Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940. Ivo Juurvee
rel="nofollow" href="#n57" type="note">57 Peale Normaku töö on need materjalid Ameerika Ühendriikide signaalluure poolt (National Security Agency, NSA) alles viimase kümne aasta jooksul Infovabaduse Seaduse (Freedom of Information Act, FOIA) alusel uurijatele kättesaadavaks tehtud ja osaliselt samast agentuurist arhiivile (National Archives and Records Administration, NARA) üle antud.
Raamatu ülejäänud peatükkides on olulisem roll arhiiviallikatel, millest enimkasutatud kaks Eesti Riigiarhiivi (ERA) fondi on uurijatele hästi tuttavad ja varemgi ohtralt viitamist leidnud: ERA 495 – Sõjavägede Staap ja ERA 957 – Välisministeerium. Ülejäänud fondides leiduva materjali puhul väärib esiletõstmist ERA 1843 – Sõjaministeeriumi Arsenal, milles leiduvad unikaalsed ja seni akadeemiliseks uurimiseks kasutamata materjalid töölevõetavate isikute taustakontrolli kohta. Kasutatavate fondide arvu on oluliselt suurendanud krüptosüsteeme puudutav peatükk, sest vastavad materjalid on kildhaaval laiali paljudes erinevates fondides. Neid allikaid ei ole uurijad varem kasutanud ning väärib märkimist, et suurt osa leiduvast materjalist ei tohiks üldse säilinud olla. Selle olemasolu tuleneb ühest küljest hooletusest vaadeldaval perioodil ja teisest küljest viisist, kuidas Eesti iseseisvus kaotati – käsku krüpteerimist puudutavate dokumentide hävitamiseks tõenäoliselt ei antudki, kuigi paljudes asutustes ja üksustes tehti seda omal initsiatiivil.
Nagu muudegi eriteenistusi puudutavate teemade puhul, tuleb Eesti riigisaladuse kaitse efektiivsuse hindamisel arvestada, et teenistused ise sekkuvad varjatult ajalookirjutusse ja see põhjustab kirjanduses tahtlikke moonutusi.58 Teisest küljest keskendub eriteenistusi käsitlev kirjandus peamiselt suurtele õnnestumistele isegi juhul, kui see on kirjutatud ebasõbralike autorite poolt.59 Seega on üritatud kasutada arhiiviallikaid ja avaldatud allikaid, mis on vabad hinnangu andmisest, et mitte öelda, Nõukogude luure ülekiitmisest.
Käesolev raamat põhineb aastatepikkusel uurimistööl, esimese avaliku ettekande pidas autor riigisaladuse kaitse teemal 2005. aastal. Riigireetur Herman Simmi vahistamiseni oli toona jäänud tervelt kolm aastat, Aleksei Dresseni ja Vladimir Veitmani vahistamisteni isegi kauem ning mõisteid Wikileaks, ACTA ja PRISM veel ei teatud. Ja ei näinud seda kõike oma doktoritöö teemat valides ette ka autor. Praeguse päevakajalisuse asemel tundus see omal ajal ainult akadeemiliselt väljakutsuv. Raamat põhineb 10. juunil 2013 Tartu Ülikoolis edukalt kaitstud doktoritööl,60 mille juhendajad olid tuntud ajaloolased Tõnu Tannberg ja Ago Pajur. Nende kannatlikkus ja asjatundlikud nõuanded väärivad igati tunnustust ja neile kuulub autori siiras tänu. Nõuannete, arutluste, toetuse ja materjalidele tähelepanu juhtimisega oli abiks terve rida häid inimesi, kellest mõned kõige olulisema panuse andnud on siinkohal nimetatud tähestikulises järjekorras: Toomas Anepaio, Uku Arold, Toomas Hiio, Dr. Victor Madeira, Dr. Meelis Maripuu, Mart Orav, Jaak Pihlak, Reigo Rosenthal, Urmas Salo, Kaili Tamm, Dr. Tiina Tamman, Johannes Tilk (1943–2011), Kuldar-Jaan Torokoff, Dr. Jaak Valge. Autorit on toetanud nii perekond, sõbrad kui ka kolleegid, kes on õppepuhkustesse suhtunud arusaamise ja kannatlikkusega. Raamatu on toimetanud Sirje Endre, Liine Jänes, Toomas Mattson ja Kerttu-Liina Tuju ning küljendanud Rein Seppius, tagakaane foto on teinud Jüri Vlassov. Neile, aga ka paljudele teistele, kuulub autori siiras tänu.
Lisaks sisulisele ja moraalsele toele on raamatu väljaandmist toetatud ka rahaliselt. Autoril on heameel tänada Filmiarhiivi ja Eesti Ajalooarhiivi abi eest illustreerivate fotode näol, Eesti Ohvitseridekogu USA-s (president Henno Uus) ja Tartu Ülikooli Fondi Kanadas (Olev Träss) ning eriti kirjanik Sofi Oksaneni, kes toetasid projekti materiaalselt.
1.
RIIGISALADUSE ÕIGUSLIK KAITSE
Teema käsitlemiseks tuli kõigepealt leida aastatel 1918–1940 Eestis riigisaladuse kaitset reguleerinud seadused ja määrused, sh nii Eesti Vabariigi kehtestatud kui siin pikka aega kehtinud Venemaa õigusaktid. Nende süstematiseerimisel osutus otstarbekaks regulatsiooni vaatlemine valdkondade kaupa – asutuste ülesehitust ja riigiteenistust puudutavad õigusaktid, karistusõigus ning trükivabaduse piirangud – ja alles valdkondade siseselt kronoloogiline lähenemine. Kuigi riigisaladuse olemasolul on oluline roll riikidevahelises suhtluses, osutus kokkupuude rahvusvahelise õigusega minimaalseks, kuid käsitletud on sedagi.
Raamatus võrreldakse ja analüüsitakse õigusakte, kasutades seejuures töös vaadeldaval perioodil ilmunud kirjutisi ja mingil määral ka kohtupraktikat, saamaks aimu riigisaladuse õigusliku kaitse dünaamikast sellel ajavahemikul. Seadusandlus asetati ajaloolis-poliitilisse konteksti, mõistmaks selle dünaamika põhjusi. See võimaldas teha järeldusi riigisaladuse mõiste definitsiooni kohta kõnesoleval perioodil, mingil määral hinnata ka valitsenud tavasid, lahti mõtestada sellise regulatsiooni tekkimise põhjuseid, hinnata kohtupraktika ja poliitiliste protsesside mõju riigisaladuse õiguslikule kaitsele ja viimase efektiivsust. Karistusõiguse osas on võrdluseks kasutatud samal perioodil Nõukogude Liidus toiminud regulatsiooni. Kuigi Nõukogude Liidu näol ei olnud tegu õigusriigiga ja eriti karistusseaduste rakendamisel lubas riik endale laia omavoli, näitab sealne regulatsioon, kuidas riigisaladuse kaitset oli võimalik karistusõigusesse põhimõtteliselt teistmoodi kirjutada. Eesti ajaloolastele võib see huvi pakkuda, kuna sealses õigusruumis pidid tegutsema Eesti luurajad ja nende värvatud isikud ning 1940. aasta lõpus pandi samad seadused kehtima ka Eesti territooriumil.
Riigisaladuse õiguslik kaitse on vähemalt sama oluline valdkond kui teised selles töös käsitletavad valdkonnad. Et riigisaladuse kaitse süsteem üldse funktsioneerida saaks, peab olema õiguslikult määratletud, kuidas see toimib ning milliste rikkumise eest ja kuidas karistatakse. Ülevaate andmise teeb märksa keerulisemaks asjaolu, et vaadeldaval perioodil ei olnud Eesti Vabariigis „riigisaladuse seadust” ehk ühte seadust, mis valdkonda terviklikult reguleeriks. Seepärast tuleb valdkonna regulatsiooni otsida teistest seadustest. Eelkõige tulevad siin kõne alla valitsemist laiemalt puudutavad seadused, mis sisaldavad mõningaid sätteid salajaste materjalide kohta; karistusseadused, mis määratlevad üpris täpselt, milliste andmete kogumist ja võõrriigile edastamist peeti kuriteoks ning trükiseadused, mis panid paika valdkonnad, mille kohta oli keelatud avaldada teateid trükimeedias (alates 1926. aastast tegutsenud ringhäälingu programm oli valdavalt meelelahutuslik61, riigisaladuse kaitse seisukohast võrdsustati raadio ja kino trükiajakirjandusega alles 17. oktoobri 1939 Sõjavägede Ülemjuhataja määrusega (§ 7)). Nagu paljud teisedki teemad, oli ka riigisaladuse kaitse vaadeldaval perioodil tänapäevaste arusaamade järgi nõrgalt, et mitte öelda puudulikult reguleeritud. Kindlalt võib öelda, et riigisaladusse puutuv ei olnud seadusandjale prioriteet Venemaa Impeeriumis ega ka Eesti Vabariigis. Vastavaid paragrahve võeti üle varasematest aktidest või jäeti sootuks reguleerimata.
Vaadeldavad õigusaktid jaotuvad esmalt neid välja andnud riigi järgi. Eesti Vabariigi sünnihetkeks loetakse kokkuleppeliselt 24. veebruari 1918, kuid iseenesestmõistetavalt ei olnud võimalik luua iseseisvat õigussüsteemi hetkega. 19. novembril 1918 otsustas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus tunnistada kuni uute seaduste vastuvõtmiseni ja endiste seaduste muutmiseni kehtivaks kõik endised Venemaa seadused sellistena, nagu nad ühendatud Eestimaa ja Põhja-Liivimaa kubermangude piirides olid jõus olnud 24. oktoobril (vkj) 1917,62 ehk siis enne bolševike riigipööret. Seadustes esinev sõna „Venemaa” asendati nende kasutamisel ja tõlkimisel lihtsalt sõnaga „Eesti” või „Eesti Vabariik” – selguse mõttes on samamoodi talitatud ka käesolevas töös. Uute seaduste väljatöötamine ja vastuvõtmine oli aeganõudev protsess. Venemaa seadused kehtisid kohati veel 1940. aastal, riigisaladuse kaitset puudutavate seaduste osas vähemalt kuni Eesti Kriminaalseadustiku maksmapanekuni 1935. aastal. Teatud erandi moodustavad ainult trükiseadused, sest selle valdkonna reguleerimist alustas Eesti Vabariik juba 18. novembril 1918 vastu võetud ja Riigi Teatajas nr 1 ilmunud Trükiasjade ajutiste määrustega.
Nagu mainitud, kehtisid Eesti Vabariigis esialgu Venemaa seadused. Need avaldasid tugevat mõju ka Eesti Vabariigi enda tulevastele seadustele. Sarnaselt seadustele kujunes ka oskussõnavara
Selle kohta vaata juhtumiuuringut: Ivo Juurvee. KGB, Stasi ja Eesti luureajalugu. // Tuna 2008, 2, lk 32–53.
Heaks näiteks selle kohta on kõige tuntum ja üks parimaid Nõukogude luuret käsitlevaid käsitlusi: Christopher Andrew ja Vassili Mitrohhin. Mitrohhini arhiiv: KGB Euroopas ja mujal läänemaailmas. Tallinn: Sinisukk, 2002.
Ivo Juurvee. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940. Dissertationes historiae universitatis Tartuensis 30. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013.
Algusaastatel ei kujutanud ringhääling endast olulist uudistekanalit, kuna uudistesaadete maht oli piiratud ning kasutati vaid ETA ja ajalehtede materjale, st jäeti kasutamata võimalus olla viimastest kiirem. Olukord hakkas mõnevõrra muutuma pärast ringhäälingu riigistamist (o/ü Raadio Ringhääling kontsessioon lõppes 30. juunil 1934 ja 1. juulist alustas tegevust Riigi Ringhääling), kuid valdavalt jäi programm siiski meelelahutuslikuks. (Vt Sigrid Kaasik. Ringhäälingu algusaastad. // Epp Lauk (koost). Peatükke Eesti ajakirjanduse ajaloost 1900–1940. Tartu: TÜ Kirjastus, 2000, lk 127–145.
Ajutised administratiivseadused. § 2. RT 1918, nr 1.