Sõda ja rahu. III ja IV. Lev Tolstoi
ja kondiste abaluudega mees. Tema nägu oli väga kortsus, silmad sügaval pealuu sees. Ta juuksed olid eest, meelekohtadelt, nähtavasti rutuga siledaks harjatud, tagant aga lapselikult turris. Ta astus tuppa rahutult ja vihaselt ringi vahtides, otsekui kardaks ta kõike selles suures toas, kuhu tuli. Kohmakalt oma mõõka hoides pöördus ta Tšernõšovi poole ja küsis saksa keeles, kus keiser on. Oli näha, et ta oleks tahtnud võimalikult ruttu tubadest läbi minna, kummardused ja tervitused lõpetada ning istuda ametisse kaardi ette, kus ta tundis ennast oma kohal olevat. Ta noogutas kähku Tšernõšovi sõnade peale ja naeratas irooniliselt, kui kuulis, et keiser on üle vaatamas kindlustusi, mis tema, Pfuel, ise oli oma teooria järgi rajanud. Jämeda häälega ning järsult, nagu räägivad iseteadlikud sakslased, torises ta endamisi midagi: kas Dummkopf… või zu Grunde die ganze Geschichte… või s’wird was gescheites d’raus werden…36 Vürst Andrei ei kuulnud hästi ja tahtis temast mööda minna, kuid Tšernõšov esitles vürst Andreid ja Pfueli teineteisele, mainides, et vürst Andrei oli saabunud Türgist, kus sõda on nii õnnelikult lõpetatud. Pfuel heitis pilgu vürst Andreile näkku või pigemini temast üle ja lausus naerdes: „Da muss ein schöner taktischer Krieg gewesen sein.”37 Ja astus põlastavalt naerdes tuppa, kust kostis hääli.
Nähtavasti oli Pfuel, kes niigi alati kergesti irooniliseks läks ja ärritus, täna eriti ärevil, et julgeti ilma temata ta laagrit üle vaadata ja seda arvustada. Vürst Andrei lõi endale, tänu oma Austerlitzi-mälestustele, üksnes praeguse lühikese Pfueliga kokkupuutumise põhjal selge pildi selle mehe iseloomust. Pfuel oli üks neid lootusetult, parandamatult, otse märterluseni enesekindlaid mehi, nagu seda on ainult sakslased, ja nimelt sellepärast, et ainult sakslased on enesekindlad abstraktse idee – teaduse, seega täiusliku tõe näilise teadmise – alusel. Kui prantslane enesekindel on, siis sellepärast, et ta peab ennast nii mõistuse kui ka keha poolest vastupandamatult kütkestavaks nii meestele kui ka naistele. Inglane on enesekindel selle põhjal, et ta on maailma kõige paremini korraldatud riigi kodanik ja teab seega kui inglane alati, mida ta tegema peab, ja teab ka, et kõik, mida tema kui inglane teeb, on kahtlemata hea. Itaallane on enesekindel sellepärast, et ta on äge ning unustab hõlpsasti nii enda kui ka teised. Venelane on enesekindel just sellepärast, et ta midagi ei tea ega tahagi teada, sest et ta ei usu, et oleks võimalik midagi täielikult teada. Sakslane on enesekindel kõige hullemal, kõige kindlamal ja kõige vastikumal kujul, sest ta kujutleb, et teab tõde – teadust, mille ta on ise loonud ja mis temale on absoluutne tõde. Pfuel oli nähtavasti just niisugune. Temal oli oma teadus, flankeeriva liikumise teooria, mille ta oli tuletanud Friedrich Suure sõdade ajaloost, ja kõik muu, mis ta leidis uuemast sõjaajaloost, oli tema meelest mõttetus, barbaarsus, korratu kokkupõrge, milles kummaltki poolt oli tehtud nii palju vigu, et neid sõdu ei saanudki sõdadeks nimetada, need ei mahtunud teooria alla ja ei saanud olla teaduse objektiks.
1806. aastal oli Pfuel olnud üks Jena ja Auerstedtiga lõppenud sõja plaani koostajaid, aga selle sõja lõpptulemuses ei näinud ta vähimatki tõendust oma teooria ekslikkuse kohta. Vastupidi, tema arusaamise järgi olid ebaedu ainsaks põhjuseks olnud tema teooriast kõrvalekaldumised ja ta ütles oma iseloomuliku rõõmsa irooniaga: „Ich sagte ja, daß die ganze Geschichte zum Teufel gehen wird.”38 Pfuel oli üks neid teoreetikuid, kes on nii väga kiindunud oma teooriasse, et unustavad teooria eesmärgi – selle rakendamise praktikas; armastusest teooria vastu vihkas ta igasugust praktikat ega tahtnud sellest midagi teada. Ta koguni rõõmustas äpardumise üle, sest äpardumine teooriast kõrvalekaldumise peale kinnitas talle aina tema teooria õigsust.
Ta lausus vürst Andreile ja Tšernõšovile mõne sõna praeguse sõja kohta nagu mees, kes ette teab, et kõik läheb halvasti ja kes ei pane seda isegi pahaks. Kukla tagant turris ja kammimata juuksed ning rutuga siledaks harjatud meelekohad kõnelesid eriti ilmekalt sedasama.
Ta läks teise tuppa ja kohe kostis sealt tema jämedat ning torisevat häält.
XI
Vaevalt oli vürst Andrei pilk jõudnud Pfueli läveni saata, kui tuppa astus kärmesti krahv Bennigsen, kes noogutas Bolkonskile, andis oma adjutandile mingid korraldused ja läks peatumata edasi kabinetti. Keiser oli ratsutanud tema järel ja Bennigsen oli ette rutanud, et jõuaks üht-teist ette valmistada ning keisrit vastu võtta. Tšernõšov ja vürst Andrei läksid välja trepile. Keiser, kelle nägu oli väsinud, tuli sadulast maha. Markii Paulucci ütles keisrile midagi. Pea vasakule kaldu, kuulas keiser rahulolematult Pauluccit, kes rääkis kange õhinaga. Keiser astus edasi, kuna soovis nähtavasti kõnelust lõpetada, aga punetav ja pidurdamatu itaallane käis viisakusnõudeid unustades ta kannul ja rääkis üha edasi.
„Quant à celui qui a conseillé ce camp, le camp de Drissa,” seletas Paulucci, kui keiser trepile astus ja vürst Andreid märgates võõrast nägu silmitsema jäi.
„Quant à celui, Sire,” jätkas Paulucci meeleheitlikult, just nagu ei suudaks end talitseda, „qui a conseillé le camp de Drissa, je ne vois pas d’autre alternative que la maison jaune ou le gibet.”39 Itaallast lõpuni kuulamata ja tema sõnu nagu tähelegi panemata ütles keiser Bolkonskile, kelle ta nüüd ära tundis, armulikult:
„Väga rõõmustav sind näha. Mine sinna, kus nad koos on, ja oota mind.” Keiser läks kabinetti. Tema järel läksid vürst Pjotr Mihhailovitš Volkonski ja parun Stein, ja uks tõmmati kinni. Vürst Andrei läks keisri loal koos Paulucciga, kellega ta oli juba Türgis kohtunud, võõrastetuppa, kus nõukogu koos istus.
Vürst Pjotr Mihhailovitš täitis otsekui keisri staabiülema kohuseid. Volkonski tuli kabinetist, tõi võõrastetuppa kaardid, pani need lauale ja tegi teatavaks küsimused, mille kohta ta tahtis teada kokkutulnud härrade arvamust. Asi seisis selles, et öösi oli saadud sõnum (mis hiljem osutus valeks) prantslaste liikumisest Drissa laagri ümberhaaramisele.
Esimesena võttis sõna kindral Armfelt, kes pakkus tekkinud raskusest pääsemiseks äkitselt täiesti uut, ei millegagi seletatavat (kui mitte arvestada soovi näidata, et ka temal võib oma arvamus olla) positsiooni Peterburi ja Moskva maanteest eemal, kus armee pidi tema arvates pärast ühinemist vaenlast ootama. Oli näha, et Armfeltil oli see kava juba ammu valmis ja et ta ei avaldanud seda praegu mitte niivõrd vastuseks praegusele küsimusele, millele see kava vastuseks ei olnud, kuivõrd sellepärast, et kasutada juhust sellest rääkida. See oli üks miljonitest ettepanekutest, mida võis teha niisama põhjendatult kui teisi, kui pole aimugi, missuguse laadi sõda saab. Mõni vaidles tema arvamusele vastu, mõni kaitses seda. Noor polkovnik Toll vaidles rootsi kindrali arvamusele väga ägedalt vastu, ja võtnud vaidluse ajal küljetaskust ühe täiskirjutatud vihiku, palus luba seda ette lugeda. Ulatuslikus kirjutises esitas Toll teise sõjaplaani, mis käis risti vastu niihästi Armfelti kui ka Pfueli plaanile. Paulucci, kes vaidles vastu Tollile, esitas edasiliikumise ja rünnaku kava, mis tema sõnade järgi oleksid olnud ainsad asjad, mis meid teadmatusest ja lõksust, nagu ta nimetas Drissa laagrit, kus me praegu viibisime, välja oleksid viinud. Pfuel ja tema tõlk Wolzogen (tema õukondlik sild) olid nende vaidluste ajal vait. Pfuel turtsus vaid põlglikult ja keeras pea ära, näidates, et ta iial ei alandu vastama selle jama peale, mida ta praegu kuuleb. Ent kui vürst Volkonski, kes sõnavõtte juhatas, tegi talle ettepaneku oma arvamust väljendada, ütles ta ainult:
„Milleks te minult küsite? Kindral Armfelt soovitas suurepärast lahtise tagalaga positsiooni. Või rünnak von diesem italienischen Herrn – sehr schön.40 Või taganemine. Auch gut.41 Mis te minult enam küsite?” ütles ta. „Te teate ju ise kõike paremini kui mina.” Alles siis, kui Volkonski kulmu kortsutades ütles, et ta küsib tema arvamust keisri nimel, tõusis Pfuel, kellele äkki elu sisse tuli, püsti, ja hakkas rääkima.
„Kõik on ära rikutud, segi aetud, kõik tahtsid olla targemad kui mina, aga nüüd tulevad minult küsima. Et mismoodi asja parandada? Parandada pole midagi. Kõik tuleb teha just täpselt nii, nagu
Lollpea… ajavad hukka kogu asja… sellest tuleb kena lugu küll… (Sks k)
Seal oli vist küll tore taktikaline sõda. (Sks k)
Ma ütlesin, et kogu asi läheb kus kurat. (Sks k)
Mis puutub mehesse, kes Drissa laagrit soovitas, /– / mis puutub mehesse, majesteet, /– / kes Drissa laagrit soovitas, siis ma ei näe temale sobivamat kohta kui hullumaja või võllas.
Selle itaalia härra oma – väga ilus. (Sks k)
Kah hea. (Sks k)