Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940. Ivo Juurvee
tähendades sekreeti ehk nõret). Riigisaladust sisaldavatele dokumentidele tehti Venemaal märge „секретно”.
Riigisaladuse töötlemist Eesti Vabariigis mõjutasid lisaks õigusaktidele kindlasti ka kirjutamata reeglid ja tavad. Kitsamalt võttes mõjutasid dokumentatsiooniga ümberkäimist kindlasti tsaaririigi asjaajamistavad, mis olid juurdunud toonaste asjaajamiskordade kaudu, kuid üldiste arusaamade lätteid on keerukam leida. Populaarne vanasõna ja paljudes keeltes kasutatav vanasõna – rääkimine hõbe, vaikimine kuld – leidub ka eesti keeles. Diskreetsuse kui moraalse väärtuse esiletõstmine on aga mainitud vanasõnast märksa vanem, näiteks juba Piiblis, mis oli ja on isegi praegu aluseks paljudele tõekspidamistele. Nii on olemas õpetussõnad „kes valvab oma suud, hoiab oma hinge, aga huulte ammuliajajat tabab hukatus!”63 ja „kes valvab oma suud ja keelt, hoiab oma hinge hädade eest!”64 On tõenäoline, et ühiskondlikud väärtushoiakud võimaldasid riigisaladuse kaitse vähemat reguleerimist seadusandja poolt, samas ei saanud kirjutamata reeglite alusel võidelda spionaaži vastu. Viimane oli ka seadustesse suhteliselt täpselt sisse kirjutatud. Vajadust spionaaživastaseks võitluseks – kuigi see võib tunduda iseenesestmõistetavana – seletati Eestis 1939. aastal lahti järgmiselt:
„Loodusõigusliku ürgnormina kehtib seisukoht, et igaühel, järelikult ka riigil, on õigus endakaitseks abinõusid tarvitusele võtta. Endakaitse huvides riik püüab teada, mida teine riik tema suhtes kavatseb, – seega endakaitse huvides on riik õigustatud spionaažiks. Vastaspoole spionaaž on aga hädaohtlik siseriiklikult. Selle hädaohu vastu, jällegi endakaitse huvides, riik on õigustatud tarvitusele võtma abinõusid.”65
Brockhausi entsüklopeedia venekeelne väljaanne sisaldas küll märksõna riigisaladus66, kuid ei avanud seda kuidagi ning juhatas lugeja edasi märksõnade riigireetmine ja spionaaž juurde. 1930. aastatel välja antud Eesti Entsüklopeedias märksõna riigisaladus ei olnud. Seal leidus küll sisult ehk mõneti sarnane termin – sõjasaladus:
„Laiemas mõttes igasugune informatsioon kõige kohta, mida riik võib kasutada riigikaitseks ja mille teatavakssaamine võib mõjustada negatiivselt sõjapidamist; kitsamas mõttes – kõik riigi sõjalistesse jõududesse ja nende jõudude kasutamise võimalustesse puutuvad küsimused. Sõjaajal on keelatud avaldada: teateid oma ja liitlaste vägede arvu, koosseisu, asupaiga, varustamise kohta, teateid vägede liikumise kohta, vägede tegevuse kavatsusi, oma väeosade ja nende juhtide nimesid, teateid varustisvarude, raudtee, veoabinõude, telefoni- ning telegraafivõrgu ja raudtee üldise korralduse kohta.”67
Selle definitsiooni laiem osa sarnaneb küll mõneti käesolevas töös kasutatava definitsiooniga – Eesti Vabariigi julgeoleku või välissuhtlemise tagamise huvides avalikuks tuleku eest kaitset vajav teave – kuid sõjasaladuse teatavakssaamine mõjutab negatiivselt ainult sõjapidamist, samas kui julgeolek on laiem mõiste. Tegelikult liikus ka perioodil 1918–1940 suur hulk dokumente märkega „salajane” väljaspool Kaitseministeeriumi/Sõjaministeeriumi haldusala, eriti Siseministeeriumis ja Välisministeeriumis. Vaieldamatult võis ka see teave vaenulikele riikidele teatavakssaamise korral Eesti julgeolekut kahjustada, kuigi sõjapidamisega ei pruukinud olla sellel mingit seost. Ja nagu näitasid sündmused Tšehhoslovakkias 1938–1939 ja Balti riikides 1939–1940, oli täiesti võimalik riikide okupeerimine ja õigusvastane annekteerimine ehk siis julgeoleku seisukohast kõige mustem stsenaarium ilma igasuguse sõjapidamiseta.
Lisaks riigisaladusele leidus veel terve hulk saladusi, mida osaliselt õiguslikult kaitsti. Peale sõjasaladuse oli riigisaladusele samuti lähedane ja kohati isegi kattuv ka ameti- ehk teenistussaladus (toonases keelepruugis ka ametsaladus; vn k служебная тайна), millest ka edaspidi juttu tuleb. Muudest väga erinevatest saladustest, mis on tuntud ka tänapäeval ja mida ka praegu osaliselt seadustega kaitstakse, olid olulisemad pihisaladus, ärisaladus, patsiendi ja arsti vaheline saladus ning postisaladus68. Viimast tuntakse tänapäeval seoses inimestevahelise kommunikatsiooni tehniliste võimaluste olulise avardumisega sõnumisaladusena.
Ametisaladuse ja sõjasaladuse osaline kattuvus tuleneb sellest, et valdavalt said sõjasaladused teatavaks sõjaväelastele nende teenistuskohustuste tõttu. Sõjasaladused võisid teatavaks saada ka mittesõjaväelastele või riigikaitsega mitte seotud isikutele, eriti puudutab see kohalikke elanikke kindlustatud rajoonides nagu Aegna või Naissaar. Riigisaladuseks tuleks lugeda ka infot, mis ei olnud sõjasaladus, kuid puudutas riigi julgeolekut, näiteks vastavalt märgistatud poliitilise politsei või Välisministeeriumi ettekandeid. Teatud tingimustel võis riigisaladuseks osutuda ka teave, mis polnud ei sõja- ega ametisaladus:
„Salajasteks tuleb tunnustada ka andmete kogu, mis pikema aja jooksul süsteemiliselt on kogutud olgugi mitte salajastest allikatest (näit. ajakirjadest, paraadidel, manöövritel, tegelaste kõnedest jne.) ja mis peale süstematiseerimist osutub tähtsaks ja antud kujul salajaseks. Säärane teadete kogumine, kui teated puutuvad riigi välisesse julgeolekusse ja sündis välisriigi huvides, osutub karistatavaks.”69 Ametisaladuse kohta on selle hoidmise vajadust põhjendades väga tabavad sõnad, mis kehtivad ka riigisaladuse kohta, kirjutanud Eugen Maddison: „[…] ametsaladus ei ole ju selleks, et avalikkuse eest varjata amet-asutuse tegevuses ettetulevaid väärnähtusi, vaid selleks, et kaitstud oleksid esimeses järjekorras riiklised ja sellega ka kodaniku huvid.”70
1.1. Karistusseadused
Vabadussõja ajast on andmeid 38 Eestis spionaažis süüdistatuna kohtu alla antud isiku kohta, kellest süüdi mõisteti 29. Aastatel 1920–1940 arreteeriti erinevates spionaažikuritegudes kahtlustatavatena umbes pooltuhat inimest. Kohtuotsus langetati teadaolevalt 393 isiku suhtes ja 315 juhul oli see süüdimõistev.71 Järgnevalt vaadeldakse, milline oli valdkonnas kehtinud karistusõiguslik regulatsioon.
Karistusseadused reguleerisid riigisaladuse kaitset peamiselt spionaaži ja riigireetmise vastase võitluse kontekstis. Vastavad sätted olid olemas juba 1845. aasta Nuhtlusseaduses (NS72; Уложение о наказанияхъ уголовныхъ и исправительныхъ), kuid 1917. aastaks kehtis riigireetmise osas Uus nuhtlusseadus (UNS; Уголовное уложение). Nuhtlusseaduse asendamine Uue nuhtlusseadusega oli osaks laiemast kriminaalreformist, mida enne 1917. aastat ja tsaaririigi lõppu ellu viia ei jõutudki. (Alates 1917. aasta lõpust järgnenud bolševike revolutsioonilisel kohtumõistmisel ei ole õigusriigiga eriti mingit seost ja uue regulatsioonini jõuti alles 1922. aastal.)
Uue nuhtlusseaduse eelnõu valmis 1895. aastal ja keiser Nikolai II pani selle riigireetmist puudutavad (§ 108–120) ja mõned muud osad maksma märtsis 1903, kuid täies ulatuses ei kehtestatud seda kunagi. Arvestades suure riigi inertsust, aga ka tuhandetele kohtu- ja politseiametnikele ning advokaatidele vajalikku ümberõpet, oleks üleminekuperiood olnud niikuinii vajalik, kuid probleeme oli karistusasutuste võrgu uuendamisega.73 Kuigi UNS-il oli mitmeid puudusi, ei olnud tegu halva seadusega. Saksa kriminalisti professor Franz von Liszti arvates oli UNS paljudes küsimustes teedrajav (ist bahnbrechend vorangegangen).74
Juba 5. juulil 1912 (vkj)75 muutis Nikolai II UNS § 111–119 (§ 120 jäi uuest redaktsioonist välja) ning need kehtisid hiljem Eesti Vabariigis muutmata kujul kuni Kriminaalseadustiku kehtima hakkamiseni 1. veebruaril 1935 ning isegi siis olid muutused suhteliselt tagasihoidlikud. Seega pidas seadus ajaproovile Eestis vastu. Vene uurija Sergei Tšertoprud on UNS-i täienduste kohta koguni leidnud, et „1912. aastal võeti Venemaal
Õpetussõnad, 13:3 (tsiteeritud vastavalt väljaandele: Suur Piibel. Keuruu: Otava, 1989).
Õpetussõnad, 21:23.
J. N. Spionaaž rahvusvahelise sõjaõiguse seisukohalt. // Sõdur 1939, 12–13 (27.02), lk 281.
Энциклопедический словарь. С. – Петербургъ: Издатели Ф. А. Брокгаузъ и И. А. Ефронъ, 1901, kd 32, lk 490.
„Riigireetmine e. riigi-äraandmine, jur., riigi välise, rahvusvahelise julgeoleku ja võimuseisundi vastu sihitud süütegu. R-e eriliigid on järgmised. 1) Sõjaline r.: a) vaenuliku riigi abistamine sõjalistes või muudes vaenlikes tegudes (KrS § 80 jt.); b) teadvalt vaenlikku sõjaväkke astumine või sellest mittelahkumine (KrS § 81, 97); c) välisriigi valitsuse ahvatlemine sõjalistele või muudele vaenlikele tegudele (KrS § 82, 97). 2) Diplomaatlik r.: a) riigi huvides saladuses hoitavate dokumentide, andmete, esemete ja vahendite välisriigile teatavaks tegemine, edasiandmine, või nendega tutvumise võimaldamine (KrS § 83 jt.); b) riigile teadvalt kahjuliku lepingu sõlmimine või teadvalt tema kahjuks kalduva diplomaatliku läbirääkimise pidamine (KrS § 94); c) riigi õigust välisriigi suhtes tõendavate dokumentide rikkumine, peitmine haaramine või võltsimine (KrS § 95, p. 1) jm.” (Eesti Entsüklopeedia, kd 7, 1936, vrg 1161.) Professor Hans Hattenhauer on reetmist nimetanud sõjaõiguse klassikaliseks kuriteokoosseisuks. (Hans Hattenhauer. Euroopa õigusajalugu. Tartu: Juura, 2007, lk 719.)
Vt: тайна корреспонденции, тайна исповеди, врачебная тайна. Энциклопедический словарь. С. – Петербургъ: Издатели Ф. А. Брокгаузъ и И. А. Ефронъ, 1901, kd 64, lk 491–498. Samast võib lugeda veel notariaalsaladuse, vandekohtu saladuse, advokaadisaladuse ja isikliku saladuse kohta.
Konstantin Trakmann. Sõjakriminaalõigus: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutiste Kursus. Tallinn: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutiste Staabi väljaanne, 1930, lk 28–30.
Eugen Maddison. Ametsaladus. // Postimees, 23.10.1924.
Reigo Rosenthal, Marko Tamming. Sõda enne sõda: Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani. Tallinn: SE&JS, 2013, lk 57.
Seaduse nime selline tõlge ja lühend olid Eestis ametlikult käibel.
Georg Ambach. Eesti kriminaalõiguse arenguteed – 70 aastat Eesti esimese kriminaalreformi edukast lõpust. // Juridica 2005, 2, lk 94.
Georg Ambach. Karl Saarmann kui Eesti kriminaalõiguse formeerija ja arendaja. Tallinn: Akadeemia Nord, 2006, lk 63.
Seaduse täielik nimetus oli