Sõda ja rahu. III ja IV. Lev Tolstoi
siiski ei ole kedagi, kes oleks tublim ja kogenum kui Bennigsen, ja et keeruta või ära keeruta, lõpuks ei jää ometi kedagi peale tema. Ja selle partei mehed tegid selgeks, et kogu meie taganemine kuni Drissani on üks hirmus lüüasaamine ja katkematu eksimuste ahel. „Mida rohkem vigu nad teevad, seda parem: saavad vähemalt rutem aru, et niiviisi edasi ei lähe,” ütlesid nemad. „Ja üks mingisugune Barclay ei aita midagi, meil on tarvis niisugust meest nagu Bennigsen, kes näitas, mis ta on, juba 1807. aastal ja keda isegi Napoleon õigeks meheks pidas, ja niisugust meest, kelle võimu meelsasti tunnistataks, ja niisugune mees on ainult Bennigsen.”
Seitsmendad olid isikud, keda valitsejate, eriti noorte valitsejate läheduses alati võib leida ja keda keiser Aleksandri läheduses oli iseäranis palju – kindralid ja tiibadjutandid, kes ei olnud oma valitsejale kirglikult ustavad mitte kui keisrile, vaid jumaldasid teda siiralt ning omakasupüüdmatult kui inimest, nii nagu teda jumaldas Rostov 1805. aastal, ja kes ei näinud temas mitte ainult kõiki ta voorusi, vaid ka kõiki inimlikke omadusi. Need mehed olid küll vaimustuses keisri tagasihoidlikkusest, millega ta oli keeldunud vägede juhtimisest, laitsid aga selle üleliigse tagasihoidlikkuse siiski maha ja soovisid ainult üht ning nõudsid, et jumaldatud keiser loobuks sellest üleliigsest usaldamatusest enese vastu, teataks avalikult, et ta asub sõjaväe etteotsa, moodustaks enda juurde ülemjuhataja staabi ja juhiks – vajaduse korral kogenud teoreetikute ja praktikutega nõu pidades – ise oma sõjaväge, kelles juba see asjaolu sünnitaks suurt vaimustust.
Kaheksas, kõige suurem rühmitus, mis oma tohutu suure hulgaga suhtus teistesse nagu üheksakümmend üheksa suhtub ühesse, koosnes meestest, kes ei tahtnud ei rahu ega sõda, ei pealetungiliikumisi ega kaitselaagrit Drissa ääres ega kuskil mujal, ei Barclayd ega keisrit, ei Pfueli ega Bennigseni, vaid tahtsid ainult ühte ja kõige tähtsamat: kõige suuremat tulu ja lõbu iseendale. Selles keisri peakorteri juures kihavate, üksteisega ristuvate ning segunevate intriigide sogases vees võis edu saavutada paljudes asjades, mis muul ajal poleks mõeldavad olnud. Üks, kes ei tahtnud lihtsalt oma tulusat positsiooni kaotada, nõustus täna Pfueliga, homme tema vastasega, ülehomme aga kinnitas, et tal selles asjas mingit arvamust ei ole, ainult selleks, et vastutusest pääseda ja keisrile meeltmööda olla. Teine, kes tahtis kasu saada, tõmbas keisri tähelepanu endale sellega, et karjus valjusti sedasama, millele keiser oli eile vihjanud, vaidles ja tõstis häält nõupidamisel, tagus endale vastu rinda ja kutsus teisel arvamusel olijaid kahevõitlusele ning näitas sellega, et ta on valmis end üldisele kasule ohvriks tooma. Kolmas mangus endale kahe nõupidamise vahel, kui ta isiklikke vaenlasi ligidal ei olnud, lihtsalt ühekordset toetust oma ustava teenistuse eest, sest teadis, et keisril pole praegu mahti talle ära ütelda. Neljas sattus ühtelugu, töökoormast lookas, kogemata keisri silma alla. Viies tahtis jõuda ammu ihaldatud sihile – lõunasöögile keisri juures – ning tõestas tuliselt, kui õige või ekslik mõni uuesti esile kerkinud arvamus on, ja tõi selle kinnituseks enam või vähem mõjusaid ning õigeid tõendusi.
Kõik selle partei mehed ajasid taga rublasid, riste ja auastmeid ning jälgisid selles tagaajamises ainult keisri helduse tuulelipu suunda; niipea kui nad märkasid, et tuulelipp mingisse suunda pöördus, hakkas kogu see sõjaväe isamesilaste sülem puhuma samas suunas, nii et keisril seda raskem oli lippu teisale käänata. Ebamäärases olukorras, ähvardavas suures ohus, mis kõigele eriti äreva iseloomu andis, keset seda intriigide, enesearmastuse, kokkupõrgete ja mitmesuguste vaadete ning tunnete keerist, kaasa arvatud kõigi nende meeste erirahvuslik päritolu, tekitas see kaheksas, kõige suurem, isiklikust huvist aetud meeste partei ühises asjas kõige rohkem vassinguid ning segadust. Mis küsimus iganes üles kerkis, ikka lendas see lesesülem, jätnud oma sumina endise kõneaine kallal pooleli, juba uue teema peale ja summutas ning segas siirad vaidlevad hääled oma suminaga ära.
Kõigist neist parteidest oli selleks ajaks, mil vürst Andrei armee juurde saabus, korjunud veel üks – üheksas partei, kes oli hakanud häält tõstma. See oli vanade arukate, riigiasjus kogenud meeste partei, kes oskasid ilma ühtki nendest üksteisele vastukäivatest arvamustest pooldamata näha selgesti kõike, mis peakorteri staabi juures toimub, ja kaaluda vahendeid, mis sellest ebamäärasusest, kõhklustest, segadusest ja jõuetusest välja aitaksid. Selle partei mehed ütlesid ja mõtlesid, et kõik halb tuleb õieti keisri ja ta sõjaväelise õukonna viibimisest armee juures; et armeesse on üle toodud need ebamäärased konventsionaalsed ja püsimatult kõikuvad suhted, mis õukonda sobivad, kuid sõjaväes kahjulikud on; et keiser peab siiski valitsema, aga mitte sõjaväge juhtima; et ainus väljapääs sellest olukorrast on keisri ja ta õukonna lahkumine armee juurest; et keisri kohalolek üksi juba võtab ära viiskümmend tuhat meest, keda on vaja tema isikliku julgeoleku tagamiseks; et ka kõige halvem, kuid sõltumatu ülemjuhataja on parem kui kõige parem, aga keisri juuresolekust ja võimust sõltuv ülemjuhataja.
Just sel ajal, kui vürst Andrei tegevusetult Drissa laagris elas, kirjutas riigisekretär Šiškov, kes oli üks selle partei peamisi esindajaid, keisrile kirja, millele olid nõustunud alla kirjutama Balašov ja Araktšejev. Ta kasutas keisri enese antud luba kaaluda asjade üldist käiku ja tegi selles kirjas aupaklikult ning ettekäändel, et keisril on vaja äratada pealinna rahva seas sõjalist vaimustust, talle ettepaneku armee juurest lahkuda.
Keisri kohus äratada rahvas vaimustust ja kutsuda teda üles isamaad kaitsma, äratada just sedasama (niipalju kui keisri isiklik Moskvas viibimine seda äratas) rahva vaimustust, millest sai Venemaa võidu peapõhjus, esitati keisrile armee juurest lahkumise ettekäändeks ja keiser võttis selle vastu.
X
Seda kirja ei olnud keisrile veel kätte antud, kui Barclay teatas lõunalauas Bolkonskile, et keiser soovib vürst Andreid isiklikult näha, et lasta tal endale rääkida Türgimaast, ja et vürst Andrei peab kell kuus õhtul ilmuma Bennigseni korterisse.
Samal päeval oli keisri korterisse tulnud sõnum Napoleoni uuest edasiliikumisest, mis võis armeele ohtlikuks kujuneda, – sõnum, mis hiljem osutus valeks. Ja samal hommikul oli polkovnik Michaud ühes keisriga Drissa kindlustused läbi ratsutanud ning keisrile tõestanud, et see kindlustatud laager, mille oli ehitanud Pfuel ja mida seni oli peetud taktika chef-d’œuvre’iks, mis pidi Napoleoni hukutama, – et see laager on mõttetus ja Vene armee hukatus.
Vürst Andrei saabus kindral Bennigseni korterisse, mis asus väheldases häärberis otse jõe kaldal. Seal polnud ei Bennigseni ega keisrit, kuid Tšernõšov, keisri tiibadjutant, võttis Bolkonski vastu ja teatas, et keiser oli läinud koos kindral Bennigseni ja markii Paulucciga täna teist korda üle vaatama Drissa laagri kindlustusi, mille otstarbekuses oli hakatud kõvasti kahtlema.
Tšernõšov istus üht prantsuse romaani lugedes esimeses toas akna juures. See tuba oli enne arvatavasti olnud saal; veel praegugi seisis siin orel, mille peale oli kuhjatud mingeid vaipu, ja ühes toanurgas oli Bennigseni adjutandi välivoodi. See adjutant oli siin. Silmanähtavalt vaevatud, kas siis pidutsemisest või tööst, istus ta kokkupandud asemeriietel ja tukkus. Saalist viisid edasi kaks ust: üks otse, endisesse võõrastetuppa, ja teine paremale, kabinetti. Esimese ukse tagant kostis saksa keeles ja vahel ka prantsuse keeles kõnelevaid hääli. Sinna endisesse võõrastetuppa olid keisri soovil kogunenud mõned isikud – mitte küll sõjanõukogu (keisrile meeldis ebamäärasus) ‒, kelle arvamust eesseisvate raskuste kohta keiser teada tahtis. See ei olnud sõjanõukogu, vaid otsekui väljavalitute nõukogu, kes pidi keisrile isiklikult mõningaid küsimusi selgitama. Selle pool-sõjanõukogu koosolekule olid kutsutud Rootsi kindral Armfelt, kindraladjutant Wolzogen, Wintzingerode, keda Napoleon oli nimetanud Prantsusmaa ärakaranud alamaks, Michaud, Toll, krahv Stein, kes polnud üldse sõjaväelane, ja lõpuks Pfuel ise, kes, nagu vürst Andrei kuulis, pidi olema kogu asja la cheville ouvrière35. Vürst Andreil oli paras juhus teda korralikult silmitseda, sest Pfuel saabus varsti pärast teda ja peatus enne võõrastetuppa minekut hetkeks, et vahetada Tšernõšoviga mõni sõna.
Esimesel pilgul tundus Pfuel oma Vene kindrali mundrikuuega, mis oli halvasti õmmeldud ja lotendas ta ümber nagu mardisandil, vürst Andreile otsekui tuttavana, ehkki ta polnud teda kunagi näinud. Temas olid ühendatud Weyrother, Mack, Schmidt ja paljud teised Saksa kindralid, teoreetikud, keda vürst Andrei oli juhtunud nägema
alus