Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?. Maria Semple
avatud alaks tehtud ja Queen Anne’i linnaosa ühing oli Straight Gate’i kultuurimälestiseks nimetanud, mistõttu välisja siseseinu ei tohtinud puutuda. Seega olidki Straight Gate’i tüdrukutekooli arendusprojektid ehituseeskirjade tõttu toppama jäänud.
„Aga siin on ju enamjaolt ühepereelamud,” ütlesin mina.
„Lähme viskame pilgu peale!” Ryan lükkas mind oma autosse.
Üldplaan oli suurepärane. Kelder – kus tüdrukuid ilmselt vangis hoiti, sest keldriust sai lukustada vaid väljastpoolt – oli tõesti kõle ja masendav. Aga see hõivas 450 ruutmeetrit, nii et üles jäi veel 650 ruutu, mis on maja kohta korralik suurus. Allkorrusel oli söögituppa avanev köök – päris äge –, avar külalistetuba, millest võisime teha elutoa, ja paar väiksemat kabinetti. Teisel korrusel oli vitraažakende ja pihikambritega kabel. Ideaalne uhkeks magamis- ja riietetoaks! Teistesse tubadesse sai teha laste- ja külalistetoa. Vaja oli üksnes kerget remonti: katuse lappimist, viimistlemist, värvimist. Käkitegu.
Seistes majatagusel avatud verandal nägin lääne suunas reisilaevu, mis libisesid merel nagu teod.
„Kuhu need sõidavad?” küsisin ma.
„Bainbridge’i saarele,” vastas Ryan. Ta polnud loll ja lisas: „Paljudel on seal suvemaja.”
Jäin veel üheks päevaks ja napsasin meile ka ühe suvila.
Kellelt: Manjula Kapoor
Kellele: Bernadette Fox
Lugupeetud proua Fox
Pakkimisnimekirja esemed saadetakse Gate Avenue aadressile.
Parimate soovidega
Manjula
Kellelt: Bernadette Fox
Kellele: Manjula Kapoor
Kuule, kas saaksid meile tänupühaks õhtusöögilaua kinni panna? Võid helistada Washingtoni spordiklubisse ja küsida kolmest lauda kella seitsmeks õhtul. Sa ikka saad helistada, eks ole? Muidugi, millest ma räägin! Inimesed tänapäeval ju muud ei teegi.
Ma saan aru, et imelik on paluda sul helistada Indiast, et panna kinni laud restoranis, mida näen oma aknast, aga asi on selles, et telefonile vastab alati üks ja sama tüüp, kes küsib: „Washingtoni spordiklubi, kellest ma teatan?”
Ja ta ütleb seda alati sellisel sõbralikul, tuimal… kanadalase moel. Üks peamisi põhjuseid, miks mulle ei meeldi kodust väljas käia, on see, et võin sattuda vastamisi mõne kanadalasega. Seattle kubiseb neist. Sa arvad ilmselt, et Ameerika Ühendriigid ja Kanada on üks ja sama, sest mõlemad on täis inglise keelt kõnelevaid jäledalt rasvunud valgeid inimesi. Aga ei, Manjula, sa eksid rängalt.
Ameeriklased on pealetükkivad, vastikud, neurootilised, tahumatud – kõike seda – täielik katastroof, nagu ütleks meie sõber kreeklane Zorbas4. Kanadalased pole üldse sellised. Samamoodi nagu sina kardad, et tipptunnil istub keset teed lehm, kardan mina kanadalasi. Kanadalaste meelest on kõik võrdsed. Joni Mitchell pole parem laulja kui suvaline sekretär vabalaval. Legendaarne arhitekt Frank Gehry pole olulisem AutoCADis tobedaid villasid vorpivast arhitektihakatisest. Koomik John Candy pole vaimukam kui paar õlut kummutanud onu Lou. Pole ime, et ainsad kanadalased, kelle nimi kellelegi midagi ütleb, on need, kes on Kanadast vehkat teinud. Iga sinna jäänud andekas inimene lamestatakse võrdsuselaviini all. Kanadalased lihtsalt ei mõista, et mõned inimesed on erilised ja neid tuleb ka vastavalt kohelda.
Jah, ma lõpetasin.
Kui spordiklubisse enam ei saa, mis võib vabalt juhtuda, sest tänupüha on juba kahe päeva pärast, siis otsi imetabasest internetist mõni muu koht.
Olingi imestunud, kuidas me tänupühaks Danieli grillrestorani sattusime. Magasin sellel hommikul kaua ja läksin pidžaamas allkorrusele. Ma teadsin, et varsti hakkab vihma sadama, sest teel kööki möödusin kilekottide ja rätikute mustrist. See oli süsteem, mille me empsiga lekkimise puhuks välja olime mõelnud.
Kõigepealt laotasime lekkivate kohtade alla kilekotid ja katsime need rätikute või kergete tekkidega. Keskele panime keedupoti, kuhu sai vett koguda. Prügikotid olid vajalikud selleks, et vahel võis ühes kohas lekkida mitu tundi järjest, ja siis liikus leke mõni sentimeeter edasi. Empsi erinumber oli see, et ta pani tilkumise summutamiseks keedupotti mõne vana T-särgi. Sest tilkumine võib hulluks ajada, kui üritada samal ajal magada.
See oli üks nendest harvadest hommikutest, kui ka paps oli kodus. Ta oli vara üles tõusnud ja rattaga sõitmas käinud ning seisis nüüd higisena oma jaburates neoonvärvi ratturipükstes köögilaua kõrval, juues enda tehtud rohelist mahla. Ta oli särgi seljast võtnud, ümber rindkere kinnitus rihmaga must pulsikell, lisaks mingi tema enda leiutatud õlatoestus, mis pidi väidetavalt seljale hea olema, sest hoiab arvuti taga istudes õlgu joondus.
„Sulle ka tere hommikust,” ütles ta etteheitvalt.
Ilmselt olin nägu krimpsutanud. Vabandust, aga imelik on alla tulla ja näha oma papsi rinnahoidjas, isegi kui see on rühile hea.
Emps tuli sahvrist, keedupottide all lookas. „Tere, mummuke!” Ta pillas potid valju kolina saatel käest. „Vabandust, vabandust. Ma olen tohutult väsinud.” Emps ei saa mõnikord magada.
Paps klõpsutas rattakingades üle põranda ja ühendas pulsikella sülearvutiga, et treeningu tulemused alla laadida.„Elgie,” ütles emps, „kui sa aega saad, siis proovi veekindlaid reisisaapaid. Meil on terve hunnik, mille seast valida.”
„Väga hea!” Paps läks klõpsudes elutuppa.
Mu flööt oli köögilaual ja mängisin mõned heliredelid. „Kuule,” pöördusin ma empsi poole, „kui sa Choate’is5 käisid, kas siis oli seal juba Melloni kunstikeskus?”
„Jah,” vastas emps, taas pottide all lookas. „See oli ainus kord, kui ma laval käisin. Mängisin „Meestes ja nukkudes” ühte Hot Boxi6 tüdrukut.”
„Kui me papsiga kooli vaatamas käisime, ütles giid, et Choate’is on õpilasorkester ja Wallingfordi elanikud maksavad igal reedel, et nende kontserti kuulata.”
„Sulle meeldib seal kindlasti väga,” ütles emps.
„Kui ma sisse saan.” Mängisin veel mõne heliredeli, kui emps potid uuesti maha kukutas.
„Kas sa üldse kujutad ette, kui tugev ma üritan olla?” paiskas ta. „Kui väga mu süda verd tilgub, sest sa sõidad internaatkooli?”
„Sa ise käisid ka internaatkoolis,” ütlesin mina. „Kui sa ei taha, et ma lähen, poleks sa pidanud sellest nii lõbusaid lugusid rääkima.”
Paps lükkas pendelukse lahti, jalas kummikud, hinnasildid küljes. „Bernadette,” ütles paps, „sa oled uskumatult lahedat kraami hankinud.” Ta võttis empsil ümbert kinni ja kallistas teda. „Kas sa veedad kogu päeva netipoodides?”
„Enam-vähem,” vastas emps ja pöördus uuesti minu poole. „Tead, ma ei mõelnud kunagi, mida internaatkooli kandideerimine päriselt tähendab: et sa lähed meie juurest ära. Aga tegelikult pole midagi, et sa jalga lased. Ma näen sind ikkagi iga päev.”
Põrnitsesin teda.
„Oi, kas ma ei öelnud sulle?” küsis emps. „Ma kavatsen Wallingfordi kolida ja kooli läheduses maja üürida. Leidsin endale koolisööklas juba töö ka.”
„Ära üldse hakka sellist nalja tegema,” ütlesin mina.
„Keegi ei saa teada, et ma olen sinu ema. Sa ei pea mulle isegi tere ütlema. Ma tahan lihtsalt iga päev su armsat näokest näha. Loomulikult soojendaks ema südant see, kui sa mulle aeg-ajalt lehvitaksid.” Viimase lause ütles ta härjapõlvlase häälega.
„Emps!” hüüatasin mina.
„Sul
Vihje ilmile „Zorba the Greek” (1964).
Choate Rosemary Hall – mainekas erainternaatkool Connecticutis.
Viide Frank Loesseri kuulsale muusikalile „Guys and Dolls”.