Loss. Franz Kafka
kui tundis juba kuklas ühe talumehe hingeõhku. Nagu see ütles, tuli ta soolatoosi võtma, kuid viha pärast põrutas K. jalga vastu maad ja talumees jooksis ilma soolatoosita minema. K-st oli tõesti kerge jagu saada, tuli näiteks ainult talumehed üles ässitada; nende kangekaelne osavõtlikkus oli tema meelest halvem kui teiste kinnisus, ja pealegi oli ju seegi kinnisus, sest kui K. oleks nende lauda istunud, siis poleks nemad kindlasti sinna istuma jäänud. Üksnes Barnabase juuresoleku tõttu ei tõstnud ta kära. Kuid ta pöördus siiski veel ähvardavalt talumeeste poole ja nemadki olid tema poole pöördunud. Aga kui ta neid seal istumas nägi – iga mees omal kohal, isekeskis juttu ajamata, ilma nähtava omavahelise seoseta, ainult sel viisil seotud, et nad kõik teda põrnitsesid – , siis paistis talle, nagu poleks see hoopiski tigedus, mis neid teda jälitama sundis; võib-olla tahtsid nad tõepoolest talt midagi saada ja ei osanud seda ainult välja öelda, ja kui see ka nii ei olnud, siis oli see vahest lihtsalt lapsemeelsus, mis näis siin üldse valitsevat; kas polnud lapselik peremeeski, kes hoidis mõlema käega õlleklaasi, mille ta pidi viima ühele külastajale, ja vaatas paigal seistes K. poole, lastes kõrvust mööda perenaise hõike, kes oli end köögiluugist välja küünitanud?
Rahulikumalt pöördus K. nüüd Barnabase poole, ta oleks hea meelega abilised minema saatnud, kuid ei leidnud selleks ettekäänet. Nad vahtisid muide vaikides oma õlleklaasi. «Ma lugesin kirja läbi,» alustas K., «kas sa tead ta sisu?» – «Ei,» ütles Barnabas pilguga, mis näis kõnelevat rohkem kui ta sõnad. Võib-olla eksis K. siin heas nagu talumeeste puhul halvas, kuid Barnabase juuresoleku meeldiv mõju jäi püsima. «Kirjas on ka sinust juttu, nimelt pead sina aeg-ajalt minu ja juhataja vahel teateid vahendama, seepärast ma mõtlesingi, et sulle on sisu teada.» – «Minu ülesandeks oli ainult kiri üle anda,» ütles Barnabas, «oodata, kuni see on loetud, ja kui sa vajalikuks pead, siis viia tagasi suuline või kirjalik vastus.» – «Hästi,» ütles K., «kirjutamiseks pole vajadust, anna härra juhatajale edasi – kuidas ta nimi oligi? Ma ei suutnud seda allkirjast välja lugeda.» – «Klamm,» ütles Barnabas. «Anna siis härra Klammile edasi minu tänu nii vastuvõtmise kui ka tema erilise lahkuse eest, mida ma oskan hinnata kui inimene, kes pole ju end siin üldse veel heast küljest näidanud. Ma toimin täielikult tema kavatsuste kohaselt. Erilisi soove mul täna ei ole.» Barnabas, kes oli täpselt tähele pannud, palus luba läkitust K-le korrata. K. lubas, ja Barnabas kordas kõike sõna-sõnalt. Siis tõusis ta püsti, et hüvasti jätta.
Terve selle aja oli K. tema nägu silmitsenud, nüüd tegi ta seda viimast korda. Barnabas oli umbes K. pikkune, sellest hoolimata näis ta pilk langevat K-le nagu ülalt alla, kuid see sündis peaaegu alandlikult, oli võimatu, et see mees võis kellelegi häbi teha. Ta oli küll ainult käskjalg, ei teadnud kirjade sisu, mida ta pidi kätte toimetama, kuid läkitusena tundusid ka ta pilk, ta naeratus, ta kõnnak, olgugi et ta ise sellest midagi ei teadnud. Ja K. ulatas talle käe, mis teda ilmselt üllatas, sest tema oli tahtnud üksnes kummardust teha.
Kohe pärast Barnabase lahkumist – enne ukse avamist oli ta veel õlaga kergelt ukse vastu toetunud ja ruumi pilguga mõõtnud, mis polnud enam kellelegi määratud, – ütles K. abilistele: «Ma toon toast oma märkmed, siis kõneleme edasisest tööst.» Nad tahtsid kaasa tulla. «Jääge siia,» ütles K. Nad tahtsid ikka veel kaasa tulla. K. pidi rangemalt käsku kordama. Barnabast polnud enam eeskojas. Kuid ta oli ju alles nüüdsama lahkunud. Aga ka maja ees – sadas värsket lund – ei näinud K. teda. Ta hüüdis: «Barnabas!» Ei mingit vastust. Oli ta vahest veel majas? Teist võimalust ei paistnud olevat. Sellele vaatamata karjus K. veel kord kõigest jõust ta nime. Nimi kõmatas läbi öö. Ja nüüd kostis kaugusest siiski nõrk vastus, juba nii kaugel oli Barnabas. K. hõikas ta tagasi ja läks talle ise ühtlasi vastu; seal, kus nad kohtusid, polnud neid võõrastemajast enam näha.
«Barnabas!» ütles K., ilma et ta oleks suutnud hääle värisemisest jagu saada. «Ma tahtsin sulle veel midagi öelda. Ma leian, et see on siiski üpris halvasti korraldatud, et mul jääb loota ainult sinu juhuslikule tulekule, kui mul lossist midagi tarvis on. Kui ma poleks sind praegu juhuslikult kätte saanud – kuidas sa küll lendad! ma mõtlesin, et sa oled veel majas – , siis kes teab, kui kaua ma oleksin pidanud sinu järgmist ilmumist ootama.» – «Sa võid ju paluda juhatajat,» ütles Barnabas, «et ma tuleksin alati sinu poolt määratud kindlal ajal.» – «Ka see ei aitaks,» ütles K., «võib-olla ma ei taha terve aasta jooksul lasta midagi edasi öelda, aga just veerand tundi pärast sinu lahkumist on mul midagi edasilükkamatut.» – «Kas ma pean siis juhatajale teatama,» ütles Barnabas, «et tema ja sinu vahel tuleb luua mõni teine side kui minu kaudu?» – «Ei, ei,» ütles K., «sugugi mitte, ma mainin seda lihtsalt muuseas, seekord sain ma sind ju veel õnnelikult kätte.» – «Kas läheme võõrastemajja tagasi,» ütles Barnabas, «et sa saaksid mulle seal uue ülesande anda?» Juba astuski ta sammu maja poole. «Ei ole vaja, Barnabas,» ütles K., «ma tulen natuke maad sinuga ühes.» – «Miks sa ei taha võõrastemajja minna?» küsis Barnabas. «Need inimesed seal segavad mind,» ütles K., «sa nägid ju ise, kui pealetükkivad on need talumehed.» – «Me võime sinu tuppa minna,» ütles Barnabas. «See on teenijatüdrukute tuba,» ütles K., «räpane ja umbne; just selleks, et mitte sinna jääda, tahtsin ma veidi maad sinuga ühes tulla, sa pead ainult lubama,» lisas ta, et Barnabase kõhklemisest lõplikult jagu saada, «endal käe alt kinni võtta, sest sa käid kindlamini.» Ja K. võttis tal käe alt kinni. Oli päris pime, Barnabase nägu ei näinud K. üldse, tema kujugi nägi ebamääraselt, käsivart oli ta kobamisi otsinud juba pisut aega tagasi.
Barnabas andis järele, nad eemaldusid võõrastemajast. K. tundis küll, et äärmisest pingutusest hoolimata polnud ta suuteline Barnabasega sammu pidama, et ta takistas tema vaba liikumist ja et tavalises olukorras oleks pidanud kõik juba selle kõrvalise asjaolu tõttu nurjuma, liiatigi säärastes kõrvaltänavates nagu see, kus ta hommikupoolikul oli lumme vajunud ja kust üksnes Barnabas teda välja võis tirida. Kuid nüüd hoidus ta selle üle muretsemast, ka lohutas teda Barnabase vaikimine; kui nad läksid vaikides, siis tähendas ju edasiminek Barnabaselegi nende koosolemise ainsat eesmärki.
Nad läksid, aga K. ei teadnud, kuhu; ta ei tundnud midagi ära, isegi seda ta ei teadnud, kas nad olid juba kirikust möödas. Selle vaeva tõttu, mida ainuüksi käimine talle valmistas, ei suutnud ta oma mõtteid valitseda. Sihikindluse asemel läksid need hoopis sassi. Ikka ja jälle kerkis silme ette kodukant ja selle mälestused tulvasid talle meelde. Sealselgi peaväljakul seisis kirik, osalt ümbritses teda vana surnuaed ja seda omakorda kõrge müür. Väga vähestel poistel oli korda läinud sellele müürile ronida, K-lgi polnud see veel õnnestunud. Neid ei ajanud taga uudishimu. Surnuaial polnud nende ees enam ühtegi saladust. Väikesest võreuksest olid nad juba mitu korda sees käinud, ainult siledast kõrgest müürist tahtsid nad jagu saada. Ühel hommikupoolikul – vaikne tühi väljak oli valgusest üle ujutatud, millal oli K. seda varem või hiljem säärasena näinud? – õnnestus see tal üllatava kergusega. Ühes kohas, kust ta oli juba mitu korda tagasi libisenud, ronis ta, väikene lipp hammaste vahel, esimese hooga üles. Veel pudenes ta all kiviprügi, ja juba ta oligi üleval. Ta rammis lipu müüriprakku, tuul paisutas lipuriiet, ta vaatas alla ja ümberringi, ka üle õla tagasi, maasse vajuvate ristide poole, praegu ja siin polnud temast kedagi suuremat. Siis möödus juhuslikult õpetaja ja peletas K. oma pahase pilguga müürilt alla. Hüpates vigastas K. põlve ja jõudis suurivaevu koju, kuid sellegipoolest oli ta müüril olnud. Tookord näis see võidutunne talle terveks pikaks eluks tuge andvat, mis polnudki nii väga rumal, sest nüüd, nii paljude aastate järel Barnabase käevangus lumesajuöös tuli see talle abiks.
Ta haakus kindlamini käevangu, Barnabas peaaegu vedas teda, vaikust nad ei katkestanud. Teest teadis K. vaid niipalju, et teeolude järgi otsustades polnud nad veel kuhugi kõrvaltänavasse pööranud. Ta tõotas endale, et ükski raskus teel või koguni mure tagasitee pärast ei sunni teda edasiminekust loobuma. Nii palju tal ikka jõudu jätkub, et ennast lõpuks järel lohistada lasta. Ja kas see tee võis siis lõputu olla? Päeval oli loss ta ees paistnud kergesti saavutatava sihina, ja käskjalg teadis kindlasti kõige lühemat teed.
Siis jäi Barnabas seisma. Kus nad olid? Kas edasi ei läinudki teed? Kas Barnabas jätab K-ga hüvasti? See tal ei õnnestu. K. hoidis nii tugevasti Barnabase käsivarrest kinni, et