Loss. Franz Kafka
seejuures rusus teda väga, et säärane kaalutlemine ongi ilmselt juba alluvuse, tööliseks-olemise kardetud tagajärgede näiteks ja et isegi siin, kus see ilmneb nii selgesti, pole ta suuteline seda alla suruma. Nii ta siis seisis, näris huuli ega lausunud midagi. Enne kui peremees ukse taha kadus, vaatas ta veel kord K. poole. K. vaatas talle järele ega liikunud paigast, kuni tuli Olga ja viis ta ära. «Mida sa peremehe käest tahtsid?» küsis Olga. «Ma tahtsin siin ööd olla,» ütles K. «Sa ööbid ju meil,» ütles Olga imestunult. «Jah, muidugi,» ütles K., jättes Olga mureks nende sõnade tõlgendamise.
KOLMAS PEATÜKK
Kõrtsitoas, keskelt täiesti lagedas suures ruumis, istusid piki seinu vaatide ääres ja nende peal mõned talumehed, kes nägid aga teistmoodi välja kui K. võõrastemaja rahvas. Nende riided olid puhtamad ja ühesugused, hallikaskollasest jämedast kangast, kuuekäised olid puhvis, püksid liibuvad. Need olid väikest kasvu, esimesel pilgul väga sarnased mehed lamedate, kondiste nägudega ja siiski punnpõsksed. Kõik olid rahulikud ja ei liigutanudki end õieti, jälgides sisenejaid üksnes pilguga, aga sedagi tegid nad aeglaselt ja ükskõikselt. Sellest hoolimata avaldasid nad K-le mingil määral mõju, sest neid oli nii palju ja siin oli nii vaikne. Ta võttis Olgal jälle käe alt kinni, et sel moel inimestele oma siinolemist seletada. Nurgas tõusis üks mees püsti, Olga tuttav, ja tahtis Olga juurde tulla, aga K. keeras Olga vangusolevat kätt pidi teise suunda. Peale Olga ei võinud seda keegi tähele panna ja tema talus seda naeratleva pilguga.
Õlut kallas Frieda-nimeline noor tüdruk. Väikest kasvu blond, silmapaistmatu tüdruk nukrate silmade ja kõhna palgega, kellel oli aga üllatav pilk, pilk täis kummalist üleolekut. Kui see pilk K-le langes, tundus, et seesama pilk on juba ära lahendanud K-sse puutuvad asjad, mille olemasolust tema ise veel ei teadnudki, kuid mille olemasolus see pilk teda veenis. K. ei lakanud Friedat ka siis külje pealt silmitsemast, kui see juba Olgaga kõneles. Sõbratarid ei paistnud nad küll olevat, nad vahetasid vaid mõne külma sõna. K. tahtis kaasa aidata ja küsis seepärast otse: «Kas te tunnete härra Klammi?» Olga puhkes naerma. «Miks sa naerad?» küsis K. pahaselt. «Ma ei naera ju,» ütles Olga, kuid naeris edasi. «Olga on veel väga lapsik tüdruk,» ütles K. ja kummardus kaugele üle leti, et Frieda pilku veel kord endale tõmmata. Frieda aga hoidis silmad maas ja naeris vaikselt: «Kas tahate härra Klammi näha?» K. palus seda. Frieda osutas samas vasakut kätt enda kõrval olevat ust: «Siin on väike vaateava, võite siit läbi vaadata.» – «Ja need inimesed siin?» küsis K. Frieda ajas alahuule prunti ja tõmbas K. oma haruldaselt pehme käega ukse juurde. Väikesest august, mis oli ilmselt jälgimiseks puuritudki, nägi K. peaaegu tervet kõrvaltuba. Keset tuba istus kirjutuslaua ääres mugavas ümmarguses tugitoolis, tema ees rippuva hõõglambi eredas valguses härra Klamm. Keskmist kasvu, paks, kogukas härra. Nägu oli veel sile, aga põsed olid vanaduse raskusest siiski juba veidi kottis. Mustad vuntsid olid kahele poole sirgu venitatud. Silmi varjasid ettepoole kallakil, vastupeegelduvad näpitsprillid. Oleks härra Klamm laua taga istunud, siis oleks K. näinud üksnes ta profiili, aga kuna Klamm oli otse tema poole pöördunud, siis paistis terve ta nägu. Klammi vasak küünarnukk lebas laual, parem käsi, mis hoidis Virginia sigarit, puhkas põlvel. Laual seisis õlleklaas; aga kuna lauda piiras kõrge äärisliist, siis ei näinud K. täpselt, kas laual oli ka mingeid pabereid; kuid tal jäi mulje, nagu oleks laud tühi. Kindluse mõttes palus ta Friedat läbi augu vaadata ja talle selle kohta teatust anda. Aga kuna Frieda oli veidi aja eest ise toas olnud, siis võis ta K-le ilma pikemata kinnitada, et laual pole mingeid pabereid. K. küsis Friedalt, kas ta peab nüüd ära minema, Frieda aga ütles, et ta võib vaadata, niikaua kui tahab. K. oli nüüd Friedaga kahekesi. Nagu ta silmanurgast kindlaks tegi, oli Olga leidnud tee oma tuttava juurde, ta istus ühe kõrge vaadi otsas ja kõigutas jalgu. «Frieda,» küsis K. sosinal, «kas te tunnete härra Klammi hästi?» – «Oh jaa,» ütles Frieda, «väga hästi.» Ta nõjatus K. kõrvale ja kohendas, nagu K-le alles nüüd silma hakkas, mänglevalt oma kerget, kreemikat, suure kaelaavaga pluusi, mis istus justkui võõralt tema kidura keha ümber. Siis ütles ta: «Kas te ei mäleta Olga naeru?» – «Jah, see kasvatamatu,» ütles K. «Noh,» ütles Frieda lepitavalt, «naeruks oli ka põhjust. Te küsisite, kas ma tunnen Klammi, ja ma olen ju» – siinkohal ajas ta end tahtmatult veidi sirgemaks ja jälle mõõtis K-d tema võidukas, kõneainega üldse mitte seostuv pilk – , «ma olen ju tema armuke.» – «Klammi armuke?» ütles K. Frieda noogutas. «Siis te olete ju,» ütles K. naeratades, et nende vahel liigset tõsidust vältida, «minu jaoks vägagi austusväärne isik.» – «Mitte ainult teie jaoks,» ütles Frieda sõbralikult, kuid tema naeratusele vastamata. K. teadis abinõu Frieda kõrkuse vastu ja kasutas selle ära, küsides: «Kas te lossis olete käinud?» Aga see ei mõjunud, sest Frieda vastas: «Ei, aga kas sellest pole küllalt, et ma siin kõrtsitoas olen?» Ta auahnus oli ilmselt pöörane ja just K. varal, nagu näis, tahtis ta seda rahuldada. «Seda küll,» ütles K., «te teete siin leti taga ju peremehe tööd.» – «Nii see on,» ütles Frieda, «aga alustasin ma talutüdrukuna Silla kõrtsis.» – «Nende õrnade kätega,» ütles K. pooleldi küsivalt ega teadnud isegi, kas ta ainult meelitas või oli Friedast tõesti sisse võetud. Igatahes olid Frieda käed väikesed ja õrnad, aga neid oleks võinud ka nääpsukesteks ja mittemidagiütlevateks nimetada. «Tookord ei hoolinud sellest keegi,» ütles Frieda, «ja nüüdki – .» K. vaatas talle küsivalt otsa. Frieda raputas pead ega tahtnud rohkem rääkida. «Teil on muidugi omad saladused,» ütles K., «ja loomulikult ei kõnele te neid kellelegi, keda te alles pool tundi tunnete ja kellel pole veel olnud võimalust teile rääkida, kuidas temaga õieti lood on.» Aga nagu selgus, oli see märkus kohatu, tundus, nagu oleks see äratanud Frieda K-le soodsast unerambusest. Frieda võttis nahktaskust, mis ta vööl rippus, puuprundi, pistis selle vaateauku ja ütles K-le, ilmselt ennast sundides, et teine ta meelemuutust ei märkaks: «Mis teisse puutub, siis on mul ju kõik teada. Teie olete maamõõtja,» ja lisas siis juurde: «Nüüd aga pean ma töö juurde tagasi minema,» ja läks oma kohale leti taga, kuna siin-seal mõni mees üles tõusis, et lasta tal oma tühja kannu täita. K. tahtis Friedaga veel kord tähelepandamatult kõnelda, võttis seepärast ühelt aluselt tühja kannu ja läks Frieda juurde: «Ainult üks asi veel, preili Frieda,» ütles ta. «See on erakordne saavutus ja on vaja erilist jõudu, et ennast talutüdrukust puhvetipreiliks üles töötada, aga kas siis teiesugusele inimesele on sellega eesmärk saavutatud? Pole mõtet küsidagi. Ärge naerge mind välja, preili Frieda, aga teie silmad ei kõnele mitte niivõrd möödunud kuivõrd tulevasest võitlusest. Kuid maailma vastuseis on suur, suuremate sihtide puhul läheb see veelgi suuremaks, ja pole mingi häbi kindlustada endale ühe väikese, mõjutu, aga samuti võitleva mehe abi. Vahest saame kusagil rahus rääkida, nii et meid ei jõllitaks nii palju silmi.» – «Ma ei tea, mida te tahate,» ütles Frieda, ja tema hääles kõlasid seekord vastu ta enda tahtmist kaasa ta elu otsatud pettumused, ja mitte võidud. «Kas tahate mind Klammi käest ära võtta? Sa heldus küll!» ja ta lõi käsi kokku. «Te nägite mind läbi,» ütles K. otsekui väsinuna nii pidevast umbusaldusest, «just see oligi mu salajasim siht. Te peaksite Klammi maha jätma ja minu armukeseks hakkama. Ja nüüd ma siis lähen. Olga,» hüüdis ta, «lähme koju!» Kuulekalt libistas Olga end vaadi otsast alla, ei pääsenud aga kohe teda ümbritsevate sõprade käest lahti. Siis ütles Frieda vaikselt, K-le ähvardavalt otsa vaadates: «Millal ma saan teiega rääkida?» – «Kas ma võin siin ööbida?» küsis K. «Jah,» ütles Frieda. «Võin ma kohe siia jääda?» – «Lahkuge koos Olgaga, et ma saaksin inimesed minema saata. Natukese aja pärast võite siis tagasi tulla.» – «Hästi,» ütles K. ja ootas kannatamatult Olgat. Aga talumehed ei lasknud Olgat tulema; nad olid välja mõelnud tantsu, mille keskpunktiks oli Olga, nad tantsisid ringis tema ümber ja kooris karjatamise peale astus ikka üks neist Olga juurde, haaras tal ühe käega kõvasti ümbert kinni ja keerutas teda mõned korrad ringi, ringmäng läks ikka kiiremaks, karjed näljaseks rögisemiseks, sulades pikapeale peaaegu üheks hääleks kokku. Olga, kes oli enne tahtnud ringist naerdes välja murda, taarus nüüd veel vallapääsenud juustega ühe juurest teise juurde. «Ja sääraseid inimesi saadetakse mulle siia kaela,» ütles Frieda ning näris vihast oma õhukesi huuli. «Kes need on?» küsis K. «Klammi teenrid,» ütles Frieda, «ikka võtab ta selle karja ühes, kelle juuresolek mind lihtsalt haigeks teeb. Ma mäletan vaevalt, mida ma