa, kui oli jutuhoos, “mul on üks nõbu Pariisis… Ma ei kohtu temaga, meie perekonnad läksid tülli. Ta võttis endale nimeks Saccard, et panna unustama teatavaid asju. Noh, mulle räägiti, et see nõbu pidi teenima miljoneid. Nii ei saa elada, see kõrvetab vere soontest, tuleb teab mis teid kasutada põrgulikus äris. See on ju võimatu, eks ole, et selline inimene saab rahulikult õhtust süüa? Meie vähemasti teame, mida me sööme, meil ei ole niisuguseid sekeldusi. Raha armastatakse ainult sellepärast, et seda on elamiseks vaja. Heaolust peetakse lugu, see on loomulik. Kui aga teenida sellepärast, et teenida, näha rohkem vaeva, kui pärast seda nautida saab, ausõna, mina paneksin siis küll parem käed rüppe… Ja pealegi, ma tahaksin väga näha selle nõo miljoneid. Mina neid miljoneid niisama heast peast ei usu. Ma silmasin teda ühel päeval tõllas; ta oli näost üleni kollane, ja ilme oli tal parajalt salakaval. Mehel, kes teenib raha, ei ole säärast värvi nägu. Lõppude lõpuks on see tema asi… Meie eelistame teenida vaid sada sou‘d, ja kulutada seda sada sou’d.”
Quenude perekonnal läks tõesti hästi. Nad olid saanud tütre, juba esimesel abieluaastal. Kõiki neid kolme oli rõõm vaadata. Majapidamine oli jõukas, õnnelik, ilma ülearuse vaevata, nagu seda soovis Lisa. Tema oli kõrvaldanud kõik võimalikud segaduste põhjused, lastes päevadel voolata rasvaleitses, selles raskevõitu õitsengus. See oli mõistliku õnne nurgake, mugav mold, mille juures isa, ema ja tütar olid asunud ennast nuumama. Ainult Quenu oli teinekord nukker, kui ta mõtles õnnetule Florent’ile. Kuni 1856. aastani oli ta saanud Florent’ilt aeg-ajalt kirju. Siis kirjad enam ei tulnud; Quenu luges ajalehest, et kolm väljasaadetut olid tahtnud põgeneda Kuradisaarelt ja olid uppunud enne kaldale jõudmist. Politseiprefektuuris ei suudetud talle täpseid teateid anda; ta vend pidi olema surnud. Quenu siiski lootis veel natuke; ent kuud läksid. Florent, kes elas Hollandi Guajaanas, hoidus kirjutamisest, lootes ikka veel minna tagasi Prantsusmaale. Lõpuks hakkas Quenu teda taga nutma nagu surnut, kellega polnud saanud hüvasti jätta. Lisa ei tundnud Florent’i. Ta leidis väga häid sõnu iga kord, kui mees tema juuresolekul jälle ahastas; Lisa laskis tal sajandat korda pajatada lugusid noorpõlvest, Royer-Collard’i tänava suurest toast, kolmekümne kuuest ametist, mida oli õppinud, maiuspaladest, mida oli küpsetanud ahjus, ise üleni valgesse riietatud, sellal kui Florent oli täiesti mustas. Lisa kuulas rahulikult, lõpmatu heatahtlikkusega.
Nende mõistlikult harrastatud ja kaalutletud rõõmude keskele sadas ootamatult Florent ühel septembrihommikul, sel kellaajal, kui Lisa võttis hommikust päikesevanni ja mil Quenu, silmad veel unest paistes, pistis sõrmed laisalt eelmise õhtu tardunud rasva sisse. Lihakaupluses paisati kõik pea peale. Gavard tahtis, et varjataks “väljasaadetut”, nagu ta pisut põski punnitades Florent’i nimetas. Lisa, kahvatum ja tõsisem kui tavaliselt, viis ta üles kuuendale korrusele, kus ta andis Florent’ile poes müüva tüdruku toa. Quenu oli lõiganud leiba ja sinki. Ent Florent suutis vaevu süüa; ta pea käis ringi ja sees ajas iiveldama; ta heitis pikali, jäi viieks päevaks voodisse, vahetpidamata sonides, osutades algavale ajupõletikule, mille vastu õnneks energiliselt võideldi. Kui ta teadvusele tuli, märkas ta oma voodi peatsis Lisad, kes liigutas hääletult lusikat tassis. Kui Florent tahtis teda tänada, ütles Lisa, et olgu rahulikult, küll hiljem räägitakse. Kolme päeva pärast oli haige jälle jalul. Siis ühel hommikul tuli Quenu talle järele, öeldes, et Lisa ootab neid teisel korrusel oma toas.
Seal oli neil väike korter, kolm tuba ja väike tualettruum. Tuli minna läbi lageda toa, kus olid vaid toolid, siis läbi väikese elutoa, kus mööbel uneles tagasihoidlikult valgete katete all, alati ees olevate ribiluukide tõttu poolhämaruses, et liiga erk valgus ei pleegitaks ripsist mööbliriide õrna sinist, ja jõuti magamistuppa, ainsasse ruumi, kus elati, kus mööbel oli mahagonist ja mis oli väga õdus. Iseäranis hämmastas voodi oma nelja madratsi, nelja padja, paksude tekkide, sulgkoti, oma kõhuka loidusega niiskevõitu alkoovis. See voodi oli loodud magamiseks. Peegliga kapp, tualettlaudkummut, ümmargune heegeldatud pitslinaga kaetud lauake, gipüürlinikutega kaitstud toolid – kõigest õhkus puhast ja soliidst väikekodanlikku luksust. Vasakul seinal, kahel pool kaminat – seda kaunistasid maastikuvaadetega vasksed vaasid ja kell, mis kujutas mõttesse vajunud, üleni kuldset Gutenbergi, sõrm raamatul – rippusid Quenu ja Lisa õlimaalis portreed kahe ilustistega ülekuhjatud ovaalse raami sees. Quenu naeratas, Lisal oli tõsine ilme; mõlemad olid riietatud musta, nad olid maalitud pleekinudvesise heleroosaga ja ilutseva joonega. Vaip, millel keerulised rosetid vaheldusid tähtedega, kattis parketti. Voodi ees laius krässus lõngast kohev vaip, ilusa lihamüüjanna kannatlik töö, mida ta oli kudunud oma leti taga. Ent kõigi nende uute asjade seas üllatas paremal pool seina ääres suur sekretär, neljakandiline ja tüüakas – see oli tulnud üle lakkida, kuid ei õnnestunud kaotada marmoritaolisi kriime ega varjata vanadusest mustunud mahagoni pragusid. Lisa oli tahtnud alles jätta selle mööblieseme, mida onu Gradelle oli kasutanud üle neljakümne aasta: Lisa ütles, et see toob neile õnne. Tegelikult olid sekretäril kohutavad raudklambrid, vanglalukk, ja see oli nii raske, et seda oli võimatu paigalt nihutada.
Kui Florent ja Quenu sisse tulid, istus Lisa tõstetud kaanega sekretäri ees ja kirjutas, seadis arve ritta suure selgesti loetava ümmarguse käekirjaga. Ta andis märku, et teda ei tohi segada. Mõlemad mehed istusid. Jahmunud Florent silmitses tuba, kahte portreed, kaminakella, voodit.
“Asi on nii,” ütles lõpuks Lisa, olles aeglaselt üle kontrollinud terve lehekülje arvutusi. “Kuulake mind… Meil on vaja teile aru anda, kallis Florent.”
Esimest korda nimetas Lisa teda nõnda. Ta võttis arvutuste lehe ja jätkas:
“Teie onu Gradelle suri testamenti jätmata; teie olite, teie ja teie vend, kaks ainukest pärijat… Nüüd me peame teile teie osa välja maksma.”
“Aga ma ei nõua midagi,” hüüdis Florent, “ma ei taha midagi!”
Quenu ilmselt ei teadnud oma naise kavatsusi. Ta oli läinud näost natuke kahvatuks ja vaatas naise poole pahase näoga. Ta armastas tõepoolest oma venda; aga mõttetu oli talle niiviisi onu pärandust kaela kallata. Eks pärastpoole oleks näinud.
“Ma tean väga hästi, kallis Florent,” jätkas Lisa, “et te ei tulnud tagasi sellepärast, et meilt nõuda seda, mis teile kuulub. Aga äriasjad on äriasjad; kõige parem on nendega kohe asi selgeks teha… Teie onu säästud ulatusid kaheksakümne viie tuhande frangini. Niisiis panin ma teie arvele nelikümmend kaks tuhat viissada franki. Siin need on.”
Ta näitas Florent’ile numbrit paberilehel.
“Kahjuks ei ole niisama lihtne hinnata poodi, sisustust, kaupa, tulu ostjatelt. Ma sain kirja panna vaid ligilähedased summad; aga ma usun, et ma võtsin väga laialt kõike arvesse… Ma jõudsin kogusumma