Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?. Maria Semple
tee sellist draamat,” ütles emps koerale.
Sain turvavöö kinni. Äkitselt jooksis Audrey Griffin meie auto poole, puiselt ja kohmakalt. Kohe oli näha, et ta polnud umbes kümme aastat jooksnud.
„Oh jestas,” ütles emps. „Mis siis nüüd?”
Audrey Griffini pilk oli metsik, näol oli tavapärane lai naeratus ja ta lehvitas mingi paberilipakaga. Hallid juuksed pääsesid hobusesabast valla, ta kandis puukingi ja puhvvesti alt võis näha teksavolte pungitamas. Raske oli pilku kõrvale pöörata.
Liikluskorrapidaja señora Flores andis meile märku edasi sõita, sest autorivi oli tohutult pikk ja Sound Seafoodi tüüp tegi ummikust videot. Audrey viipas meile, et me tee ääres peatuksime.
Emps kandis päikeseprille nagu ikka, isegi vihmaga. „See sääsk ei saa ju aru,” pomises emps, „mina teda igatahes ei näe.”
Me sõitsime minema ja kõik. Ma tean kindlalt, et me ei sõitnud kellegi jalast üle. Mulle meeldib empsi auto, aga sellega sõitmine on nagu printsessi ja hernetera lugu. Kui emps oleks sõitnud üle millegi nii suure nagu inimese jalg, oleks see turvapadjad lahti löönud.
Teisipäev, 23. november
Kellelt: Bernadette Fox
Kellele: Manjula Kapoor
Manusest leiad koopia erakorralise meditsiini osakonna arvest, mis tuleb ilmselt ära maksta. Üks Galeri kooli sääsk väidab, et sõitsin kooli ees tema jalast üle. Võiksin selle üle naerda, aga ma ei viitsi. Näed nüüd, sellepärast ma neid emasid sääskedeks kutsungi. Sest nad on tüütud, aga mitte piisavalt tüütud, et nende peale väärtuslikku energiat raisata. Need sääsed on üheksa aastat üritanud minuga iga hinna eest tülli kiskuda – võiksin rääkida uskumatuid lugusid! Kuna Beel on varsti kool läbi ja ma haistan juba lõppu, ei tasu sääselahingusse tormata. Kas saaksid meie kindlustuslepingud läbi vaadata, et äkki miski katab selle? Tegelikult maksame arve lihtsalt ära. Elgie ei tahaks, et kindlustusmaksed nii tühise asja pärast tõuseksid. Ta pole minu vastumeelsust sääskede suhtes kunagi mõistnud.
Kogu Antarktika-kraam on suurepärane! Hangi meile kaks B klassi tuba keskmisest suuremate vooditega. Skannin ka meie passid, kust leiad sünnikuupäevad, nimede õigekirjutuse ja muu vajaliku. Lisasin igaks juhuks ka juhiload ja sotsiaalkindlustuse numbrid. Bee passist on näha, et tema päris nimi on Balakrishna Branch. (Ütleme nii, et olin väga pinges ja tollal tundus see hea mõte.) Ma saan aru, et lennupiletile tuleb kirjutada „Balakrishna”. Aga mis puutub laeva – nimesilt, reisijate nimekiri jne –, siis palun tee kõik, mis su võimuses, et mu püha lapsuke saaks nimeks Bee.
Nägin ka pakkimisnimekirja. Hangi meile kõigest kolm eksemplari. Minu suurus on naiste M, Elgie on meeste XL, mitte et ta kogukas oleks, aga ta on 190 sentimeetrit pikk, ainsagi rasvavoldita, jumal olgu talle armuline. Bee on oma ea kohta väike, nii et võid talle võtta kõik, mis läheks selga 10-aastasele lapsele. Kui sul on küsimusi suuruste ja tegumoe kohta, saada prooviks mitu varianti; tagastamiseks piisab ju, kui jätan kullerile karbi ukse ette. Hangi ka kõik soovitatud raamatud, mille Elgie ja Bee kindlasti läbi loevad ja mida mina kavatsen läbi lugeda.
Tahaksin ka ühte kalastusvesti, millel oleks hunnik lukuga taskuid. Kui mulle kunagi päriselt ka kodunt lahkuda meeldis, istusin lennukis ühe keskkonnakaitsja kõrval, kes sõitis terve elu mööda ilma ringi. Ta kandis kalastajavesti, kus olid tema pass, raha, prillid ja filmirullitopsid – jah, filmi, sest see oli nii ammu. Geniaalne on see, et kõik on ühes kohas, väga praktiline, lukud saab kinni panna, lisaks võib vesti hõlpsalt seljast lennutada ja turvakontrollilindile lajatada. Mõtlesin alati, et järgmiseks reisiks hangin endale ka sellise. Nüüd on see aeg käes. Hangi parem kohe kaks.
Saada kõik meie häärberisse. Sa oled parim!
Kellelt: Manjula Kapoor
Kellele: Bernadette Fox
Lugupeetud proua Fox
Sain kätte pakkimisnimekirja puudutavad instruktsioonid ja toimin vastavalt. Mis on „häärber”? Ma ei leia seda meie varasemast kirjavahetusest.
Parimate soovidega
Manjula
Kellelt: Bernadette Fox
Kellele: Manjula Kapoor
Tead ju küll seda tunnet, kui lähed Ikeasse ega suuda uskuda, kui odav kõik on, ja isegi kui sul pole tarvis sadat teeküünalt, siis, jumal küll, terve kott maksab vaid üheksakümmend üheksa senti? Või siis: muidugi on nende diivanipatjade sees mingi mürgine ollus, aga need on nii värvilised ja kolm viie dollari eest, nii et enne kui arugi saad, oled kulutanud viissada dollarit, mitte et sul oleks kogu seda pahna vaja olnud, aga see kõik oli lihtsalt nii pagana odav?
Loomulikult sa ei tea. Aga kui teaksid, siis mõistaksid, kuidas mina nägin Seattle’i kinnisvara.
Tulin siia üsna hetkeemotsiooni ajel. Elasime LA-s, kui Suur Vend ostis Elgie animatsioonifirma ära. Oih, kas ma ütlesin Suur Vend? Ma mõtlesin Microsofti. Umbes samal ajal juhtus minuga üks tohutu hirmus asi (mida me ei pea praegu kaugeltki lahkama hakkama). Ütleme lihtsalt, et see oli nii tohutu ja nii hirmus, et tahtsin LA-st põgeneda ja mitte kunagi tagasi minna.
Ehkki Elgie ei pidanud tingimata Seattle’isse kolima, soovitas Suur Vend seda tungivalt teha. Mul oli väga hea meel kasutada seda ettekäändena, et La-La-maalt uttu tõmmata.
Kui ma esimest korda Seattle’isse sõitsin, tuli maakler mulle lennujaama vastu, et maju vaatama minna. Terve hommikupooliku vaatasime Craftsman-stiilis maju2, sest muud neil pole, kui jätta kõrvale vaateid rikkuvad korterelamud, mis seisavad arusaamatute klompidena, nagu oleks linnaplaneerija kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel töölaua taha tukkuma jäänud ja majade projekteerimise sovettide kätte usaldanud.
Ülejäänud kõik on Craftsman-majad. Sajandivahetuse Craftsman-majad, kenasti restaureeritud Craftsman-majad, Craftsman-majade uustõlgendused, hoolt vajavad Craftsman-majad, modernse maiguga Craftsman-majad. Nagu oleks hüpnotiseerija kogu Seattle’i kollektiivsesse transsi viinud. „Olete ärgates uimane, tahate elada ainult Craftsman-majas, aasta pole tähtis, tähtis on see, et seinad oleksid paksud, aknad tillukesed, toad pimedad, laed madalad ja maja paikneb krundil halvas kohas”.
Peamine selle Craftsman-majade vohamise juures oli see, et LA kõrval olid need odavad nagu Ikea!
Maakler Ryan viis mind kesklinna Tom Douglase restorani lõunat sööma. Tom Douglas on kohalik kokk, kellel on tosin restorani, üks parem kui teine. Lolas süües – milline kookosekook! milline küüslauguvõie! – hakkasin uskuma, et võiksin päriselt ka õnnelik olla selles Kanadalähedases mülkas, mida kutsutakse Smaragdlinnaks. Kõik on sinu süü, Tom Douglas!
Pärast lõunasööki suundusime maakleri autosse, et teha pärastlõunane ring. Kesklinna kohal kõrgus mägi, mis oli täis topitud – üllatus, üllatus – Craftsman-maju. Mäe otsas vasakul märkasin telliskivihoonet, mille suurest aiast avanes vaade Ellioti lahele.
„Mis see on?” küsisin Ryanilt.
„Straight Gate,” ütles tema. „Siin oli katolikukool üleannetutele tüdrukutele, sajandivahetusel ehitatud.”
„Mis seal praegu on?” uurisin ma.
„Oh, seal pole aastaid midagi olnud. Aeg-ajalt üritab mõni arendaja sellest korterelamut teha.”
„Nii et see on müügis?”
„Sinna pidi tulema kaheksa korterit,” ütles ta. Seejärel hakkasid tema silmad hullunult pöörlema, haistes müügivõimalust. „Krunt on tervelt 1,2 hektarit, enamasti tasane. Lisaks kuulub maja juurde terve nõlvak, kuhu ei saa ehitada, aga mis tagab privaatsuse. Gatehouse – nagu arendajad selle ümber nimetasid, sest Straight Gate kõlas geivastaselt3 – on umbes tuhat ruutmeetrit, üdini võluv. See vajab küll kerget remonti, aga tegemist
Viide 19. sajandi lõpul alguse saanud
straight – ingl k ka heteroseksuaalne.