Sõda ja rahu. III ja IV. Lev Tolstoi
Drissa laagri otstarbekust muuta, et kõik on ette nähtud ja et kui vaenlane tõesti katsub meid ümber haarata, siis peab vaenlane paratamatult otsa saama.
Paulucci, kes ei osanud saksa keelt, esitas talle prantsuse keeles küsimusi. Wolzogen asus oma printsipaalile, kes prantsuse keelt halvasti rääkis, appi ja tõlkis tema sõnu, kuid jõudis vaid vaevu sammu pidada Pfueliga, kes tõestas suure kiiruga, et kõik, kõik – mitte ainult see, mis on juhtunud, vaid kõik, mis üldse oleks võinud juhtuda – on tema plaanis ette nähtud, ja et kui nüüd ka raskusi ongi, siis on kogu viga vaid selles, et kõike ei ole täpselt täidetud. Ta naeris kogu aeg irooniliselt, ta tõestas pidevalt ja jättis lõpuks põlglikult oma tõestamise sinnapaika, nagu matemaatik kord juba tõestatud ülesande õigsuse tõestamise eri võtetega viimaks sinnapaika jätab. Wolzogen asus tema asemele ning jätkas tema mõtte selgitamist prantsuse keeles, kusjuures ta vahetevahel Pfuelilt küsis: „Nicht wahr, Exellenz?”43 Pfuel karjus vihaselt nagu mees, kes lahingus ägedaks läheb ja omi materdama kukub, ka Wolzogeni peale:
„Nun ja, was soll denn da noch expliziert werden?”44 Paulucci ja Michaud ründasid Wolzogenit prantsuse keeles kahe mehega. Armfelt pöördus Pfueli poole saksa keeles. Toll seletas vürst Volkonskiga vene keeles. Vürst Andrei kuulas ja jälgis sõnatult.
Kõigist neist meestest äratas kõige rohkem vürst Andrei osavõttu tige, resoluutne ja juhmilt enesekindel Pfuel. Ta oli siin ainus inimene, kes ei tahtnud nähtavasti midagi iseendale, kes ei tundnud kellegi vastu vaenu, vaid tahtis ainult ühte: et tehtaks teoks kava, mille ta oli koostanud oma aastatepikkuse vaevaga loodud teooria järgi. Ta oli naeruväärne, ta oli oma irooniaga ebameeldiv, ent ühtlasi sisendas ta piiritu andumusega oma ideele paratamatult lugupidamist. Peale selle oli kõigi kõnelejate kõigis sõnavõttudes peale Pfueli oma üks ühine joon, mida ei olnud 1805. aasta sõjanõukogu istungil, – see oli nüüd küll varjatud, kuid paaniline hirm Napoleoni geeniuse ees, hirm, mis paistis välja igast vastuväitest. Napoleonist usuti kõike, teda oodati igast kandist ja tema kohutava nimega löödi üksteise oletusi puruks. Ainult Pfuel näis ka Napoleoni pidavat samasuguseks barbariks nagu kõiki teisigi oma teooria vastaseid. Ent peale lugupidamise äratas Pfuel vürst Andreis ka haletsust. Sellest toonist, millega õukondlased teda kohtlesid, sellest, mida Paulucci oli julgenud keisrile ütelda, peamiselt aga Pfueli enda sõnade teatud meeleheitlikust toonist oli näha, et teised teadsid ja ta ise tundis, et tema langus on lähedal. Ja hoolimata oma enesekindlusest ning torisevast saksa iroonilisusest jättis ta oma meelekohtadelt siledaks harjatud ja kuklast turris seisvate juustega haleda mulje. Kuigi ta varjas seda ärrituse ja põlguse taha, oli ta nähtavasti meeleheitel, et tal hakkas käest ära libisema ainus võimalus kontrollida hiiglasuure ulatusega katse varal oma teooriat ja tõestada kogu maailmale selle õigsust.
Asja arutamine kestis kaua, ja mida kauem see kestis, seda palavamaks vaidlused läksid, nii et lõpuks karjuti ja mindi isiklikuks ning seda vähem oli võimalik kõigest öeldust mingit üldist järeldust teha. Kui vürst Andrei seda mitmekeelset juttu ja neid oletusi ja plaane ja plaanide ümberlükkamist ja karjumist kuulas, imestas ta vaid selle üle, mida nad kõik rääkisid. Talle said siin praegu käegakatsutavaks tõeks mõtted, mis talle tema sõjaväelise tegevuse ajal juba ammu ja sageli olid pähe tulnud, – et ei ole ega saagi olla mingit sõjateadust ja sellepärast ei saa olla ka mingit nõndanimetatud sõjageeniust. Sest mis teooriat ja teadust saab olla asjas, mille tingimused ja seigad on tundmatud ning määramatud ja mille puhul sõjast osavõtjate jõudu on hoopis võimatu kindlaks määrata! Võimatu oli ja on kellel tahes teada, missuguses seisukorras on meie või vaenlase sõjavägi järgmisel päeval, ja võimatu on kellel tahes teada, missugune jõud on ühel või teisel väesalgal. Mõnikord, kui eesotsas ei ole just argpüksi, kes röögataks: „Oleme ära lõigatud!” ja pistaks jooksu, vaid rõõmsameelne ja julge mees, kes hüüab: „Hurraa!”, väärib viiest tuhandest mehest koosnev väesalk kolmkümmend tuhat meest, nagu oli Schöngrabeni all; teinekord aga põgeneb viiskümmend tuhat kaheksa tuhande eest, nagu juhtus Austerlitzi all. Mis teadust saab olla niisuguses asjas, kus ei saa, nagu igas muuski praktilises tegevuses, midagi kindlaks määrata ja kus kõik oleneb loendamatutest tingimustest, mille tähendus selgub ühelainsal hetkel, mille kohta keegi ei tea, millal see tuleb. Armfelt ütleb, et meie armee on ära lõigatud, aga Paulucci ütleb, et me oleme Prantsuse väed kahe tule vahele võtnud; Michaud seletab, et Drissa laagri kõlbmatus seisab selles, et jõgi on selja taga, aga Pfuel ütleb, et selles on just laagri tugevus. Toll pakub üht kava, Armfelt teist; ja kõik on head ning kõik on halvad, ja iga ettepaneku kõlblikkus ilmneb alles sel hetkel, mil asi teoks saab. Miks siis räägivad kõik sõjageeniusest? Kas siis niisugune mees, kes jõuab õigel ajal anda käsu kuivikuid kohale toimetada või sellel vasakule ja tollel paremale minna, on geenius? Ainult sellepärast, et sõjaväelasi ümbritseb hiilgus ja võim ja võimu ümber keerlevad lurjuste parved, kes omistavad sellele olematuid geeniuseomadusi, nimetatakse sõjaväelasi geeniusteks. Vastupidi, parimad kindralid, keda mina olen tundnud, on rumalad või hajameelsed mehed. Parim neist on Bagration – seda tunnistas isegi Napoleon. Aga Buonaparte ise! Ma mäletan tema enesega rahulolevat ja rumalat nägu Austerlitzi lahinguväljal. Heale väejuhile pole sugugi vaja geniaalsust ega mingeid erilisi omadusi, vaid vastupidi, tal peavad puuduma kõige kõrgemad ja paremad inimlikud omadused – armastus, luulemeel, õrnus, juurdlev filosoofiline skepsis. Ta peab olema piiratud mõistusega, ta peab olema kindlalt veendunud, et see, mida ta teeb, on väga tähtis (muidu ei jätku tal kannatust), ainult siis on ta vapper väejuht. Hoidku jumal, kui ta inimene on, kedagi armastama või haletsema hakkab või mõtlema jääb, mis on õiglane ja mis mitte. Mõistagi on just nende jaoks juba vanast ajast käibele lastud võlts geeniuse-teooria, sest nemad on võim. Sõjaline edu ei olene mitte nendest, vaid mehest, kes ridades röögatab: „Oleme kadunud!” või hüüab: „Hurraa!” – Ning ainult rivis võib teenida veendumusega, et oled kasulik!
Niiviisi mõtiskles vürst Andrei arutlusi kuulates ja ärkas oma mõtetest alles siis, kui Paulucci teda hõikas, kui kõik olid juba lahkumas.
Järgmisel päeval küsis keiser ülevaatusel vürst Andreilt, kus ta soovib teenida, ja vürst Andrei kaotas eluks ajaks oma seisundi õukonnas, kuna ta ei palunud ennast keisri lähedusse jätta, vaid palus luba teenida armees.
XII
Rostov sai enne sõjategevuse algust vanematelt kirja, milles nad teatasid lühidalt Nataša haigusest ja sellest, et kihlus Andreiga on tühistatud (seda tühistamist seletati talle Nataša äraütlemisega), ning palusid teda uuesti erru minna ja koju tulla. Selle kirja saamisel ei teinud Nikolai katsetki puhkust või errulaskmist taotleda, vaid kirjutas vanematele, et tal on Nataša haiguse ja peigmehest lahkumineku pärast väga kahju ja et ta teeb kõik võimaliku, et täita nende soovi. Sonjale kirjutas ta eraldi.
„Mu hinge jumaldatud sõber,” kirjutas ta. „Miski peale au ei saaks mind keelata maale tagasi tulemast. Aga nüüd, enne sõjategevuse algust, ei peaks ma ennast autuks mitte ainult kõikide oma seltsimeeste, vaid ka iseenese ees, kui ma eelistaksin isiklikku õnne oma kohusele ja isamaa-armastusele. Ent see on viimane lahusolek. Usu, et kohe pärast sõda, kui ma ellu jään ja sa mind ikka armastad, jätan ma kõik ja lendan sinu juurde, et sind juba alatiseks oma leegitseva rinna vastu suruda.”
Tõepoolest, ainult sõjategevuse algus pidas Rostovi kinni ja takistas teda minemast – nagu ta oli lubanud – ja Sonjaga abiellumast. Otradnoje sügis oma jahiga ning talv jõulude ja Sonja armastusega olid talle avanud väljavaate niisugustele vaiksetele mõisnikuelu rõõmudele ja rahule, mida ta varem polnud tundnud ja mis teda nüüd enda poole meelitasid. Tore naine, lapsed, hea kari hagijaid, kümme-kaksteist tublit hurdaperet, majapidamine, naabrid, teenistus maa-omavalitsuses! mõtles ta. Kuid praegu oli sõda ja ta pidi jääma polku. Ja kuna ta pidi, siis oli Nikolai Rostov vastavalt oma iseloomule rahul ka selle eluga, mida ta polgus elas, ning oskas selle elu endale mõnusaks teha.
Pärast puhkuselt tagasijõudmist ja seltsimeeste rõõmsaid tervitusi saadeti Nikolai sõjaväele remonthobuseid muretsema ja ta tõi Väike-Venemaalt toredaid hobuseid, kes rõõmustasid teda ennast ja tõid talle kiitust ülemustelt. Äraoleku ajal ülendati ta rittmeistriks,
Eks ole, ekstsellents? (Sks k)
Nojah, mis seal siis veel seletada! (Sks k)