Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime. Charles Duhigg
tugev. „Kui Jumal on olemas, siis näidaku ta ennast mulle,“ kisendas Wilson tühjas toas „Olen valmis tegema ükskõik mida. Ükskõik mida!“ Sel hetkel – kirjutas ta hiljem – täitus tuba heleda valgusega, valu lakkas ja tal oli tunne, et ta on mäetipus, „ja puhus tuul, mis ei olnud õhk, vaid vaim. Ja siis lahvatas minus teadmine, et olen vaba inimene. Ekstaas vaibus tasapisi. Lamasin voodil, ent nüüd olin korraks olnud teises, uues teadlikkuse maailmas.“
Bill Wilson ei võtnud enam kunagi ühtki napsi. Järgmise kolmekümne kuue aasta jooksul, kuni oma surmani kopsupuhituse tõttu 1971. aastal, pühendus ta Anonüümsete Alkohoolikute ühenduse rajamisele, ülesehitamisele ja populariseerimisele, kuni sellest sai suurim, tuntuim ja edukaim harjumusi muutev organisatsioon kogu maailmas.
Arvatakse, et igal aastal otsib AA-st abi 2,1 miljonit inimest, ning koguni 10 miljonit alkohoolikut on nende rühmade abiga karskuseni jõudnud. AA ei sobi kõigile – edu on raske hinnata, sest osalejad jäävad anonüümseiks –, kuid miljonid peavad seda programmi oma elupäästjaks. AA peamiste põhimõtete hulgas on selle asutamisest saadik olnud kuulsad „kaksteist sammu“. Sellest on saanud lääne kultuuris omamoodi magnet, mida on kasutatud liigsöömise, õnnemängude, võlgade, seksi, narkootikumide, kogumishulluse, enesevigastamise, suitsetamise, videomängude, emotsionaalse sõltuvuse ja kümnete teiste laastavate käitumisviisidega võitlemise programmides. Rühmatehnikad pakuvad muutumisvalemit, mis on mitmeski mõttes üks võimsamaid.
See kõik võib tunduda veidi ootamatu, sest AA ei kasuta peaaegu mitte mingeid teaduslikke või üldtunnustatud terapeutilisi meetodeid.
Alkoholism on muidugi enamat kui pelk harjumus. See on füüsiline sõltuvus, millele lisanduvad psühholoogilised ja ehk ka geneetilised põhjused. AA puhul on huviäratav see, et programmis ei rünnata otse mitmeid psühhiaatrilisi või biokeemilisi probleeme, mida teadlased peavad enamasti alkoholismi peamiseks põhjuseks. Tegelikult paistab, et AA meetodites vaadatakse teaduslikest ja meditsiinilistest faktidest sootuks mööda, samuti välditakse sekkumisviise, mida alkoholismi ravi paljude psühhiaatrite meelest nõuab.4
AA pakub selle asemel välja meetodi, mis ründab alkoholi tarbimisega kaasaskäivaid harjumusi. AA pole tegelikult midagi muud kui hiigelsuur masinavärk harjumuse tsüklite muutmiseks. Ja kuigi alkoholismiga seotud harjumused on äärmuslikud, näitavad AA õppetunnid, et peaaegu kõiki harjumusi – isegi kõige jonnakamaid – on võimalik muuta.
Bill Wilson ei lugenud enne AA rajamist teadusajakirju ega pidanud nõu kümnete arstidega. Mõni aasta pärast karskuse saavutamist pani ta ühel öösel oma voodil istudes kiiruga kirja praegu nii kuulsa kaheteistkümne sammu idee. Ta valis arvu 12, sest piiblis räägitakse kaheteistkümnest apostlist. Ja programmi mõned aspektid pole mitte ainult ebateaduslikud, vaid näivad lausa kummastavad.
Võtkem näiteks AA range soovitus alkohoolikutele: osaleda tuleb 90 päeva jooksul üheksakümnel koosolekul. Paistab, et selline ajavahemik on valitud juhuslikult. Või võtame programmi keskendatuse vaimsusele. Kolmanda sammu juhendis öeldakse näiteks, et alkohoolikud suudavad karskuse saavutada, võttes vastu „otsuse anda oma tahe ja elu Jumala hoolde, keda me igaüks omal moel tajume ja mõistame.“ Kaheteistkümnest sammust seitsme puhul mainitakse Jumalat või vaimsust, mis näib imelik, sest programmi loojaks on kunagine agnostik, kes oli kogu oma elu jooksul institutsionaalse religiooni suhtes vaenulikult meelestatud. AA koosolekutel pole ettekirjutatud päevaplaani ega käiku. Need algavad tavaliselt sellega, et üks rühmaliige räägib oma loo, pärast teevad seda ka teised. Pole vestlusi juhtivaid spetsialiste. On ainult mõned reeglid selle kohta, kuidas koosolekud peaksid kulgema. Kuigi viimase viiekümne aasta jooksul on psühhiaatria ja sõltuvuse uurimise pea kõik harud läbi teinud revolutsioonilise arengu tänu käitumisteaduste ja farmakoloogia avastustele ning meie paremale arusaamisele ajust, on AA algusaegadesse toppama jäänud.
Teadlased ja uurijad on programmi selle vähese piiritletuse pärast sageli kritiseerinud. AA puhul esile tulev vaimsuse rõhutamine on mõne meelest teinud sellest pigem kultuse ja mitte ravi. Viimase viieteistkümne aasta jooksul on aga programmi hakatud ümber hindama. Teadlased Harvardis, Yale’is, Chicago ülikoolis, New Mexico ülikoolis ja kümnetes teistes uurimiskeskustes on avastanud, et AA-s on peidus teadus, mis sarnaneb sellega, mida Tony Dungy kasutas jalgpalliplatsil. Teadlaste leiud kinnitavad harjumuse muutmise kuldreeglit: AA on edukas, sest aitab alkohoolikutel kasutada samu päästikuid ja saada samu preemiaid, kuid nihutab paigast rutiinse tegevuse.
Teadlased väidavad, et AA toimib, sest programm sunnib inimesi nende alkoholitarbimist stimuleerivaid päästikuid ja preemiaid ära tundma ning aitab seejärel neil uued käitumisviisid leida. Kui Claude Hopkins müüs Pepsodenti, leidis ta viisi, kuidas luua uus harjumus uue iha käivitamise teel. Aga vana harjumuse muutmiseks peab naasma vana iha juurde. Käiku tuleb lasta samad päästikud ja preemiad, mis ennegi, ja toita iha, juurutades inimeses uut rutiinset tegevust.
Näiteks võib tuua neljanda (viia läbi põhjalik ja kartmatu moraalne enese-uuring) ja viienda sammu (tunnistada Jumalale, iseendale ja mõnele teisele inimesele oma väärate tegude tõelist olemust). „See ei paista küll otse neist kirjapanekuist välja, kuid tegelikult peab inimene nende sammude läbitegemiseks koostama terve nimekirja käivitajatest, mis teda jooma panevad,“ ütles J. Scott Tonigan, New Mexico ülikooli teadur, kes on AA-d uurinud üle kümne aasta. „Kui teed enda sees inventuuri, tirid päevavalgele kõik, mis sind jooma sunnib. Ja kellelegi teisele kõikide oma halbade tegude ülestunnistamine on üsna tõhus viis tuvastada need hetked, kui asjad hakkasid kontrolli alt välja libisema.“
Seejärel palutakse AA rühma liikmetel tuvastada preemiaid, mida pakkus neile alkoholi tarbimine. Programmis küsitakse inimestelt, millised ihad tõukavad takka nende harjumuste tsükli teket. Joobnud olek sellesse nimekirja sageli ei jõuagi. Alkohoolikud ihkavad oma napsi, sest see pakub võimalust (reaalsusest) põgeneda, ennast lõdvaks lasta, teiste seltsis olla, oma ärevat meelt vaigistada ja on suurepärane viis emotsionaalse pinge leevendamiseks. Nad võivad ihata üht kokteili selleks, et unustada oma mured. Kuid nad ei ihka tingimata purjus olla. Alkoholitarbimise füüsilised tagajärjed pakuvad sõltlastele sageli kõige vähem rahuldust.
„Alkoholiga on seotud ka hedonistlik element,“ ütles Ulf Müller, saksa neuroloog, kes on uurinud alkohoolikute ajutegevust. „Ent inimesed tarbivad alkoholi tihti sellepärast, et ihkavad midagi unustada või mingeid teisi ihasid rahuldada. Sellised kergendust pakkuvad ihad ilmnevad hoopis teistes aju osades kui iha füüsilise mõnu järele.“
Et pakkuda alkohoolikutele samu preemiaid, mida nad saavad baarist, on AA-s ehitatud üles koosolekute ja seltsielu süsteem – tugiisik, kellega koos iga liige töötab –, mille najal püütakse pakkuda samavõrd head võimalust põgeneda, meelt lahutada ja seesmist vabanemist kogeda kui reedeõhtuse joomatuuri puhul. Kui keegi vajab lõõgastust, võib ta selle leida jutuajamises oma tugiisikuga või rühmakoosolekul osalemises, mitte joomakaaslasega tooste öeldes.
„AA sunnib inimest looma uusi rutiinseid tegevusi, millega joomise asemel õhtuid sisustada,“ ütles Tonigan. „Sa saad lõdvestuda ja koosolekutel oma ärevusest rääkida. Tegevuse käivitajad ja saabuv tasu jäävad samaks, muutub ainult käitumine.“
Üks eriti dramaatiline näide selle kohta, kuidas alkohoolikute tegevust käivitavate päästikute ja preemiate abil saab luua uusi rutiinseid tegevusi, pärineb 2007. aastast, kui Müller ja tema kolleegid Magdeburgi ülikoolist paigaldasid väikesed elektrilised seadmed viie korduvalt joomist maha jätta püüdnud alkohooliku ajudesse. Vaatlusalused alkohoolikud olid kõik veetnud vähemalt kuus kuud võõrutusasutuses, kuid tulemuseta. Üks neist oli võõrutuskuuri läbi teinud rohkem kui 60 korda.
Seadmed paigutati täpsemalt meeste basaalganglionidesse – see on aju osa, milles MIT teadlased tuvastasid harjumuse tsükli asukoha – ning saatsid sinna elektrilaengu, mis katkestas seose päästiku ja harjumuslikke ihasid käivitava preemia vahel. Kui mehed operatsioonist taastusid, ahvatleti neid päästikute abil, mis enne olid neis tekitanud vastupandamatut soovi alkoholi järele – näiteks fotosid õlleklaasist
Piirjoont harjumuse ja sõltuvuse vahel on sageli raske tõmmata. Näiteks määratleb Ameerika Sõltuvusmeditsiini Selts sõltuvust kui „aju sarrustuse, motivatsiooni, mälu ja nendega seotud närviühenduste esmast, kroonilist haigust… Sõltuvust iseloomustab käitumusliku kontrolli nõrgenemine, ihalemine, järjepidev võimetus ihaldatud objektist või tegevusest loobuda ja suhete katkemine.“
Seda definitsiooni aluseks võttes on mõne teadlase arvates raske selgitada, miks on halb kulutada nädalas viiskümmend dollarit kokaiini peale, kuid sama summa kohvi peale kulutamist loetakse normaalseks. Inimene, kes ihkab igal pärastlõunal piimakohvi, võib kõrvaltvaatajale, kelle jaoks viie dollari kulutamine kohvi peale tähendab „käitumusliku kontrolli nõrgenemist“, paista olevat kliiniliselt sõltuvuses. Kas see, kes eelistab jooksmist hommikueinele koos lastega, on trennisõltlane?
Üldiselt väidavad paljud teadlased, et kuigi sõltuvus on keerukas, ikka veel kehvasti tuntud nähtus, on paljud käitumisviisid, mida sellega seostame, ajendatud harjumusest. Mõned ained, nagu näiteks narkootikumid või alkohol, võivad tekitada füüsilist sõltuvust. Ent need füüsilised ihad hajuvad tihti kiiresti pärast seda, kui aine kasutamine katkestatakse. Näiteks füüsiline sõltuvus nikotiinist kestab ainult nii kaua, kui aine suitsetaja veres ringleb – umbes sada tundi pärast viimase sigareti tõmbamist. Paljud meisse püsimajäävad tungid, mida peame nikotiinisõltuvusest tulenenud piinavaks kõrvalnähuks, on tegelikult meis kanda kinnitavad käitumuslikud harjumused – me ihkame pärast hommikusööki sigaretti veel kuu aega pärast suitsetamise mahajätmist, mitte sellepärast, et see on füüsiline vajadus, vaid seepärast, et meil on helge mälestus sellest mõnupuhangust, mida sigaret meile kunagi igal hommikul pakkus. Kliinilised uuringud on näidanud, et üks kõige efektiivsematest raviviisidest on sõltuvuseks peetavate käitumisviiside ründamine nendega kaasas käivate harjumuste muutmise abil. (Siinkohal väärib mainimist, et mõned kemikaalid, näiteks opiaadid, võivad põhjustada pikaajalist füüsilist sõltuvust, ning mõned uurimused on näidanud, et väikesel osal inimestest näib olevat soodumus füüsilise sõltuvuse tekkeks hoolimata käitumuslikust sekkumisest. Pikaajalist füüsilist sõltuvust tekitavaid kemikaale on aga suhteliselt vähe ning ka sõltuvussoodumusega inimesi on hinnanguliselt palju vähem kui neid, kes otsivad abi alkoholismist ja teistest sõltuvustest vabanemiseks.)