Loss. Franz Kafka
ree pärasse. «Ma istun teie kõrvale,» ütles K. «Mina käin jala,» ütles Gerstäcker. «Mispärast?» küsis K. «Mina käin jala,» kordas Gerstäcker ja hakkas rappudes köhima, nii et ta pidi jalad lumme vajutama ja kätega reeservast kinni hoidma. K. ei ütelnud enam midagi, istus ree tagaotsale, pikapeale andis köha järele ja sõit läks lahti.
Juba kummaliselt hämar loss seal ülal, kuhu K. oli lootnud veel täna jõuda, jäi jälle kaugemale. Aga otsekui peaks K-le esialgseks hüvastijätuks veel kuidagi märku andma, kõlas sealt rõõmsalt elev kellalöök, mis vähemalt hetkeks südame värisema pani, nagu ähvardaks teda – sest see kõla oli ka valuline – selle täidumine, mida ta ebamääraselt igatses. Aga suur kell vaikis peagi ja tema asemel hakkas monotoonselt tilisema kelluke, võib-olla veel ülal, aga võib-olla ka külas. Igatahes sobis see tilin pareminigi aeglase sõidu juurde armetu, kuid kalgi voorimehega.
«Kuule,» hüüdis K. äkki – nad olid juba kiriku ligidal, võõrastemaja polnud enam kaugel, K. võis juba veidi riskida – , «ma panen väga imeks, et sa julged mind omal vastutusel ringi sõidutada, kas sa siis tohid seda?» Gerstäcker ei teinud kuulmagi ja sammus rahumeeli hobuse kõrval edasi. «Hei,» hüüdis K., pressis reelt pisut lund kokku ja tabas sellega Gerstäckerit otse kõrva. Nüüd jäi mees seisma ja pöördus tema poole; kuid teda nii lähedal seismas nähes – regi oli veel veidi maad edasi libisenud – , nähes seda küürus, mõnes mõttes piinatud kuju, punast, väsinud, kõhetut nägu kuidagi isesuguste põskedega – üks lame, teine sisse langenud – , kuulamisel ammuli jäänud suud, kust paistis vaid paar üksikut hammast, pidi K. seda, mida ta enne tigedusest oli öelnud, nüüd kaastundest kordama: et kas Gerstäcker ei saa K. küütimise eest viimati karistada? «Mis sa tahad?» küsis Gerstäcker, midagi taipamata, aga ei hakanud ka selgitust ootama, nõõtas vaid hobust ja nad sõitsid edasi.
TEINE PEATÜKK
Kui nad juba peaaegu võõrastemaja juures olid – ühe teekäänaku järgi tundis K. selle ära – , valitses tema imestuseks juba täielik pimedus. Kas ta oli nii kaua ära olnud? Tema arvestuse järgi ometi ainult tund või kaks. Ja välja läinud oli ta hommikul. Ja nälga ta polnud tundnud. Ja alles veidi aja eest oli olnud ühtlane päevavalgus, pimedus saabus alles nüüd. «Napid päevad, napid päevad,» ütles ta endamisi, libistas end reelt maha ja sammus võõrastemaja poole.
Maja väikesel eestrepil seisis tema suureks heameeleks peremees ja näitas talle ülestõstetud laternaga valgust. Hetkeks meenus K-le voorimees ja ta seisatas, kusagilt pimedusest kostis köhimist, see oli tema. Noh, aga küllap ta näeb voorimeest varsti jälle. Alles siis, kui ta oli jõudnud üles alandlikult tervitava peremehe juurde, silmas ta kahte meest, teine teisel pool ust. Ta võttis peremehe käest laterna ja valgustas neid kahte. Neid mehi oli ta juba kohanud, ning hüütud oli neid Arturiks ja Jeremiaks. Nüüd andsid nad au. Oma sõjaväeteenistust, seda õnnelikku aega meenutades puhkes K. naerma. «Kes te olete?» küsis ta ja vaatas kord ühele, kord teisele otsa. «Teie abilised,» vastasid nad. «Need on abilised jah,» kinnitas vaikselt peremees. «Kuidas?» küsis K. «Kas teie olete minu vanad abilised, kellel ma lasksin järele tulla, need, keda ma ootan?» Mehed jaatasid. «Hea küll,» ütles K. veidi aja pärast, «hea, et te tulite.» Veel mõne aja pärast lisas ta: «Te jäite muide kole kauaks tulema, te olete kohusetundetud.» – «See oli pikk tee,» ütles üks neist. «Pikk tee,» kordas K., «aga ma nägin teid, kui te lossist tulite.» – «Jah,» ütlesid nad pikemalt selgitamata. «Kus teie aparaadid on?» küsis K. «Meil pole mingeid aparaate,» vastasid mehed. «Aparaadid, mis ma teie hoolde usaldasin?» ütles K. «Meil pole mingeid aparaate,» kordasid nad. «Olete teie aga tegelased,» ütles K., «kas te maamõõtmisest üldse midagi taipate?» – «Ei,» ütlesid nad. «Aga kui te minu vanad abilised olete, siis peate ju taipama,» ütles K. Nad olid vait. «Läki siis,» ütles K. ja tõukas nad enda ees majja.
Siis istusid nad kolmekesi ilma midagi rääkimata kõrtsitoa väikese laua äärde õlut jooma, K. keskele, abilised paremale ja vasakule käele. Muidu oli ainult üks laud talumeeste päralt nagu eelmiselgi õhtul. «Raske on teiega,» ütles K. ja võrdles juba mitmendat korda abiliste nägusid, «kuidas ma küll teie vahel vahet teen? Teil on ainult erinevad nimed, muidu olete sarnased nagu» – ta takerdus ja lisas siis tahtmatult – , «muidu olete ju samased nagu maod.» Mehed muigasid. «Üldiselt tehakse meie vahel hästi vahet,» ütlesid nad eneseõigustuseks. «Ma usun küll,» ütles K., «ma olin ju ise selle tunnistajaks, aga mina näen ainult oma silmadega ja nendega ma teil vahet ei tee. Seepärast kohtlen ma teid nagu ühte meest ja kutsun mõlemat Arturiks, nii oli ju ühe nimi, kas sinu või?» küsis K. ühe mehe käest. «Ei,» ütles see, «minu nimi on Jeremias.» – «Ükskõik,» ütles K., «mina kutsun teid mõlemaid Arturiks. Saadan ma kuhugi Arturi, siis, lähete mõlemad, annan ma mõne töö Arturile, siis teete selle koos ära. Ma saan seeläbi küll suurt kahju, sest ma ei saa teid eraldi tööle panna, aga niipalju on jälle kasu, et kõige eest, mis ma teile ülesandeks teen, kannate ühiselt jagamatut vastutust. Kuidas te tööd omavahel jaotate, on mulle ükskõik, ainult te ei tohi süüd teineteise kaela ajada, minu jaoks te olete ainult üks mees.» Nad kaalusid seda asja ja ütlesid: «Meile oleks see üpris vastumeelt.» – «Kuidas muidu,» ütles K., «loomulikult peab see teile vastumeelt olema, aga nii see jääb.» Juba mõnda aega oli K. näinud üht talumeest laua ümber hiilimas, kes võttis lõpuks südame rindu, tuli ühe abilise juurde ja tahtis talle midagi kõrva sosistada. «Vabandust,» ütles K., lõi käega vastu lauda ja tõusis püsti, «need on minu abilised ja meil on praegu asju arutada. Kellelgi pole õigust meid segada!» – «Aga palun, palun,» ütles talumees hirmunult ja taandus, selg ees, oma seltskonna juurde. «Seda peate ennekõike meeles pidama,» ütles siis K., jällegi istet võttes, «et ilma minu loata ei tohi te kellegagi rääkida. Ma olen siin võõras, ja kui te olete minu vanad abilised, siis olete teiegi võõrad. Meie, kolm võõrast, peame seepärast kokku hoidma, andke mulle selle peale käsi.» Liigagi valmalt sirutas kumbki oma käe K-le vastu. «Pidage oma käpad endale,» ütles K. «minu käsk aga jääb maksma. Ma lähen nüüd magama ja soovitan seda teilgi teha. Täna läks meil üks tööpäev kaotsi, homme tuleb väga varakult pihta hakata. Te peate lossi sõiduks saani hankima ja sellega kell kuus siin maja ees olema.» – «Hästi,» ütles üks, kuid teine segas vahele: «Sa ütled «hästi», ja ise tead, et see pole võimalik.» – «Rahu,» ütles K., «paistab, et te tahate teineteisest erinema hakata.» Aga nüüd ütles juba esimenegi: «Tal on õigus, see on võimatu, ilma loata ei tohi ükski võõras lossi minna.» – «Kuhu peab pöörduma loa saamiseks?» – «Ma ei tea, võib-olla kastellaani poole.» – «Siis võtame sinna telefonikõne, helistage kohe praegu kastellaanile, teie mõlemad.» Nad jooksid aparaadi juurde, said ühenduse – kuidas nad seal küll rüselesid! Pealtnäha olid nad naeruväärselt kuulekad – ja küsisid, kas K. tohib homme koos nendega lossi tulla. Vastusena kostvat: «Ei!» kuulis K. oma laua ääreski. Aga vastus oli põhjalikum ja kõlas nii: «Ei homme ega mõni teine kord.» – «Ma helistan ise,» ütles K. ja tõusis püsti. Kui siiani oli K-st ja tema abilistest vähe välja tehtud, välja arvatud vahejuhtum talumehega, siis tema viimane märkus äratas üldist tähelepanu. Kõik tõusid koos K-ga püsti, ja kuigi peremees katsus neid tagasi tõrjuda, kogunesid nad ahtas poolringis telefoni juurde K. ümber. Nende hulgas oli ülekaalus arvamine, et K. ei saa mingit vastust. K. pidi neid paluma vakka olla, nende arvamus ei huvitavat teda.
Kuuldetorust kostis niisugust suminat, mida K. polnud helistamisel muidu kunagi kuulnud. Tundus, nagu moodustuks arvutute lapsehäälte suminast – aga see polnudki niivõrd sumin kui laul, mida laulsid üpris kauged, ülikauged hääled – , nagu moodustuks sellest suminast päris mõeldamatul teel üksainus kõrge, kuid vali hääl, mis põrkas vastu kõrva, justkui nõudes õigust tungida sügavamale kui üksnes väetisse kuulmisse. K. kuulas, ilma et ta oleks helistanud, vasaku käsivarre oli ta telefonipuldile toetanud ja kuulas.
Ta ei teadnud, kui kaua – niikaua, kuni peremees teda kuuesabast sikutas ja talle teatas, et tema juurde tuli käskjalg. «Eemale!» karjus K. enesevalitsust kaotades, võib-olla koguni telefonitorusse, sest nüüd kostis sealt kellegi hääl. Arenes järgmine kõnelus. «Siin Oswald, kes räägib seal?» ütles range, kõrk hääl, K. arvates