Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime. Charles Duhigg
– ei olnud turvavööd peale pannud ning lendas vastu akent ja murdis käe. Verd oli armatuurlaual, mille vastu ta oma nina oli ära löönud, esiklaasis olid mõrad ja mul oli tõsine hirm. Sel hetkel otsustasin, et mul on abi vaja.
Nii ma siis kliinikusse läksingi ja kui ma välja sain, olid asjad mõnda aega täitsa kenasti. Umbes kolmteist kuud oli kõik suurepärane. Tundsin, et asjad on kontrolli all ja käisin iga paari päeva tagant koosolekutel, aga lõpuks hakkasin mõtlema: „Ma ei ole ju selline hädavares, et mul oleks vaja kamba joodikutega semutseda.“ Ja ma lõpetasin selle.
Siis diagnoositi mu emal vähk ja ta helistas mulle töö juurde See oli peaaegu kaks aastat pärast seda, kui ma karskeks olin saanud. Ta sõitis arsti juurest kodu poole ja rääkis: “Arst ütles, et seda saab ravida, aga see on juba kaugele arenenud.“ Esimese asjana pärast toru hargilepanekut seadsin sammud baari. Ja järgmise kahe aasta jooksul olin ma enam-vähem kogu aeg purjus, kuni mu naine minu juurest ära kolis ja ma pidin jälle hakkama oma lastel järel käima. Selleks ajaks olin ma omadega üsna läbi. Üks sõber õpetas mulle kokaiini tõmbamist ja ma tegin oma kabinetis igal pärastlõunal ühe triibu. Viis minutit pärast seda tundsin ma seda väikest nõret oma kurgus ja tegin veel ühe triibu.
No nii, oli jälle minu kord lastele järele minna. Olin teel kooli poole ja tundsin end hästi nagu kuningas, ja sõitsin punase tulega ristmikule ja üks suur veoauto rammis mu autosse sisse. Veoauto lausa lennutas mu auto ühele küljele. Mul polnud kriimugi. Sain autost välja ja hakkasin seda tagasi ratastele lükkama, sest mõtlesin, et kui koju jõuan ja enne politseinike saabumist lahkun, on minuga kõik korras. Muidugi ei läinud see läbi ja kui nad mu joobes juhtimise eest vahistasid, näitasid nad mulle, et kaasreisijapoolne osa autost oli täiesti sodi. Sellel kohal istus tavaliselt Sam. Kui ta oleks ka seekord seal istunud, oleks ta surma saanud.
Hakkasin jälle koosolekutel käima ja mu tugiisik rääkis mulle, et kontrollitundel üksi ei ole tähendust. Ilma oma elus toimiva kõrgema jõu tunnistamiseta, ilma iseenda jõuetusele silma vaatamata ei ole millestki kasu. Pidasin seda jamaks – ma olen nimelt ateist. Kuid ma teadsin, et kui miski ei muutu, tapan ma oma lapsed. Asusin tööle selle nimel, et hakata uskuma millessegi endast suuremasse. Ja see toimibki. Ma ei tea, kas see on Jumal või midagi muud, aga on mingi jõud, mis on aidanud mul nüüdseks juba seitse aastat kaineks jääda. Kuid mõnel hommikul üles tõustes on mul tunne, et sel päeval toimub jälle tagasilöök. Sellistel päevadel pöördun ma kõrgema jõu poole ja helistan oma tugiisikule ning suuremalt jaolt ei räägi me üldse joomisest. Räägime elust ja abielust ja minu tööst. Ajaks, mil olen valmis duši alla minema, on mu peas jälle kõik korras.“
Esimesed mõrad teoorias, et Anonüümsete Alkohoolikute liikumisel on edu ainult seetõttu, et seal programmeeritakse osalejate harjumused ümber, hakkasid ilmnema pisut üle kümne aasta tagasi ning nende põhjuseks olid Johni-taoliste alkohoolikute lood. Teadlastele hakkas selgeks saama, et harjumuste asendamine töötab paljude inimeste puhul päris kenasti seni, kuni nad kogevad suurt stressi – saavad teada, et emal on vähk või nende abielu hakkab koost lagunema –, mille tõttu tihti õigelt teelt taas kõrvale kalduvad. Teadlased küsisid: kui harjumuste asendamine nii tõhus on, miks see siis inimesi sellistel kriitilistel hetkedel alt veab? Kui nad sellele küsimusele vastuse leidmiseks alkohoolikute lugudesse süvenesid, avastasid nad, et asendusharjumused jäävad uute käitumismustritena püsima ainult juhul, kui nendega veel miski kaasas käib.
Üks alkoholi uurimisrühm Californias täheldas üht mustrit näiteks intervjuudes esile kerkimas. Ikka ja jälle rääkisid alkohoolikud sama: päästiku kindlaksmääramine ja uute rutiinsete tegevuste väljavalimine on oluline, aga ilma ühe teise koostisosata ei jää uued harjumused kunagi kindlalt püsima.
Alkohoolikute jutu järgi on nende imerohuks Jumal.
Teadlastele see seletus ei meeldinud. Jumal ja vaimsus ei ole hüpoteesid, mida saaks testidega tõestada. Kirikud on täis joodikuid, kes jätkavad joomist vagast usust hoolimata. Vestlustes sõltlastega aga tuli vaimsuse teema ikka ja jälle jutuks. 2005. aastal alustas teadlasterühm – seekord koosnes see UC Berkeley, Browni ülikooli ja Riiklike terviseinstituutide teadlastest – alkohoolikute küsitlemist kõikvõimalikel religioossetel ja vaimsetel teemadel. Seejärel analüüsisid nad saadud andmeid, et näha, kas religioossete uskumuste ja kainena püsimise vahel on mingi seos.
Üks seos oli nähtav. Alkohoolikud, kes rakendasid harjumuste asendamise tehnikat, suutsid uurimisandmete kohaselt sageli kaineks jääda nii kaua, kuni nende elus toimus mingi stressi tekitav sündmus – sel hetkel hakkas teatud osa neist uuesti jooma, hoolimata sellest, kui palju uusi rutiinseid tegevusi nad olid omaks võtnud.
Kuid need alkohoolikud, kes Brooklynis koosolekutel käiva Johni kombel uskusid, et nende ellu on tulnud kõrgem jõud, said stressirikastel perioodidel suurema tõenäosusega hakkama ega pidanud kainusest loobuma.
Jumal ei olnud selles määrava tähtsusega, said teadlased peagi aru. Usk iseenesest aitas uuendustele kaasa. Kui inimesed õppisid millessegi uskuma, hakkas see oskus tasapisi ka teistesse nende elu valdkondadesse üle kanduma, kuni nad uskusid, et suudavad muutuda. Usk oligi see koostisosa, mis tegi ümbermuudetud harjumusest püsiva käitumisviisi.
„Aasta eest poleks ma seda öelnud – vaat nii kiiresti muutub meie arusaamine asjast,“ ütles New Mexico ülikooli teadlane Tonigan. „Aga olulisim näib olevat usk. Ei peagi uskuma Jumalasse, aga on vaja võimet uskuda, et asjad võivad paremaks minna.“
„Isegi kui anda inimestele paremad harjumused, ei kõrvalda see põhjust, miks nad üldse jooma hakkasid. Lõpuks jõuab ikkagi kätte üks halb päev, mil mitte ükski uus rutiinne tegevus ei aita elu heas valguses näha. Muutusele paneb aluse usk, et nad saavad stressiga hakkama ka ilma alkoholita.“
Andes alkohoolikutele usu – usk on tegelikult kaheteistkümne sammu põhiline koostisosa – treenib AA inimesi millessegi uskuma, kuni nad hakkavad uskuma ka programmi toimesse ja iseendasse. See laseb inimestel olla veendunud, et asjad saavad lõpuks korda, kuni tõesti nii lähebki.
„Mingil hetkel vaatavad AA koosolekutel käivad inimesed ruumis ringi ja mõtlevad: kui see temal õnnestus, õnnestub see ka minul,“ rääkis Lee Ann Kaskutas, alkoholi uurimisrühma vanemteadur. „Rühmatöö ja kogemuste jagamine on väga võimsad vahendid. Inimesed võivad skeptiliselt suhtuda oma võimesse omal käel muutuda, aga rühm veenab neid umbusust loobuma. Kogukond loob usku.“
Kui John AA koosolekult lahkus, küsisin temalt, miks programm nüüd tema jaoks toimib – pärast ühte ebaõnnestunud katset selle kaudu abi saada. „Kui ma pärast kokkupõrget veoautoga koosolekutel käima hakkasin, küsiti, kas on vabatahtlikke, kes aitaksid toolid ära panna,“ rääkis ta mulle. „Ma tõstsin käe. See polnud midagi erilist, sellele kulus umbes viis minutit, aga oli hea tunne teha midagi, mis ei olnud kuidagi minuga seotud. Usun, et see aitaski mind õigele rajale. Esimesel korral ei olnud ma valmis rühma survele järele andma, aga kui ma uuesti läksin, olin tõesti valmis millessegi uskuma.“
Nädalal pärast Buccaneersist vallandamist jättis Indianapolis Coltsi omanik Dungy automaatvastajasse kirgliku veerandtunnise sõnumi. Coltsil oli just seljataha jäänud kohutav hooaeg, hoolimata sellest, et seal mängis üks NFL-i parimaid mängujuhte, Peyton Manning. Omanik vajas abi. Ta oli kaotamisest väsinud, nagu ta ütles. Dungy läks Indianapolisse ja sai seal peatreeneriks.
Ta hakkas kohe sama mänguplaani töösse rakendama: ta asus Coltsi mängijate rutiinseid tegevusi muutma ja mängijatele vanade päästikute kasutamise abil uusi ümbertöötatud harjumusi õpetama. Esimesel hooajal võitis meeskond kümme mängu ja kaotas kuus ning sai koha finaalis. Järgmisel hooajal võitsid nad kaksteist, kaotasid neli mängu ning said mängida korra Super Bowlil. Dungy kuulsus kasvas. Temast räägiti kogu maa ajalehtedes ja telesaadetes. Fännid lendasid kohale, et minna jumalateenistusele kirikusse, kus Dungy käis. Tema pojad olid pidevalt Coltsi riietusruumis ja väljaku ääres. 2005. aastal lõpetas tema vanem poeg Jamie keskkooli ja läks Floridasse kolledžisse.
Kuid isegi siis, kui Dungy edu oli kõrgpunktis, ilmutasid end taas samad murettekitavad mustrid. Colts esines hooaja jooksul võidukalt, seejärel