Loss. Franz Kafka
uks – esimene lahtiminev uks kogu külatee kestel – ja lahkelt ning raugelt, pea viltu, seisis seal vana talumees pruunis poolkasukas. «Kas ma tohin veidikeseks teile sisse tulla,» küsis K., «ma olen väga väsinud.» Ta ei kuulanudki, mida vanamees ütles, võttis tänulikult selle vastu, et talle üks saelaud ette lükati, mis teda kohe lumme vajumast päästis, ja paari sammuga oli ta toas.
Suur tuba hämaras valguses. Väljast tulija ei näinud esialgu midagi. K. taarus vastu üht pesupali, üks naisekäsi hoidis teda tagasi. Ühest nurgast kostis valju lastekisa, teisest rullus suitsu, mis muutis hämaruse pimeduseks. K. seisis kui pilvedes. «Ta on ju purjus,» ütles keegi. «Kes te olete?» hüüdis üks käskiv hääl, pöördudes siis ilmselt vanamehe poole: «Miks sa ta sisse lasksid? Egas igaüht, kes tänaval ringi luusib, või sisse lasta!» – «Ma olen krahvi maamõõtja,» ütles K. ja katsus end sellega ikka veel nähtamatute ees õigustada. «Ah see on maamõõtja,» ütles üks naisehääl ja nüüd järgnes täielik vaikus. «Kas te tunnete mind?» küsis K. «Muidugi,» vastas sama hääl veel lühidalt. See, et K-d tunti, ei paistnud talle soovituseks olevat.
Lõpuks hõrenes suits veidi ja K. võis pikapeale selgust saada. Siin näis olevat üleüldine pesupäev. Ukse lähedal pesti pesu, suits aga oli tõusnud teisest nurgast, kus ühes veetõrres, nii suures, nagu K. polnud veel eluilmas näinud – see oli umbes kahe voodi laiune – , võtsid kaks meest auravas vees vanni. Kuid veelgi üllatavam, ilma et oleks täpselt aru saanud, mille poolest see õieti üllatas, oli parempoolne nurk. Läbi ainsa suure avause toa tagaseinas tuli vist õuest kahvatut lumevalgust ja andis otsekui siidiläike ühe naise kleidile, kes väsinult sügaval nurgas kõrges leentoolis lamaskles. Ta rinnal oli imik. Tema ümber mängisid paar last – talulast, nagu näha, kuid tema ei paistnud nende juurde kuuluvat, olgu küll, et haigus ja väsimus teevad talupojagi peeneks.
«Istuge!» ütles üks meestest, kellel oli täishabe ja peale selle veel vuntsid, mille all ta suud kogu aeg ähkides lahti hoidis, ning osutas käega – seda oli naljakas vaadata – üle tõrreääre ühele kirstule, pritsides seejuures K-le sooja vett näkku. Kirstul istus juba omaette tukkudes vanamees, kes oli K. sisse lasknud. K. oli tänulik, et ta lõpuks istuda sai. Nüüd ei teinud enam keegi tast välja. Nooruslikult priske heledapäine naine laulis tasakesi pesupali ääres töö juurde, mehed vannis tammusid ja keerasid ennast, lapsed tahtsid nende juurde pääseda, kuid nad peletati iga kord ohtra veepritsimisega tagasi, mis K-dki ei säästnud. Naine leentoolis lebas nagu elutu, ta ei vaadanud isegi lapse peale oma rinnal, vaid kuhugi üles.
Küllap K, oli teda kaua silmitsenud, seda muutumatut, kaunist, nukrat pilti, pidi siis aga uinunud olema, sest kui üks vali hääl ta üles ehmatas, oli ta pea tema kõrval istuva vanamehe õlal. Mehed olid vannist välja tulnud – selles hullasid nüüd lapsed heledapäise naise valve all – ja seisid täies riides K. ees. Ilmnes, et kõvahäälne täishabe oli neist kahest tähtsusetum mees. Teine, täishabemest lühem ja hoopis väiksema habemega, oli nimelt vaikne, pikaldane mees, kerest lai ja näostki lai, pea kumaras. «Härra maamõõtja,» ütles ta, «siia te jääda ei või. Vabandage meie ebaviisakust!» – «Ma ei tahtnudki siia jääda,» ütles K., «ainult pisut puhata. See on tehtud, ja nüüd ma lahkun.» – «Küllap te imestate vähese külalislahkuse üle,» ütles mees, «aga külalislahkus pole meil kombeks, meil pole külalisi vaja.» Need avameelsed sõnad rõõmustasid magamisest veidi kosunud ja senisest natuke ergema kuulmisega K-d. Ta liikus nüüd vabamalt, keppi kord siia, kord sinna toetades lähenes ta leentoolis istuvale naisele; muide oli ta ka kasvu poolest kõige suurem toas.
«Muidugi,» ütles K., «milleks teil on külalisi vaja! Aga mõnda läheb vahetevahel siiski tarvis, näiteks mind, maamõõtjat.» – «Seda ma ei tea,» ütles mees aeglaselt, «kui teid kutsuti, küllap teid siis ka vaja on, see on vist küll erandjuhtum, aga meie, väikesed inimesed, käime reegli järgi, seda ei maksa meile pahaks panna.» – «Ei, ei,» ütles K., «ma pean teid üksnes tänama, teid ja teisi siin.» Ja kõigile ootamatult keeras K. viuhti kannal ringi ja seisis naise ees. See vaatas K-d oma väsinud siniste silmadega, läbipaistvast siidist pearätik kattis tal poolt otsaesist, laps ta rinnal magas. «Kes sa oled?» küsis K. ja naine ütles põlastavalt, ei olnud selge, kas see põlgus käis K. või ta enda vastuse kohta: «Tüdruk lossist.»
Kõik see oli kestnud vaid silmapilgu, juba seisis nii K. paremal kui ka pahemal käel üks mees, ja nagu poleks muud moodust, et ennast arusaadavaks teha, tiriti teda vaikides, aga kõigest jõust ukse poole. Midagi selle juures tegi vanamehele rõõmu, ja ta plaksutas käsi. Pesupesijagi puhkes äkitselt lausa hullupööra käratsevate laste juures naerma.
K. seisis peagi tänaval, mehed jälgisid teda lävelt. Sadas jälle lund, kuid ilm näis sellegipoolest valgem olevat. Täishabe hüüdis kärsitult: «Kuhu te minna tahate? Siit saab lossi, sealt külla.» K. ei vastanud talle, teisele aga, kes talle oma kohmetusest hoolimata sõbralikum tundus, ütles ta: «Kes te olete? Kellele ma võlgnen tänu selle puhkepeatuse eest?» – «Mina olen parkalmeister Lasemann,» oli vastuseks, «ja mis te ilmaaegu tänate.» – «Hea küll,» ütles K., «võib-olla juhtume veel kokku.» – «Ma ei usu,» ütles mees. Samal hetkel hüüdis täishabe kätt tõstes: «Tere päevast, Artur, tere päevast, Jeremias!» K. pöördus vaatama, sel külatänaval võis niisiis ometi veel inimesi näha! Lossi poolt tulid kaks keskmist kasvu noormeest, mõlemad väga saledad, kitsastes rõivastes, ka näo poolest teineteisega väga sarnased. Neil oli tumepruun jume, millele kikkhabeme eri tooni must siiski tugevasti vastandus. Nende tänavaolude kohta kõndisid nad üllatava kiirusega, heites taktis ette oma sihvakaid jalgu. «Mis teid siia toob?» hüüdis täishabe. Nendega võis kõnelda ainult hõigeldes, nad käisid nii kiiresti ja ei peatunud. «Asjatoimetused,» hüüdsid nad naerdes vastu. «Kus?» – «Võõrastemajas.» – «Sinna lähen mina ka,» karjus K. korraga kõigist üle, ta ihkas kõigest väest, et need kaks teda ühes võtaksid; nende tutvus ei paistnud talle küll just palju tulu tõotavat, kuid ilmselt olid nad head, tujutõstvad teekaaslased. Nad kuulsid K-d küll, aga noogutasid vaid ja olidki juba möödas.
K. seisis ikka veel lumes, tal ei olnud erilist isu jalga lumest välja tõsta, et seda tükike maad edasi jälle sügavale hange vajutada; parkalmeister ja ta kaaslane, rahul sellega, et nad olid K. lõplikult majast välja saanud, taganesid aeglaselt, üha K. poole tagasi vaadates, paokil ukse kaudu majja, ja K. oli nüüd üksi teda endasse mähkiva lumega. Paras juhus väikest viisi meelt heita, torkas talle pähe, kui ma juhuslikult omal tahtel siin ei seisaks.
Siis avanes vasakut kätt jäävas hütis tibatilluke aken – suletuna oli see vahest lume vastuhelgi tõttu sügavsinisena paistnud – , mis oli tõesti nii tibatilluke, et kui ta lahti oli, siis ei paistnud sealt väljavaataja kogu nägu, vaid üksnes silmad, vanad pruunid silmad. «Seal ta seisabki,» kuulis K. värisevat naisehäält. «See on maamõõtja,» ütles mehehääl. Siis astus mees akna juurde ja küsis, mitte just ebasõbralikult, aga igatahes nii, nagu oleks ta huvitatud, et tema maja ees tänaval oleks kõik korras: «Keda te ootate?» – «Saani, mis mind peale võtaks,» ütles K. «Siin ei liigu saane,» ütles mees, «siin pole liiklust.» – «See on ju ometi tee, mis lossi viib,» vaidles K. vastu. «Sellest hoolimata,» ütles mees teatava kalkusega, «siin pole liiklust.» Siis olid mõlemad vait. Kuid mees ilmselt kaalutles midagi, sest ta hoidis akent, millest suitsu hoovas, ikka veel lahti. «Halb tee,» ütles K., et teda tagant ergutada. Mees ütles ainult: «Seda küll.» Aga veidi aja pärast ütles ta siiski: «Kui tahate, siis ma viin teid oma saaniga.» – «Tehke seda, palun,» ütles K. rõõmsalt, «kui palju te selle eest tahate?» – «Mitte midagi,» ütles mees. K. imestas väga. «Te olete ju maamõõtja,» ütles mees selgitavalt, «ja kuulute lossi juurde. Kuhu te tahate sõita?» – «Lossi,» ütles K. kähku. «Siis ma ei sõida,» ütles mees otsekohe. «Aga ma kuulun ju lossi juurde,» ütles K. mehe enda sõnu korrates. «Võib-olla,» ütles mees tõrjuvalt. «Viige mind siis võõrastemajja,» ütles K. «Hüva,» ütles mees, «ma tulen kohe saaniga.» Kõik see ei jätnud muljet erilisest lahkusest, vaid pigem omamoodi üpris egoistlikust, arast, peaaegu väiklasest püüdest K-d maja eest minema saada.
Hoovivärav avanes ja sealt libises välja väike, täiesti lame, istmeta, kergete koormate jaoks mõeldud regi,