Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime. Charles Duhigg
kuid mis kunagi harjumuseks ei muutu. Me peaksime jälgima, kui palju me soola tarbime ja rohkem vett jooma. Me peaksime sööma rohkem köögivilja ja vähem rasvasid. Me peaksime võtma vitamiine ja määrima nahale päikesekaitsekreemi. Eriti viimase puhul räägivad faktid selget keelt: kui näole igal hommikul pisut päikesekaitsekreemi tupsutada, väheneb märkimisväärselt nahavähki haigestumise oht. Sellest hoolimata kasutab päikesekaitsekreemi iga päev alla 10 protsendi ameeriklastest, kuigi hambaid pesevad kõik. Miks?
Aga seepärast, et sellega pole seotud iha, mis oleks aidanud päikesekaitsekreemi nahale kandmisest teha iga päev järgitava harjumuse. Mõned firmad püüavad seda kommet juurutada, muutes päikesekaitsekreemid õhetavat tunnet pakkuvaiks või lisades nende koostisse midagi, mis tekitab inimestes tunde, et nende nahk suriseb mõnust. Need ettevõtjad loodavad, et see päästik vallandab ootuse samamoodi nagu igatsus õhetava suu järele tuletab meile meelde hammaste pesemist. Nad on sarnast taktikat kasutanud juba sadade teiste toodete puhul.
„Rikkalik vaht on hea preemia,“ ütles Sinclair, kes töötab tootejuhina. „Šampoon ei pea vahutama, aga me lisame vahtutekitavaid kemikaale, sest inimesed ootavad, et šampoon vahutaks iga kord, kui nad juukseid pesevad. Sama kehtib pesupehmendaja kohta. Ja hambapasta – tänapäeval lisavad kõik firmad pastadele laurüülsulfaati, et need rohkem vahutaksid. Puhastamisvõime seisukohast ei anna see midagi juurde, ent inimesed tunnevad end paremini, kui suu kenasti vahutab. Kui tarbija juba vahu tekkimist ootab, hakkab harjumus vaikselt pead tõstma.“
Ihad aitavad harjumuste tekkele kaasa. Ning kui välja nuputada, kuidas iha lõkkele puhuda, käib uue harjumuse loomine lihtsalt. See on tõsi nüüd ja oli seda ka peaaegu sada aastat tagasi. Igal õhtul nühivad miljonid inimesed oma hambaid, et tunda toda surisevat tunnet. Igal hommikul panevad miljonid jalga oma jooksukingad, et minna taga ajama endorfiinitulva, mida nad on õppinud igatsema.
Ja kui nad koju jõuavad, kui köök on puhtaks tehtud ja magamistuba korda sätitud, pihustavad mõned neist õhku natuke Febreze’i.
3. Harjumuse muutmise kuldreegel
Miks muudatused teoks saavad
Mängukell väljaku teises otsas näitab, et jäänud on veel kaheksa minutit, kui Tampa Bay Buccaneersi uus peatreener Tony Dungy tunneb endas lootuskiirt tärkamas. Meeskond on Ameerika jalgpalli profiliiga NFL-i, et mitte öelda kogu profijalgpalli ajaloo üks halvimaid meeskondi.
On hiline pühapäeva pärastlõuna, 17. november 1996. Buccaneers mängib San Diegos Chargersi vastu – see võistkond ilmus välja eelnenud aasta Super Bowlil. Buccaneers on kaotusseisus 17: 16. Nad on kaotusseisus olnud kogu mängu jooksul. Nad on kaotusseisus olnud terve hooaja. Nad on kaotusseisus olnud viimased kümme aastat. Buccaneers pole läänerannikul kuueteistkümne aasta jooksul võitnud ühtki mängu, paljud võistkonna praegustest mängijatest käisid ülikoolis ajal, mil Buccaneersil oli võidukas hooaeg. Sel aastal on nende rekord 2–8. Ühes mängus võitis Detroit Lions – nii nõrk meeskond, et hiljem sai neist igavese kaotaja võrdkuju – 21: 6 ja kolm nädalat hiljem 27: 0. Üks ajakirjanik hakkas võistkonda nimetama „Ameerika oranžiks jalamatiks“2: Telejaam ESPN ennustab, et Dungy, kes asus oma kohale alles jaanuaris, lastakse ilmselt juba enne aasta lõppu töölt lahti.
Dungy vaatab väljaku kõrval, kuidas tema meeskond eesseisvaks mänguks valmistub ning talle tundub, et päike on lõpuks ometi läbi pilvede paistma hakanud. Ta ei naerata. Ta ei lase kunagi mängu ajal oma emotsioonidel välja paista. Aga väljakul toimub midagi, mille nimel ta on aastaid tööd teinud. Viiekümne tuhande pealise rahvahulga mõnitusterahe all nägi Tony Dungy oma vaimusilmas midagi, mida keegi teine ei märganud. Ta nägi tõendit selle kohta, et tema plaan oli hakanud teostuma.
Tony Dungy oli seda töökohta terve igaviku oodanud. Seitseteist aastat oli ta väljaku ääres abitreenerina parajat hetke passinud, kõigepealt Minnesota ülikooli, seejärel Pittsburghi Steelersite, Kansas City Chiefsi ja seejärel jälle Minnesota Vikingsi meeskonna juures. Ta oli viimase kümne aasta jooksul neli korda kandideerinud NFL-i meeskondade peatreeneri kohale ja neli korda ka töövestlusele kutsutud.
Kõigil neljal korral oli intervjuu kehvasti läinud.
Üheks probleemiks oli Dungy treenerifilosoofia. Nendel tööintervjuudel selgitas ta kannatlikult oma uskumust, et edu võti seisneb mängijate harjumuste muutmises. Ta soovis, et mängijad ei tegeleks enam mängu jooksul nii palju otsuste vastuvõtmisega. Ta tahtis, et nad reageeriksid automaatselt, harjumusest. Kui ta suudaks neisse õiged harjumused istutada, saavutaks meeskond võidu. Kogu lugu.
„Meistrid ei tee ebaharilikke asju,“ selgitas Dungy. „Nad teevad tavalisi asju, aga nad teevad neid mõtlemata, nii kiiresti, et vastasmeeskond ei jõua reageerida. Nad järgivad kätteõpitud harjumusi.“
Omanikud küsisid selle peale, kuidas ta kavatseb need harjumused luua.
Oh ei, ega ta ei hakkagi uusi harjumusi looma, vastas Dungy. Mängijad kulutavad terve oma elu sellele, et ehitada üles harjumusi, mille najal nad on jõudnud profiliigasse. Ükski sportlane ei hülga neid käitumismustreid ainult sellepärast, et uus treener käsib.
Nii et uute harjumuste loomise asemel kavatses Dungy mängijate vanu harjumusi muuta. Ja vanade harjumuste muutmise saladus on selles, et kasutada tuleb seda, mis mängijate peades juba olemas on. Harjumused on kolmesammulised tsüklid – päästik, rutiinne tegevus ja preemia –, aga Dungy plaanis rünnata keskmist sammu, rutiinset tegevust. Ta teadis enda kogemusest, et lihtne on veenda kedagi uue käitumisviisiga kohanema, kui selle alguses ja lõpus on inimese jaoks midagi tuttavat.
Tema treeneristrateegias oli üks oluline põhitõde, harjumuste muutmise kuldreegel. Üks uurimus teise järel oli näidanud, et see reegel on üks kõige võimsamaid muutuste tegemise vahendeid. Dungy tunnistas sellega, et halbu harjumusi ei ole kunagi võimalik täielikult välja juurida.
Muutmaks harjumust, on selle asemel vaja säilitada senine päästik ja pakkuda vana preemiat, kuid nende vahele tuleb lisada uus rutiinne tegevus.
Reegel on selline: kui kasutada sama päästikut ja pakkuda sama preemiat, suudab inimene muuta nii rutiinset tegevust kui ka harjumust. Peaaegu iga käitumisviisi saab teisendada, kui päästik ja preemia samaks jätta.
Kuldreegel on mänginud suurt rolli alkoholismi, liigsöömise, obsessiiv-kompulsiivse häire ja sadade teiste hävitavate käitumisviiside ravis. Reeglist arusaamine võib igaühel aidata oma harjumusi muuta. (Näiteks nurjuvad sageli katsed näksimisest loobuda, kui pole uut rutiinset tegevust, mis vana päästiku tekitatud ootusi ja tasulootust rahuldaks. Suitsetaja ei jäta tavaliselt suitsetamist maha enne, kui leiab mingi tegevuse, mis sigaretipahvimist asendab, kui tema nikotiinivajadus käivitub.)
Dungy selgitas oma harjumuste muutmisel põhinevat filosoofiat omanikele neli korda. Neli korda kuulasid nood viisakalt, tänasid teda neile pühendatud aja eest ja palkasid siis kellegi teise.
Siis, 1996. aastal, helistati hädas oleva Buccaneersi võistkonna juurest. Dungy lendas Tampa Baysse ja lõi taas kord letti oma plaani, kuidas võistkond võitudeni jõuaks. Päev pärast viimast tööintervjuud pakuti talle tööd.
Dungy süsteem tegi meeskonnast lõpuks ühe liiga võidukaima. Temast sai ainuke treener NFL-i ajaloos, kes jõudis finaalmängudele kümnel aastal järjest, esimene afroameerika treener, kes viis oma meeskonna Super Bowli võiduni, ja üks elukutseliste sportlaste seas lugupeetuim inimene. Tema treenimistehnikad levisid kogu liigas ja teistelgi spordialadel. Dungy lähenemisviis aitab heita uut valgust sellele, kuidas me kõik võime oma harjumusi uueks luua.
Ent sel ajal oli kõik alles ees. Tol päeval San Diegos tahtis Dungy lihtsalt võita.
Väljaku äärel seistes vaatab Dungy üles kella poole: mängida on jäänud veel 8 minutit ja 19 sekundit. Tema meeskond, Buccaneers, on olnud kaotusseisus kogu mängu vältel ja ühe võimaluse teise järel käest lasknud, nagu tavaliselt. Kui nende kaitse kohe midagi
Oranž on meeskonna üks tunnusvärvidest.