Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940. Ivo Juurvee
Eestis viibiv välismaalane Eesti Vabariigi või tema liitlase vastu (KrS § 97; UNS § 119). Karistuse määramisel on kohtule jäetud salakuulamise puhul väga kitsad võimalused, selleks on surmanuhtlus isegi juhul, kui salakuulamine toimus sunniviisiliselt, väga lühikese perioodi jooksul või kui vaenlasele anti edasi täiesti tähtsusetuid andmeid. Ei UNS ega KrS ava täpsemalt salakuulamise mõistet. Koosseisu muudab veelgi segasemaks see, et lahti seletamata on jäänud, millised on „muud vaenulikud teod” ja kas need saavad toimuda rahuajal või ainult sõja ajal – viimasele võimalusele viitab paragrahvi üldine kontekst ja spionaaži täpsem lahtikirjutamine järgmises paragrahvides. Et paragrahv on rakendatav ainult sõja ajal, ilmneb ka KrS kommenteeritud väljaandest,91 kuid kuna seaduse tekst seda ei kinnita, tekitas sõnastust segadust.
Käsitletud paragrahvi puudutas ainuke pärast 1912. aastat UNS-i riigisaladuse kaitset puudutavatesse ossa tehtud parandus. Esimese maailmasõja ajal 1916. aastal anti kohtule võimalus UNS § 108 järgi surmamõistetutelt nende vara ära võtta.92 KrS üldosa sellist võimalust ette ei näinud.
Lisaks eelmainitud tegude kordasaatmisele oli süütegu ka ainuüksi selles kokku leppimine, mida rahu ajal võis karistada kuni kuueaastase vangistusega ja sõja ajal kuni 15-aastase sunnitööga, kuid kui süüdlane sellest õigeaegselt võimudele teatas, võis kohus karistust kergendada või karistamisest loobuda (KrS § 96; UNS § 118, 1181, 1182). Seega sai välismaalt Eestisse saadetud luurajat karistada ka juhul, kui ta mingeid andmeid koguda ega muud kahju teha ei jõudnud, kuid ennast viivitamatult üles andes oli tal võimalik karistusest pääseda.
Kui Eesti kodanik andis võõrriigi valitsusele enda või kellegi teise nimel enne sõjakuulutust lubaduse olla abiks Eesti-vastases sõjategevuses, karistati teda sunnitööga mitte üle 15 aasta, kui ta sealjuures võis teada Eesti sõjajõudude seisukorda või anda vaenlasele tuntavat abi, oli karistuseks tähtajata sunnitöö (KrS § 82; UNS § 110). Seadusest jääb selgusetuks, kas „enne sõjakuulutust” tähendab lihtsalt rahuaega või peaks koosseisu kohtus kasutamiseks olema teole järgnenud sõjakuulutus. Tegelikkuses pelgalt lubaduse andmise eest kedagi kohtu alla ei antud.
Richard Maasing, Eesti sõjaväeluure juht aastail 1933–1939.
EESTI FILMIARHIIV
Välisriigi valitsuse või agendi aitamine Eesti välisesse julgeolekusse või riigikaitsesse puutuvate andmete või esemete kogumisel oli karistatav vanglaga mitte üle kuue aasta, kui seda tehti sõja ajal, siis sunnitööga mitte üle 15 aasta. Ka katset loeti karistatavaks. (KrS § 83; UNS § 111, 1182). Defineerimata väljendi „väline julgeolek” all peetigi üldiselt silmas sõjalist riigikaitset ja sellesse puutuvat. Eraldi mõistet sisemine julgeolek ei kasutatud, kuigi põhiseadusliku korra vastased kuriteokoosseisud olid UNS-is ja KrS-is ette nähtud. Teadmata jääb, kuidas oleks kohus tõlgendanud vastuluurealase info kogumisele kaasaaitamist – vastuluure tegeleb vaenulike agentide kindlakstegemisega, kuid kuna töö toimub siseriigis, siis kas see oleks mahtunud mõiste väline julgeolek alla. Tavaliselt olid võõrriigi agentide ülesanded infokogumisel piisavalt laiad, et lisaks sisejulgeolekule haarata enda alla ka väline julgeolek. Ühel juhtumil 1939. aastal, mõisteti KrS § 83 lg 1 alusel süüdi Nõukogude Liidu kodanik Vassili Kalinin, kes oli üritanud koguda infot NSVL-s tegutsevate poliitilise politsei agentide kohta – Sõjavägede Staabi ülema I abi Richard Maasingu ja II osakonna ülema Villem Saarseni ühiselt allkirjastatud ekspertarvamuses leiti toona, et „Eesti Vabariigi välisjulgeolekule on kahjulik ja seepärast keelatud, kui võõrriigi luureorganeile edasiandmiseks kogutakse teateid Eesti poliitilise politsei agentide ükskõik millise ametialase tegevuse kohta.”93
Karistatav oli info välisriigi huvides avaldamine, teatamine või teisele isikule ilma sellekohase volituseta edasi andmine, kui selleks olid teated või asjad, mis puutusid Eesti Vabariigi välisesse julgeolekusse või ta sõjajõududesse või sõjalise riigikaitse ehitustesse ja mida pidi hoitama saladuses. Kui tegu pandi toime rahuajal, karistati seda kuni kaheksa-aastase sunnitööga, sõja ajal kuni 15-aastase sunnitööga. Raskemaks loeti juhtumit, kui avaldatavaks või edasiantavaks oli plaan, joonistus või muu kirjeldus või kujutus Eesti Vabariigi kindlustatud kohast, viimase jaoks määratud rajoonist või esplanaadist, sõjalaevast või muust ehitusest, mis olid määratud sõjaliseks riigikaitseks, või dokument, mis puutus mobilisatsiooni või üldse sõja ettevalmistuskorraldustesse. Seda karistati kuni 12-aastase sunnitööga ja sõja ajal tähtajata sunnitööga. (KrS § 84; UNS § 1111, 1182; NS § 425) Riigisaladuse kaitse seisukohast võib sellist kitsast edasiantava info määratlemist pidada KrS-i puuduseks. Juba UNS-i muutmise ajal 1912. aastal ei olnud tegu eriti tulevikku vaatava regulatsiooniga, kuid 1930. aastateks oli see selgelt iganenud. Esplanaadid olid oma tähtsuse kaotanud, püsivate kindlustuste tähtsus sõjapidamises oli vähenenud ning seoses lennunduse ja aerofotograafia arenguga oli saladusega ümbritsemine oluliselt keerukamaks muutunud. Samas oli seoses tehnika arenguga lisandunud muid olulisemaid riigisaladuse kaitset vajavaid sõjanduse valdkondi, mida KrS ei loetlenud. Arvestades tehnika kiiret arengut, oleks ammendava loetelu seadusesse kirjutamine olnud lühinägelik samm ja mõistlikum oleks olnud laiem lähenemine, mis haaranuks ka muid info valdkondi.
Kuritegu oli ka kahes eelmises lõigus kirjeldatud kuritegude toimepanekuks kokkuleppe sõlmimine välisriigi valitsuse või tema agendiga või selle katse. Rahu ajal oli see karistatav kuni kolmeaastase vangistusega, sõja ajal kuni 15 aasta sunnitööga. (KrS § 85; UNS § 1112, 1182). Karistused raskenesid veelgi, kui edastatav info oli saadud seoses teenistusega (KrS § 86; UNS § 1113, 1182).
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.