Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940. Ivo Juurvee
loata lennuaparaatidega kindlustatud piirkondade kohal lendamise, oli arvesse võetud tehnika viimast sõna. Kuriteokoosseise täpsustati, muutes need ehk liigagi jäigaks, samas sõnapaari „või muu” (или иное) rohke kasutamisega jäeti tõlgendamiseks siiski suhteliselt avarad võimalused.
Vajadus muudatuste järele kasvas välja tegelikust elust ja kohtupraktikast. 20. sajandi alguses oli Venemaa vastuluurele üheks viljakamaks kohtu-praktikat andvaks tegevuspõlluks Saksamaa ja Austria-Ungariga piirnev Varssavi sõjaväeringkond. Aastatel 1900–1910 jõudis kohtuni 17 asja kokku 33 süüdistatavaga, kuid vastuluure arvates oli välismaa spioone tegelikult kätte saadud rohkem. Spioonide avastamisel ja süüdimõistmisel tegutsesid Varssavi ringkonnas käsikäes vastuluure ohvitser sõjaväeringkonna staabis polkovnik Nikolai Batjušin ja alampolkovnik Aleksandr Rezanov sõjaväeprokuratuuris, kes initsieerisid protsessi UNS-i muutmiseks.77 Nikolai Batjušini mälestuste kohaselt toimus see järgmiselt: „Need spioonide kohtuprotsessid, kus ma alati esinesin eksperdina, näitasid peagi meie seadusandluse mahajäämust sellest kaugel ees olevast spionaaži praktikast spionaaži olemuse määratlemise suhtes. Niipalju kui see võimalik oli, üritasin ma ekspertiisides seda viga parandada, lisades selle üldossa kaasaegse spionaaži mõiste. Pärast rida kohtuprotsesse tuli mulle pähe mõte teha seadus ümber ja esitada projekt Kindralstaabi Peavalitsusele. Varssavi sõjaringkonnakohtu prokuröri abi alampolkovnik Rezanovi kaasabil sai projekt esitatud, pärast läbi viidud meie seadusandlikest palatitest ja 5. juulil 1912 kõige kõrgemal tasandil heaks kiidetud.”78 Arvestades põhjusi, miks seadus välja töötati, väärib märkimist, et 22.–23. juunil (vkj), vaid kaks nädalat enne selle heakskiitmist, oli keiser Nikolai II kohtunud Paldiskis Saksa keisri Wilhelm II-ga, 5. juunil (vkj) aga kiitnud heaks Tallinna piirkonna rannakaitse üldkava.79
Nagu memuaaride puhul tihtipeale, võib siingi kahtlustada, et autor mõnevõrra ületähtsustab oma rolli. Tänapäevastes kommentaarides tema mälestustele on projekti peamiseks väljatöötajaks peetud Aleksandr Rezanovi, kes olevat selle valmis saanud 1910. aastal.80 Kuigi tundub loogiline, et algatus tuli Varssavi sõjaväeringkonnast, pidi muudatuste vajadus kindlasti olema teadvustatud ka Peterburis, sest eelnõu jõustamist kõigest kaks aastat pärast selle valmimist võib pidada kiireks (näiteks UNS-i eelnõu valmimisest kuni mõnede paragrahvide jõustamiseni kulus kaheksa aastat).
Eesti Vabariiki ei rahuldanud loomulikult olukord, kus korraga kehtisid osaliselt 1845. aasta NS, 1864. aasta Rahukohtu nuhtlusseadus (RNS, Уставъ о наказаниях налагаемых мировыми судьями) ja 1903. aasta UNS – viimane oligi 19. sajandi lõpus välja töötatud selleks, et pikaks ja segaseks muutunud ning iganenud seadusi kaasajastada. Pärast pikki vaidlusi, kus Eesti Kriminaalseadustikule (KrS) pakuti eeskujuks ka Saksamaa 1871. aasta Strafgezetzbuchi ja Norra 1902. aasta Staffelovi, otsustas Riigikogu 1921. aasta juulis ikkagi jääda UNS-i ümbertöötamise juurde. Komisjon KrS eelnõu väljatöötamiseks moodustati Kohtuministeeriumi juurde 1. märtsil 1922, teiste hulgas kuulusid sinna Kohtuministeeriumi nõunik Karl Saarmann ja sõjaväe prokurör Konstantin Trakmann.81
Kolonel Nikolai Reek kritiseeris UNS-i mõnevõrra 1923. aastal Kindralstaabi Kursustel (alates 1925 Kõrgem Sõjakool) antud loengus. Tema emotsionaalne esinemine väljendas siiski pigem südamevalu kogu riigisaladuse kaitse valdkonna pärast ning rahulolematust seaduse rakendamisega kui mingit konstruktiivset kriitikat UNS-i vastavate lõikude osas:
„Vene seadus 6. juunil 191282 aastal haarab laialt spioneerimise mõiste, arvates selle klassi kuritegudesse igasuguse kaasabi, mis kergendab väljamaa agendile ka mitte salajaste teadete korjamise Vene sõjalise jõu kohta ja tema riigi kaitse korra kohta, lugedes seejuures kuriteo peatundemärgiks lepingu olemasolu väljamaa riigiga. Inglise seadus 1911 a. haarab veel laiemalt spionaaži mõiste ja seejuures annab kohtuniku võimule varemalt mitte nähtud piirid: süüdistatava karistamiseks on küllalt kui kohtus tema ülespidamisest ja isiku iseloomust selgub, et tema teguviis võis riigi julgeolekule kahju tuua. Meil on maksev Vene seadus, kuid meil ei tarvitata teda täies ulatuses, veel hullem, iga spionaaži kuritöö püütakse meil üle viia poliitilisele pinnale. Ka meie vannutatud advokaatide ringkond ei ole küllalt patriootlik – tihti tasu mängib ülekaaluvat osa. Pääle selle [Nõukogude] Vene valitsus tarvitab rahvusvahelises õiguses enne mitte nähtud võtteid: kui meil tabatakse üks sala organisatsioon, siis pistetakse Venemaal tsheka keldritesse teatav arv optante eestlasi ja siis hakkab kauba vahetus peale. Muidugi sarnane olukord julgustab äraandjaid. Spionaaži kuritegudel on eri iseloom ja seepärast oleks otstarbekohane luua nende kuritööde uurimiseks eri kohtu-uurijad nii kuidas see lääne riikides on.”83
Reegi kommentaar ei näita teda tugeva õiguse asjatundjana, kuid iseloomustab ometi ohvitserkonna arvamust seadustest. Ta kurdab advokaatide vähese patriotismi üle, mainimata kohtunike rolli ehk üldist kohtupraktikat, ühtlasi ei märgi ta võimalust, et muuta võiks hoopis seadusi. Samuti ei ole ta rahul, et spionaažikuriteod püütakse viia poliitilisele pinnasele, samas kui spionaaž ongi olemuselt (riigivastane ehk) poliitiline kuritegu!
Reegi poolt mainitud probleem spioonide tabamise puhul pantvangide võtmisega teiselpool idapiiri oli tõepoolest aktuaalne. Tegelikult oli juriidiline lahendus juba leitud ja kasutusel hiljemalt 1921. aasta teisest poolest. Kohtuasjad, mille puhul oli karta pantvangide võtmist Nõukogude Venemaal, anti arutamiseks sõjaväljakohtule84 ning otsused tehti ja viidi täide nii kiiresti, et Nõukogude pool ei jõudnud reageerida. Näiteks Nõukogude luurele salajasi dokumente edastanud Johannes Alender arreteeriti 31. oktoobril 1921, mõisteti sõjaväljakohtus süüdi ja lasti maha 2. novembril.85
Sõjaväe kõrgema kohtu hoone.
EESTI FILMIARHIIV
1. detsembri 1924 mässukatse järelmina 12. veebruaril 1925 vastu võetud Riigikorra kaitse seadusega muudeti küll UNS § 99–102, mis käsitlesid terrorismivastast võitlust, kuid riigireetmist puudutavasse ossa muutusi ei tulnud.86 Tõepoolest, mässukatsest oli riigil küll palju õppida, mida ka edukalt tehti, kuid mitte saladuste õigusliku kaitse valdkonnas.
Avalikkuse õiglustunne sai riivatud ka 1927. aastal, kui Sõjaringkonnakohtus mõisteti riigireetmises õigeks endine Eesti saadik Moskvas Ado Birk, keda süüdistati välisriigile riigisaladuse avaldamises ja selleks kokkuleppe sõlmimises (UNS § 1111 ja § 1113 järgi). Ajakirjandus selles seadusi valdavalt ei süüdistanud, vaid ajaleht Vaba Maa kirjutas korra: „Meie seadused on ju pärit vanast Vene ajast, elust maha jäänud ja puudulikud. Pole sellepärast midagi imestada, kui niisugused asjad, mida avalik arvamine kõige valjumalt hukka mõistab, seaduse tähe põhjal karistatavad ei ole. Siit võib ainult ühe järelduse teha, et meie vastavaid seadusi vaja on kiires korras täiendada. […] Vastasel korral ei jõua meie oma riigiga kaugele.”87 Kuigi KrS oli parasjagu väljatöötamisel, Birki kaasus õigusloomesse muutusi ei toonud.
Kriminaalseadustik võeti Riigikogus vastu 1929. aastal88, kuid kehtestati see alles 1. veebruarist 1935. Riigisaladuse kaitsega seotud paragrahve muudeti 1940. aasta veebruaris.89
KrS-i eriosa peatükk „Riigi äraandmine” koosnes kaheksateistkümnest paragrahvist (§ 80–97) UNS-i vastav peatükk (О государственной измене) kaheteistkümnest, aga see-eest pikemast ja raskemini mõistetavast paragrahvist (§ 108–119). 90 Suurem osa neist puudutas riigisaladuse kaitset, kuid reguleeriti ka teadvalt riigile kahjuliku välislepingu
И. И. Васильев, А. А. Здановч. Генерал Н. С. Батюшин: Портрет в интерьере русской разведки и контрразведки. // У истоков русской контрразведки: Сборник документов и материалов. Кучково Поле: Общество изучения истории отечественных спецслужб, 2007, lk 16–17.
Николай С. Батюшин. Тайная военная разведка и борьба с ней. // У истоков русской контрразведки: Сборник документов и материалов. Кучково Поле: Общество изучения истории отечественных спецслужб, 2007, lk 172.
Eesti ja maailm: XX sajandi kroonika. I osa. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002, lk 35.
У истоков русской контрразведки: Сборник документов и материалов. Кучково Поле: Общество изучения истории отечественных спецслужб, 2007, lk 257.
Georg Ambach. Eesti kriminaalõiguse arenguteed: Kolmveerand sajandit esimese kriminaalseadustiku vastuvõtmisest. // Juridica 2004, 3, lk 152–153.
Peaks olema 5. juuli 1912 (vkj) seadus.
Sissejuhatus kindralstaabi teenistuse kursusesse, II jagu. Tallinn, 192[3], lk 80.
Tänapäevane termin oleks välikohus ehk sõjavälikohus.
Reigo Rosenthal, Marko Tamming. Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924. Tallinn: SE&JS, 2010, lk 358.
Riigikorra kaitse seadus, RT 1925, nr 29/30, art 7.
Ajakirjandus Birki kohtuotsusest. // Vaba Maa, 6.11.1927.
Kriminaalseadustik, RT 1929, nr 56, art 396.
Kriminaalseadustiku muutmise ja täiendamise seadus. RT 1940, nr 15, art 112.
Kriminaalseadustik, RT 1929, nr 56, art 396; Уголовное уложение. // Сводъ законов ъ Российской империи. VSK, kd 15; Karl Saarmann, Kaarel Matto. Kriminaalseadustik: Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Autorite kirjastus, 1937, lk 63–71. Aleksander Buldas. Uus nuhtlusseadus: maksmapandud paragrahvid. Tallinn: autori väljaanne, 1933, lk 43–51.