Sõda ja rahu. III ja IV. Lev Tolstoi
pehmetest, lühikeste, kuid mitte päris puhaste sõrmeküüntega kätest. Sel õhtul paistsid kõik ohvitserid tõesti olevat Marja Genrihhovnasse armunud. Isegi need ohvitserid, kes vaheseina taga kaarte mängisid, jätsid mängu peagi sinnapaika ja tulid teemasina juurde, olles kaasa kistud üleüldisest keerlemisest Marja Genrihhovna ümber. Marja Genrihhovna, kes nägi end olevat nii hiilgavate noorte meeste aupakliku tähelepanu keskpunktis, säras õnnest, nii väga, kui ta püüdiski seda varjata, ja nii silmanähtavalt, kui ta kohkuski oma selja taga magava mehe iga unise liigutuse juures.
Lusikaid oli üksainus; suhkrut oli kõige rohkem, aga seda ei jõudnud keegi segada, ja sellepärast lepiti kokku, et Marja Genrihhovna segab kordamööda igaühel. Kui Rostov oli oma klaasi kätte saanud ja sinna rummi kallanud, palus ta Marja Genrihhovnat segada.
„Aga teil pole ju suhkrutki sees?” ütles Marja Genrihhovna aina naeratades, nagu oleks kõik, mis ta ütles, ja kõik, mis ütlesid teised, väga naljakas ja nagu oleks sel veel üks teine tähendus ka.
„Mul pole suhkrut vajagi, kui ainult teie oma käekesega segaksite.”
Marja Genrihhovna oli nõus ja vaatas ringi, kus on lusikas, mille keegi oli juba enda kätte võtnud.
„Segage oma näpuotsaga, Marja Genrihhovna,” ütles Rostov, „magusam on.”
„See ju põletab!” ütles Marja Genrihhovna, ise heameelest punane.
Iljin võttis ämbri, kus oli vesi, solksas sinna rummi, tuli Marja Genrihhovna juurde ja palus teda, et segagu oma näpuotsaga.
„See on minu tass,” ütles ta. „Pistke vaid korraks oma näpp sisse, ja ma joon kõik tilgatumaks.”
Kui teemasinatäis oli ära joodud, võttis Rostov kaardid ja pani ette mängida Marja Genrihhovnaga kuningat. Heideti liisku, kes saab Marja Genrihhovna paarimeheks. Rostovi ettepanekul lepiti kokku, et see, kes saab kuningaks, tohib suudelda Marja Genrihhovna kätt, ja see, kes jääb turakaks, paneb arstile, kui too ärkab, uuesti teemasina üles.
„Aga kui Marja Genrihhovna kuningaks saab?” küsis Iljin.
„Tema on juba niigi kuninganna. Ja tema käsk on meile seaduseks.”
Vaevalt oli mäng alanud, kui Marja Genrihhovna tagant kerkis äkki arsti sassis pea. Ta oli juba ammu ärkvel olnud ja kuulanud, mida räägitakse, aga ei leidnud nähtavasti milleski, mida räägiti või tehti, midagi lõbusat ega naljakat. Ta nägu oli nukker ja tusane. Ta ei teretanud ohvitsere, sügas end ja palus luba välja minna, kuna tal oli tee kinni pandud. Niipea kui ta uksest välja sai, pahvatasid kõik ohvitserid suure häälega naerma. Marja Genrihhovna aga punastas, nii et vesi silmas, ja oli seega kõigi ohvitseride silmis veelgi veetlevam. Kui arst õuest tagasi tuli, ütles ta naisele (kes enam sugugi õnnelikult ei naeratanud, vaid talle kohkunult otsa vaatas ja otsust ootas), et vihm on üle ja et nad peavad kibitkasse magama minema, muidu tassitakse kõik laiali.
„Ma panen vahiposti välja… või kaks!” ütles Rostov. „Jätke, doktor.”
„Ma lähen ise valvesse!” ütles Iljin.
„Ei, härrad, teie olete välja maganud, aga mina pole kaks ööd silma kinni saanud,” ütles arst ja istus, nägu sünge, naise kõrvale, et oodata mängu lõppu.
Altkulmu oma naist piiluva arsti sünge nägu tegi ohvitseridele veelgi rohkem nalja ja paljud ei suutnudki naeru tagasi hoida ning püüdsid sellele viisakat ettekäänet leida. Kui arst oli naise kaasa võtnud ja koos temaga kibitkasse läinud, heitsid ohvitserid kõrtsihoones pikali ning võtsid oma märjad sinelid peale; aga nad olid veel kaua ärkvel, ajades juttu ja tuletades meelde arsti hirmu ning tema naise lõbusust, ning käisid aeg-ajalt trepil kuulatamas, et siis uuesti sisse tormata ja teistele teatada, mis kibitkas toimub. Rostov tõmbas mitmel korral sineli üle pea ja tahtis uinuda, aga ikka ajas kellegi märkus ta jälle virgeks, jälle läks jutuks ja jälle kajas põhjusetu, lõbus, lapselik naer.
XIV
Pärast kella kahte polnud veel keegi uinunud, kui tuli vahtmeister ja andis käsu asuda teele Ostrovna aleviku poole.
Ikka samasuguse valju jutu ja naeruga seadsid ohvitserid end teele; uuesti pandi teemasin üles, sogane vesi sees. Kuid Rostov ei jäänud teed ootama, vaid läks eskadroni juurde. Juba valgenes, vihmasadu oli lakanud, pilved hõrenesid. Oli rõske ja külm, eriti kuivamata riietega. Kõrtsihoonest väljudes piilusid Rostov ja Iljin tohtri vihmast läikivasse nahkkibitkasse, mille põlle alt paistsid tohtri jalad ja seest keskelt, padja pealt, arstiproua tanu ning oli kuulda unenohinat.
„Ta on tõesti väga armas!” ütles Rostov Iljinile, kes koos temaga oli välja tulnud.
„Nii veetlev naine!” vastas Iljin kuueteistkümneaastase tõsidusega.
Poole tunni pärast seisis ülesrivistatud eskadron tee peal. Kõlas käsklus: „Sadulasse!”, soldatid lõid risti ette ja ronisid hobuste selga. Rostov ratsutas ette ning käsutas: „Marss!”, ja neljakaupa rivis, saatjaks kabjapladin märjal teel, mõõkade tärin ja vaikne jutukõma, läksid husaarid jalaväe ning patarei kannul mööda kaskedest palistatud suurt teed edasi.
Sinilillad narmendavad pilveräbalad, mis hommiku pool punetama lõid, kihutasid tuulest aetuna üle taeva. Läks üha valgemaks ja valgemaks. Silm seletas juba hästi rohukimaraid, mida alati kasvab külavaheteede ääres ja mis olid eilsest vihmast alles märjad; kaskede rippuvad oksad, samuti märjad, kiikusid tuules ja pillasid viltuselt alla heledaid piisku. Üha selgemini ja selgemini oli näha soldatite nägusid. Rostov ratsutas Iljiniga, kes temast sammugi maha ei jäänud, tee kõrval, kahe kaskederea vahel.
Sõjakäigul võttis Rostov endale vabaduse ratsutada mitte rivi-, vaid kasakahobusega. Asjatundjana ning jahimehena oli ta endale hiljuti soetanud tulise võigu, suure ja tubli doni tõugu hobuse, kellest ükski mööda ei saanud. Selle hobusega ratsutamine oli Rostovi jaoks suur mõnu. Ta mõtles oma hobuse, hommiku ja tohtriproua peale, aga ei mõtelnud kordagi ees ootavale ohule.
Varem oli Rostov lahingusse minnes kartnud; nüüd ei tundnud ta vähimatki hirmu. Ta polnud kartmatu mitte sellepärast, et ta oleks tulega harjunud (ohuga ei saa harjuda), vaid sellepärast, et ta oli õppinud oma hinge ohu ees valitsema. Ta oli harjunud lahingusse minnes mõtlema kõigele muule peale selle, mis ilmselt oleks pidanud kõige huvitavam olema, – ees ootavale ohule. Teenistuse alguses polnud ta suutnud, nii väga kui ta ka püüdiski, nii väga kui ta ka iseendale argust ette heitiski, seda saavutada; ent aastate jooksul oli see tulnud iseenesest. Ta ratsutas nüüd Iljini kõrval kaskede vahel, kord rebides ettejuhtuvatelt okstelt lehti, kord puudutades hobuse kubet jalaga või ulatades tühjaks suitsetatud piipu enda järel ratsutava husaari kätte, ilma et oleks tagasigi vaadanud – nii rahuliku ja muretu näoga, nagu läheks ta lõbusõidule. Tal oli hale vaadata Iljini ärevasse näkku, kui too palju ning rahutult rääkis; ta tundis oma kogemuste põhjal seda piinavat hirmu- ja surmaootust, mis oli vallanud korneti, ja teadis, et miski muu kui aeg ei saa teda aidata.
Niipea kui päike puhtal taevaribal pilve alt välja tuli, jäi tuul vakka, just nagu poleks ta julgenud rikkuda seda äikese järel nii kaunist suvehommikut; veel langes piisku, nüüd juba püstloodis, ja siis jäi kõik vaikseks. Päike tuli täiesti välja, näitas end korraks silmapiiril ja kadus ülalpool seisva kitsa ning pika pilve sisse. Mõne hetke pärast näitas päike end veel heledamana pilve ülemise serva tagant ja käristas selle serva puruks. Kõik lõi hiilgama ja särama. Ning selle valguse saateks kostis eestpoolt otsekui vastuseks sellele suurtükipauke.
Rostov ei jõudnud veel järele mõtelda ega kindlaks määrata, kui kaugelt need paugud kostavad, kui Vitebski poolt tuli tuhatnelja krahv Ostermann-Tolstoi adjutant käsuga liikuda mööda teed traavis edasi.
Eskadron möödus jalaväest ja patareist, mis püüdis samuti kiiremini liikuda, kappas mäest alla, läbis mingi tühja elaniketa küla ja ratsutas uuesti mäkke. Hobused läksid vahule, meeste näod lõid punetama.
„Seis, joondu!” kostis eestpoolt diviisiülema käsklus.
„Vasak õlg ette, sammu marss!” käis käsklus eespool.
Ja husaarid