Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940. Ivo Juurvee
võrguväljaanne: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13250720 Definitsiooni kogu ulatuses ei saa käesolevas töös kasutada, kuna vaadeldaval perioodil ei olnud riigisaladuseks kvalifitseeritav info ühes seaduses sätestatud ja ei tehtud vahet riigisaladusel ja salastatud välisteabel.
7
„Vastava ametiasutuse poolt tema võimkonna piirides väljaantud või koostatud dokument loetakse avalikuks dokumendiks ja ta on tõenduseks selle kohta, mida selles dokumendis korraldatakse, teatatakse või tõendatakse.” Administratiivmenetluse seadus, § 56. RT 1936, nr 4, art 25.
8
Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus, § 3, lg 8. RT I 2007, nr 16, art 77.
9
Probleemi kohta täpsemalt vt: Kristi Aule. Riigisaladus – kas „salajane õigus”? // Juridica 5, 2002, lk 303–311.
10
A. Traksmann; J. Lukas; M. Haber. Riigikaitse õpetuse käsiraamat kesk- ja kutsekoolidele. Tallinn: Kaitsevägede Staabi VI osakonna väljaanne, 1933, lk 99.
11
Selline ingliskeelne nimetus kogus populaarsust 20. sajandi viimasel veerandil, kuid uuriti seda ka varem – juba 1931. aasta märtsis kirjutas Eesti sõjaväeluure ülem Karl Laurits: „Luureteenistus on kaasajal iga juhatuseastme staabi põhifunktsioone. Paljudes suurriikides uuritakse seda kui omaette teadust.” (Karl Laurits. Luureteenistus staapides. Tallinn: Kaitsevägede staabi VI osakonna väljaanne, 1931, lk 3.)
12
Michael Herman. Intelligence Power in Peace and
1
Richard G. Powersi eessõna raamatule: Daniel Patrick Moynihan. Secrecy: The American Experience. New Haven: Yale University Press, 1998, lk 21.
2
Энциклопедическiй словарь. XXXII. С-Петербургъ: Издатели Ф. А. Брокгаузъ, И. А. Ефорнъ, 1901, lk 490.
3
Karl Saarmann; K. Matto. Kriminaalseadustik: Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: autorite kirjastus, 1937, lk 257.
4
Eugen Maddison. Ametsaladus. // Postimees, 23.10.1924.
5
Eesti Entsüklopeedia, kd 7, 1936, vrg 1161.
6
Tänapäeval kehtiv riigisaladuse definitsioon on järgmine – Eesti Vabariigi julgeoleku või välissuhtlemise tagamise huvides avalikuks tuleku eest kaitset vajav üksnes käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud tunnustele vastav teave, välja arvatud salastatud välisteave. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus, § 3, lg 1. RT I, 2007, nr 16, art 77. Riigi Teataja võrguväljaanne: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13250720 Definitsiooni kogu ulatuses ei saa käesolevas töös kasutada, kuna vaadeldaval perioodil ei olnud riigisaladuseks kvalifitseeritav info ühes seaduses sätestatud ja ei tehtud vahet riigisaladusel ja salastatud välisteabel.
7
„Vastava ametiasutuse poolt tema võimkonna piirides väljaantud või koostatud dokument loetakse avalikuks dokumendiks ja ta on tõenduseks selle kohta, mida selles dokumendis korraldatakse, teatatakse või tõendatakse.” Administratiivmenetluse seadus, § 56. RT 1936, nr 4, art 25.
8
Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus, § 3, lg 8. RT I 2007, nr 16, art 77.
9
Probleemi kohta täpsemalt vt: Kristi Aule. Riigisaladus – kas „salajane õigus”? // Juridica 5, 2002, lk 303–311.
10
A. Traksmann; J. Lukas; M. Haber. Riigikaitse õpetuse käsiraamat kesk- ja kutsekoolidele. Tallinn: Kaitsevägede Staabi VI osakonna väljaanne, 1933, lk 99.
11
Selline ingliskeelne nimetus kogus populaarsust 20. sajandi viimasel veerandil, kuid uuriti seda ka varem – juba 1931. aasta märtsis kirjutas Eesti sõjaväeluure ülem Karl Laurits: „Luureteenistus on kaasajal iga juhatuseastme staabi põhifunktsioone. Paljudes suurriikides uuritakse seda kui omaette teadust.” (Karl Laurits. Luureteenistus staapides. Tallinn: Kaitsevägede staabi VI osakonna väljaanne, 1931, lk 3.)
12
Michael Herman. Intelligence Power in Peace and War. Cambridge: Cambridge University Press, 1996.
13
Loch K. Johnson (toim). Handbook of Intelligence Studies. London: Routledge, 2007, lk 229–252.
14
Don McDowell. Strategic Intelligence: A Handbook for Practitioners, Managers, and Users. Lanham: Scarecrow Press, 2009.
15
Peter Gill, Stephen Marrin, Mark Phytian (toim). Intelligence Theory: Key Questions and Debates. London: Routledge, 2009.
16
Craig G. McKay, Bengt Beckman. Swedish Signal Intelligence 1900–1945. London: Frank Cass, 2003, lk X.
17
Samale kitsale valdkonnale on keskendunud teisigi ajakirju, mis pole paraku sarnast autoriteeti ja järjepidevust saavutanud, näiteks
18
Vt nt: Rebecca A. Ratcliff. Searching for Security: The German Investigations into Enigma’s Security. // Intelligence and National Security, 1/1999, lk 146–167; Charles Maechling Jr. Official Secrets: British Style / American Style. // International Journal of Intelligence and Counterintelligence 1988, 3, lk 359–380.
19
James D. Calder (toim). Intelligence, Espionage and Related Topics: An Annotated Bibliography of Serial Journal and Magazine Scholarship, 1844–1998. London: Greenwood Press, 1999.
20
Ameerika Ühendriike puudutavatest teostest vääriks väljatoomist spetsiaalselt teemale pühendatud monograafia: Daniel Patrick Moynihan. Secrecy: The American Experience. New Haven: Yale University Press, 1998. (Daniel P. Moynihan oli senaator ja Külma sõja järel moodustatud probleemistikku uurinud erikomisjoni
21
Norman Polmar ja Thomas B. Allen. Spy Book: The Encyclopedia of Espionage. New York: Random House, 2004, lk 321. Näiteks endine MI6 ohvitser H. Ferguson kasutab hoopis kaheksast etapist koosnevat luuretsüklit. (Harry Ferguson. Spy: A Handbook. London: Bloomsbury, 2004, lk 87.)
22
See tuleneb eriteenistuste erinevast ülesehitusest – kogutud informatsiooni usaldusväärsust võivad hinnata nii seda kogunud operatiivtöötajad, nende juhid, analüütikud või teatud juhtudel isegi riigi poliitiline juhtkond (näiteks soovisid seda osaliselt isiklikult teha Winston Churchill ja Jossif Stalin).
23
Mõnikord eristatakse ka raporti koostamist eraldi tsükli osana, kuid see tundub kunstlik.
24
Karl Laurits. Luureteenistus staapides. Tallinn: Kaitsevägede staabi VI osakonna väljaanne, 1931, lk 8–9.
25
Luureteenistuse-eeskiri. Tallinn: Kaitsevägede Staabi väljaanne, 1933.
26
Richard