Loss. Franz Kafka
et ta teda ilmtingimata lossi juhatas?
«See pole veel kindel,» ütles K., «enne pean ma teada saama, mis tööd mulle antakse. Kui ma pean näiteks siin all töötama, siis on mõistlikum ka siin all elada. Ja ma kardan, et elu ülal lossis polekski mulle meele järele. Ma tahan alati vaba olla.»
«Sa ei tunne lossi,» ütles peremees tasa.
«Tõsi ta on,» ütles K., «ei maksa ennatlikke otsuseid teha. Esialgu ei tea ma ju lossist midagi muud, kui et seal mõistetakse õiget maamõõtjat välja otsida. Võib-olla on seal veel muidki häid külgi.» Ja ta tõusis püsti, et närviliselt huuli närivat peremeest vabaks lasta. Polnud kerge selle mehe usaldust võita.
Lahkumisel torkas K-le silma seinal rippuv tume portree tumedas raamis. Ta oli seda juba oma asemelt märganud, kuid eemalt polnud ta suutnud üksikasju eristada ja oli arvanud, et näeb üksnes musta tagakülge. Aga nagu nüüd selgus, oli see siiski pilt, umbes 50-aastase mehe rinnapilt. Mehe pea oli nii sügavale rinnale langetatud, et silmi polnud peaaegu näha, pead näis alla kaaluvat kõrge raske otsaesine ja tugev kongus nina. Täishabe, mis oli peahoiaku tõttu vastu lõuga surutud, hoidis altpoolt laiali. Vasak käsi oli harali sõrmi tihedates juustes, kuid ei suutnud pead püsti hoida. «Kes see on,» küsis K., «kas krahv?» Ta seisis pildi ees ega vaadanud peremehe poole. «Ei,» vastas peremees, «kastellaan.» – «Kastellaan on neil seal lossis tore, tõepoolest,» ütles K., «kahju, et tal nii kehvasti väljakukkunud poeg on.» – «Ei,» ütles peremees, tõmbas K-d veidi allapoole, endale ligemale, ja sosistas talle kõrva: «Schwarzer liialdas eile, tema isa on ainult alamkastellaan ja koguni üks viimaste seast.» Sel hetkel meenutas peremees K-le last. «Vaata närukaela,» ütles K. naerdes, aga peremees ei naernud, vaid ütles: «Tema isa on kah võimas.» – «Ah jäta,» ütles K., «sa pead igaühte võimsaks. Võib-olla mindki?» – «Sind,» ütles peremees pelglikult, kuid tõsimeeli, «ma ei pea võimsaks.» – «Sa oskad päris hästi tähele panna,» ütles K., «omavahel öeldes pole ma tõesti võimas. Ja seetõttu tunnen ma võimsate ees vististi sama palju aukartust kui sina, ainult et ma pole nii avameelne nagu sina ega taha seda alati tunnistada.» Ja peremehe lohutuseks ning tema poolehoiu võitmiseks patsutas K. talle põsele. Nüüd lõpuks naeratas peremees veidi. Oma pehme, peaaegu habemetu näoga oli ta tõesti poisike. Kuidas oli ta küll kokku sattunud oma koguka, vanaldase naisega, keda võis näha kõrval vaheakna taga köögis toimetamas, küünarnukid kehast eemal? K. ei tahtnud talle praegu enam peale käia, viimaks ometi esile manatud naeratust ära peletada. Niisiis andis ta peremehele veel ainult märku talle uks lahti teha ja astus välja kaunisse talvehommikusse.
Nüüd nägi ta ülal kirkas õhus selgesti lossi piirjooni, seda veel selgemini kõike katva ja kõiki vorme kopeeriva õhukese lumekihi tõttu. Muide paistis ülal mäel olevat palju vähem lund kui siin külas, kus K. sai vähemalt niisama vaevaliselt edasi kui eile maanteel. Lumi ulatus siin hurtsikute akendeni ja lasus samas madalatel katustel, aga ülal mäel sirutus kõik nii kergelt ja vabalt üles, vähemalt alt vaadatuna paistis see nii.
Üldjoontes vastas loss, nagu ta siit kaugelt välja nägi, K. ootustele. See polnud vana rüütlikants ega uus luksusehitis, vaid laialdane asula, mis koosnes vähestest kahekorruselistest ja paljudest lähestikku seisvatest madalatest hoonetest; kui poleks teada olnud, et see on loss, oleks teda võidud linnakeseks pidada. K. nägi vaid ühte torni, siit ei olnud selge, kas see kuulus eluhoonele või kirikule. Torni ümber tiirles vareseparvi.
Pilk lossile suunatud, läks K. edasi, miski muu ei läinud talle korda. Kuid lähemale jõudmisel oli loss talle pettumuseks; see oli siiski vaid üpris vilets linnake: külahurtsikutest kokku kantud, erinev ehk ainult selle poolest, et siin oli kõik arvatavasti kivist; aga värv oli ammu maha koorunud ja kivigi näis murenevat. K-le meenus korraks ta kodulinn. Vaevalt, et too sellele niinimetatud lossile alla jäi; kui K. oleks siia tulnud ainult vaatama, siis poleks küll maksnud pikka rännakut ette võtta, siis oleks mõistlikum olnud jälle kord vana kodupaika külastada, kus ta polnud juba nii kaua käinud. Ja mõttes võrdles ta kodupaiga kirikutorni selle torniga ülal mäel. Kodupaiga torn kõrgus kindlalt, kõhklematult, otse ülespoole ahenedes, oli laia katusega, mille tipus punased tellised, maine hoone – mida muud me suudamegi ehitada! – , kuid kõrgema sihiga kui madal majaderägastik ja selgema ilmega kui hämune argipäev. Torn seal ülal – ainus nähtav ja pealegi elumajatorn, nagu nüüd selgus, võib-olla peahoone oma, – oli üksluine ümarehitis, mida osaliselt kattis armuline luuderohi, väikeste akendega, mis nüüd päikese käes läigatasid – midagi nõdrameelset oli selles – , ja altaanilaadse ülaosaga, mille müüriharjad korrapäratult, ebakindlalt, rabedana sinist taevast sakitasid, nagu oleks kartlik või hooletu lapsekäsi nad sinna joonistanud. Justkui oleks mõni raskemeelne majaelanik, kes täie õigusega oleks pidanud maja kõige päramises toas luku taga olema, katusest läbi murdnud ja püsti tõusnud, et ennast maailmale näidata.
K. seisis jälle paigal, nagu oleks tal paigal seistes rohkem otsustusvõimet. Kuid teda segati. Külakiriku taga, mille juures ta oli seisma jäänud – tegelikult oli see vaid kabel, mida koguduse mahutamiseks oli küünitaolise osaga pikendatud – , asus kool. See madal pikk hoone, mis imelikul viisil ühendas endas ajutisust ja igipõlisust, jäi taraga ümbritsetud aia taha, mis praegu oli lumeväli. Parajasti tulid lapsed koos õpetajaga majast välja. Nad olid troppis ümber õpetaja, kõigi silmad vaatasid tema poole, igast kandist kostis nende lakkamatut vadinat, K. ei saanud nende kiirkõnest sõnagi aru. õpetaja, noor, väikest kasvu, kitsaõlgne, väga sirge seljaga mees, kes seetõttu ometi naeruväärsena ei mõjunud, oli K-d juba kaugelt märganud, liiatigi et peale tema enda salga oli K. pika maa peale ainus inimene. K. kui võõras teretas esimesena, iseäranis veel säärast käsutamishimulist väikest meest. «Tere päevast, härra õpetaja!» ütles ta. Lapsed jäid korrapealt vait, küllap see äkistine vaikus võis õpetajale tema sõnade eel meeltmöödagi olla. «Vaatate lossi?» küsis ta leebemalt, kui K. oli oodanud, aga säärasel toonil, nagu ei kiidaks ta seda heaks, mida K. teeb. «Jah,» ütles K., «ma olen siin võõras, alles eile õhtust peale siin külas.» – «Loss ei meeldi teile?» küsis õpetaja kähku. «Kuidas?» küsis K. veidi jahmunult vastu ja kordas küsimust pehmemal kujul: «Kas mulle meeldib loss? Miks te oletate, et ta mulle ei meeldi?» – «Ta ei meeldi ühelegi võõrale,» ütles õpetaja. Et mitte midagi sündmatut öelda, muutis K. kõneainet ja küsis: «Küllap teie tunnete krahvi?» – «Ei,» ütles õpetaja ja tahtis minekule pöörduda. Aga K. ei andnud järele, vaid küsis veel kord: «Mis? Te ei tunnegi krahvi?» – «Kuidas peaksin mina teda tundma?» ütles õpetaja tasa ja lisas valjusti prantsuse keeles: «Arvestage ilmsüütute laste juuresolekut.» K. leidis sellest õigustuse küsida:
«Kas ma võin teile kunagi külla tulla, härra õpetaja? Ma jään siia pikemaks ajaks ja tunnen end juba praegu pisut üksildasena; talumeeste hulka ma ei kuulu ja lossi vist samuti mitte.» – «Talumeestel ja lossil pole mingit vahet,» ütles õpetaja. «Võib-olla, ütles K., «aga minu olukorda see ei muuda. Kas ma võin teid mõnikord külastada?» – «Ma elan Luige tänavas lihuniku juures.» See oli küll rohkem aadressi andmine kui küllakutse, aga K. ütles siiski: «Hüva, ma tulen.» Õpetaja noogutas ja läks nüüd uuesti käratseva lastekarjaga edasi. Peagi kadusid nad ühte järsu kallakuga tänavasse.
Kuid K. oli hajevil, sellest kõnelusest tusane. Esimest korda oma saabumisest peale tundis ta tõelist väsimust. Pikk tee siia ei paistnud talle alguses üldse mõjunud olevat; kuidas ta oli rahulikult, samm-sammult päevad läbi rännanud! – nüüd aga ilmnesid siiski ülisuure pingutuse tagajärjed, ja kindlasti kohatul ajal. Ta tundis vastupandamatut tungi uusi tutvusi otsida, aga iga uus tutvus suurendas väsimust. Kui ta sunniks end oma jalutuskäiku tänase väsimusega lossi väravanigi pikendama, siis oleks juba rohkem kui küllalt tehtud.
Nii läks ta jälle edasi, kuid tee oli pikk. Tänav, seesama küla peatänav ei viinudki nimelt lossimäele, vaid üksnes selle lähedusse, käändus siis nagu meelega kõrvale, ja kui ta ka lossist ei eemaldunud, siis ei jõudnud ta sellele sugugi lähemale. K. aina ootas, et nüüd peaks tee lõpuks lossi poole pöörama, ning ainult selles ootuses läks ta edasi. Ilmselt kartis ta oma väsimuse tõttu teelt ära pöörduda, samuti oli talle üllatuseks, kui suur oli küla, sellele ei tahtnudki