Pariisi kõht. Emile Zola
nõnda aasta otsa, Lisa ei punastanud kordagi ja Quenu ei kohmetunud. Hommikul, kui töö käis täie hooga ja neiu tuli kööki, kohtusid nende käed vorstiputrude keskel. Lisa abistas teda mõnikord, ta hoidis sooli oma prullakate sõrmedega, sellal kui noormees neisse liha ja pekitükke toppis. Või maitsesid nad koos toorest viineriputru, keeleotsaga, et näha, kas see on korralikult vürtsitatud. Lisa oskas head nõu anda, ta tundis lõunapoolseid retsepte, mida Quenu eduga katsetas. Tihtipeale tajus noormees teda oma õla taga, neiu tuli padadesse vaadates nii lähedale, et tema priske rind toetus vastu Quenu selga. Lisa ulatas talle kulbi, liua. Lõõmav tuli pani nad õhetama. Quenu poleks mingi hinna eest lakanud liigutamast rasvaseid segusid, mis paksenesid pliidil; Lisa aga arutas tõsise näoga, kas keedetav peaks valmis olema. Pärastlõunal, kui pood jäi inimestest tühjaks, ajasid nad rahulikult tundide kaupa juttu. Lisa oli jäänud leti taha, pisut tagasi nõjatudes, kududes aeglaselt ja mõõdetult. Quenu istus raiepakul, jalad rippu, toksides kandadega vastu tammepuud. Nad said suurepäraselt läbi; nad rääkisid kõigest, enamasti söögitegemisest, ja siis veel onu Gradelle’ist, ja siis ka linnaosast. Lisa jutustas talle lugusid nagu lapsele; ta teadis väga toredaid lugusid, imelisi legende tulvil lambatallesid ja väikseid ingleid, kellest ta rääkis oma meloodilisel häälel ja surmtõsise näoga. Kui mõni ostja tuli poodi, siis et mitte end häirida lasta, palus ta noormehel anda purk searasva või toos tigusid. Kell üksteist läksid nad jälle üles magama, aeglaselt, nii nagu eelmisel õhtul. Siis laususid nad ust sulgedes rahulikult:
“Head õhtut, preili Lisa.”
“Head õhtut, härra Quenu.”
ühel hommikul tabas onu Gradelle’i galantine’i8 valmistamisel ajurabandus. Ta vajus kummuli hakkimislauale. Lisa ei läinud verest välja. Ta ütles, et surnut ei tohi jätta keset kööki; ta laskis surnu viia tahapoole, ruumi, kus onu magas. Siis mõtles ta koos sellidega välja onu surma loo: et mitte linnaosas vastumeelsust tekitada ja ostjaid kaotada, ütlevad nad, et onu suri oma voodis. Quenu aitas surnut kanda, ta oli nagu puuga pähe saanud ja väga üllatunud, et tal ei ole pisaraid. Hiljem nutsid nad Lisaga kahekesi koos. Quenu oli pärija koos oma venna Florent’iga. Naabertänavate keelepeksjate arvates oli vanal Gradelle’il olnud märkimisväärne varandus. Tegelikult ei leitud mitte ainsatki kõlisevat hõbemünti. Lisa ei saanud rahu. Quenu nägi teda olevat mõttes, hommikust õhtuni enda ümber ringi vaatamas, just nagu oleks ta midagi ära kaotanud. Lõpuks otsustas ta ette võtta suurpuhastuse, öeldes, et inimesed lobisevad ja et lugu vanamehe surmast käib suust suhu, nii et nüüd tuleb kõik hästi puhtaks teha. ühel pärastlõunal, kui ta oli oma kaks tundi keldris olnud, kus ta ise pesi soolamistünne, tuli ta tagasi, hoides midagi oma põlle sees. Quenu hakkis seamaksa. Lisa ootas, kuni ta oli lõpetanud, ja kõnetas siis teda rahulikult. Ent tema silmis oli kummaline sära, ta naeratas oma ilusat naeratust, öeldes Quenule, et tal on vaja temaga rääkida. Lisa läks trepist üles, astudes vaevaliselt selle tõttu, mida ta kandis ja mis pinguldas ta põlle lausa rebenemiseni. Neljandal korrusel ta tõmbas hinge ja pidi hetkeks vastu käsipuud nõjatuma. Hämmastunud Quenu järgnes talle sõnagi lausumata üles tema tuppa. Esimest korda kutsuti ta sisse. Lisa pani ukse kinni; ja seal, lastes lahti põllenurkadest, mida tema kangestunud sõrmed ei suutnud enam hoida, laskis ta vaikselt voodile voolata hõbe- ja kuldmüntide vihma. Ta oli leidnud ühe soolavaka põhjast onu Gradelle’i aarde. Rahakuhi pressis suure lohu noore neiu tagasihoidlikku pehmesse voodisse.
Quenu ja Lisa rõõm oli vaoshoitud. Nad istusid voodiservale, Lisa päitsi juurde, Quenu jalutsisse, kahele poole rahakuhja; ja nad lugesid raha teki peal, et mitte kära teha. Seal oli nelikümmend tuhat kuldfranki, kolm tuhat hõbefranki, ja ühes plekk-karbis nelikümmend kaks tuhat franki pangatähtedes. Neil kulus oma kaks kõva tundi, et kõik see kokku lugeda. Quenu käed värisesid natuke. Lisa tegi ära suurema osa tööst. Nad reastasid kullavirnad padjale, jättes hõbeda tekilohku. Kui nad olid kätte saanud summa, mis oli nende jaoks tohutu, kaheksakümmend viis tuhat franki, ajasid nad juttu. Mõistagi rääkisid nad tulevikust, oma abielust, ilma et kunagi oleks nende vahel olnud juttu armastusest. See raha näis nende keelepaelad valla päästvat. Nad olid sügavamale vajunud, naaldudes vastu seina voodi taga, valgete musliinkardinate all, jalad pisut välja sirutatud; ja et juttu ajades nende käed rahas tuhnisid, olid need kokku saanud ja unustanud end teineteisesse, saja sou suuruste müntide keskel. Hämarus üllatas neid. Alles siis Lisa punastas, nähes end olevat poisi kõrval. Nad olid voodi segamini ajanud, linad olid paigast läinud, kuld neid lahutaval padjal vajutas sellesse süvendeid, otsekui oleks seal pöörelnud kirest kuumavad pead.
Nad tõusid kohmetult, otsekui kaks segadusse sattunud armastajat, kes on teinud esimese eksisammu. Korrast ära voodi kõige oma rahaga süüdistas neid keelatud rõõmu maitsmises suletud ukse taga. See oli nende pattulangemine. Lisa, kes kohendas oma riideid, otsekui oleks ta halba teinud, läks oma kümmet tuhandet franki tooma. Quenu tahtis, et ta paneks need kaheksakümne viie tuhande frangi juurde; ta segas naerdes need kaks rahasummat, öeldes, et ka raha peab kihluma; ja lepiti kokku, et Lisa hoiab “aaret” oma kummutis. Kui ta oli selle ära pannud ja voodi korda teinud, läksid nad rahulikult alla. Nad olid mees ja naine.
Pulmad peeti järgmisel kuul. Linnaosas peeti seda päris loomulikuks, igati sündsaks. Teati ähmaselt aarde lugu, Lisa ausameelsus pälvis kiidusõnu; tal poleks ju tarvitsenud Quenule midagi öelda, oleks jätnud vaid eküüd endale; kui ta oli rääkinud, siis puhtalt aususest, sest keegi polnud midagi näinud. Ta oli seda väärt, et Quenu temaga abielluks. Tollel Quenul vedas, ta ei olnud ilus, aga ta leidis ilusa naise, kes kaevas talle välja varanduse. Imetlus läks sedavõrd kaugele, et lõpuks isegi sosistati: “Lisa oli tõesti loll, et tegi seda, mis ta tegi.” Lisa naeratas, kui talle räägiti vihjamisi neist asjadest. Tema ja ta mees elasid nagu ennegi, olid head sõbrad, elasid õnnelikult ja rahumeeles. Lisa oli mehele abiks, kohtas tema käsi keset vorstiputrusid, kummardus üle tema õla, et heita pilku padadesse. Ja see oli alati vaid köögikolde suur tuli, mis nende palged hõõguma pani.
Ent Lisa oli arukas naine, kes taipas peagi, kui rumal on lasta tukkuda kaheksakümne viiel tuhandel frangil kummutisahtlis. Quenu oleks need meelsasti tagasi pannud soolavaka põhja, oodates, kuni on teeninud teist samapalju; siis nad oleksid läinud Suresnes’i, äärelinna nurgakesse, mis neile meeldis. Ent Lisal olid teistsugused auahned plaanid. Pirouette’i tänav solvas tema arusaamist puhtusest, vajadusest õhu, valguse, tugeva tervise järele. Pood, kus onu Gradelle oli oma varanduse sou-haaval kokku kraapinud, oli omamoodi pime soolikas, üks neid vanade kvartalite kahtlase väärtusega lihakarne, mille kulunud põrandaplaatidele on hoolimata pesemisest külgejäänud liha tugev lõhn; ja noor naine unistas kaasaegsest heledast poest, luksuslikust nagu mõni salong, mis oma säravpuhaste klaasidega seisab laia tänava kõnnitee veeres. See ei olnud kitsarinnaline iha mängida daami leti taga; tal oli väga selge ettekujutus, millist luksust vajab uus äri. Quenu kohkus esimesel korral, kui Lisa rääkis talle kolimisest ja osa raha kulutamisest kaupluse kaunistamiseks. Lisa naeratas ja kehitas kergelt õlgu.
ühel päeval, kui hakkas juba pimenema ja karnis oli hämar, kuulsid abikaasad, kuidas nende ukse taga ütles üks samas linnajaos elav naine teisele:
“Ei, teate, mu armas, mina enam nende juurest ei osta, mina ei võta neilt enam verivorsti juppigi… Neil oli surnu köögis.”
Quenu lausa nuttis selle peale. Lugu surnust tema köögis muudkui levis. Lõpuks Quenu punastas ostjate ees, kui nägi neid liiga lähedalt tema kaupa nuusutamas. Just tema ise võttis naise juures uuesti üles kolimise mõtte. Lisa oli vaikides tegutsenud uue poe heaks; ta oli leidnud ühe sealsamas lähedal Rambuteau tänavas, hiilgavas asukohas. Vastas avatud Keskturg kolmekordistaks ostjaskonna, teeks äri tuttavaks igas Pariisi nurgas. Quenu laskis end meeletutele kulutustele kaasa tõmmata; ta raiskas üle kolmekümne tuhande frangi marmori, peeglite ja kullatiste peale. Lisa veetis tunde töölistega, avaldas arvamust kõige väiksemategi detailide kohta. Kui ta sai lõpuks oma leti taha asuda, tuldi lausa protsessioonidena nende juurest ostma, ainuüksi sellepärast, et näha poodi. Seinad olid kõik kaetud valge marmoriga, laes oli määratu nelinurkne kuldraami ja kaunistustega peegel, mille keskelt rippus alla nelja haarmega kroonlühter, ja leti taga olid terves seinas vasakul ja otse taga jällegi peeglid marmorplaatide vahel, tekitades valgusejärvi, uksi,