Sõda ja rahu. III ja IV. Lev Tolstoi
sõja algusega kaasas käib; ja Rostov, kes oli teadlik oma soodsast positsioonist polgus, andus täielikult sõjaväeteenistuse lõbudele ning huvidele, kuigi ta teadis, et varem või hiljem tuleb neile hüvasti ütelda.
Väed taganesid Vilno alt paljudel keerulistel riiklikel, poliitilistel ja taktikalistel põhjustel. Iga sammuga, mis taganeti, käis kaasas keeruline huvide, mõttetuletuste ja kirgede mäng peastaabis. Pavlogradi polgu husaaridele oli aga kogu see taganemisrännak imeilusal suveajal, piisav toidumoon kaasas, lihtsalt lõbuasi. Norutada, muretseda ja intrigeerida võidi peakorteris, sügaval armee ridades aga ei küsitudki endalt, kuhu või milleks nüüd minnakse. Kui taganemist kahetsetigi, siis ainult sellepärast, et tuli lahkuda koduseks saanud korterist või kena poolatari juurest. Kui kellelegi tuligi pähe, et asi on halb, siis püüdis see, kellele see pähe tuli, rõõmus olla nagu üks õige sõjamees kunagi ja mitte mõtelda üldisele asjade käigule, vaid kõige lähematele sammudele. Esiteks seisti rõõmsalt Vilno lähedal, sõlmiti tutvusi poola mõisnikega ja oodati ning tehti ülevaatusi keisri ja teiste kõrgemate ülemuste ees. Siis tuli käsk taganeda Swenziany alla ja hävitada toidumoon, mida ei saa kaasa võtta. Swenziany jäi husaaridele meelde ainult sellega, et see oli joomalaager, nagu kogu armee hiljem nimetas peatust Swenziany all, ja sellega, et Swenzianys oli rohkesti kaebusi vägede peale selle üle, et nad moona võtmise käsku kasutades ühes moonaga poola panidelt ära võtsid ka hobuseid, sõidukeid ning vaipu. Rostov mäletas Swenzianyt sellepärast, et sellesse alevikku saabumise päeval asendas ta vahtmeistrit ja ei saanud hakkama kõigi eskadroni purjus meestega, kes ilma temata olid sisse vehkinud viis vaati vana õlut. Swenziany juurest taanduti ikka kaugemale ja kaugemale kuni Drissani ning edasi taganeti ka Drissa äärest ja läheneti juba Venemaa piirile.
13. juulil tuli pavlogradlastel esimest korda õiget lahingut pidada.
12. juuli ööl, enne lahingut, möllas tugev torm, mis käis ühes vihma ja äikesega. 1812. aasta suvi oli tormide rohkuse poolest üldse eriline.
Kaks pavlogradlaste eskadroni seisis laagris keset kariloomadest ja hobustest maatasa sõtkutud, juba pead looma hakanud rukkipõldu. Vihma valas nagu oavarrest ja Rostov istus ühes oma soosiku, noore ohvitseri Iljiniga, kähku üleslöödud onnis. Üks nende polgu ohvitser, kellel olid pikad, allapoole põski ulatuvad vurrud, oli staabis käies vihma kätte jäänud ja tuli Rostovi juurde sisse.
„Krahv, ma tulen staabist. Kas te Rajevski kangelasteost olete kuulnud?” Ja ohvitser jutustas staabis kuuldud üksikasju Saltanovi lahingu kohta.
Rostov tõmbas kaela kõverasse, kuna krae vahele tilkus vett, suitsetas piipu, kuulas pealiskaudselt ja silmitses aeg-ajalt noort ohvitseri Iljini, kes kössitas ta lähedal. See ohvitser, hiljuti polku tulnud kuueteistkümneaastane poiss, oli nüüd Nikolai suhtes samasugune, nagu Nikolai oli seitse aastat tagasi olnud Denissovi suhtes. Iljin püüdis kõiges jäljendada Rostovi ning oli temasse armunud nagu naine.
Topeltvurrudega ohvitser Zdrzinski jutustas ülespuhutult sellest, kuidas Saltanovi tamm oli olnud venelaste Termopüülideks ja kuidas kindral Rajevski oli sel tammil sooritanud teo, mis väärib antiikaega. Zdrzinski jutustas Rajevski vägiteost: kuidas too oli viinud oma kaks poega tammile kohutava tule alla ja läinud koos nendega rünnakule. Rostov kuulas jutustust, ja vähe sellest, et ta ei lausunud sõnagi Zdrzinski vaimustuse kinnituseks: vastupidi, tal oli niisugune ilme nagu inimesel, kellel on selle pärast, mida talle jutustatakse, häbi, ehkki ta ei kavatse vastu vaielda. Rostov teadis pärast Austerlitzi lahingut ja 1807. aasta sõjakäiku juba oma kogemustest, et sõjajuhtumusi jutustades valetatakse alati, nagu ta ise oma juttudega oli valetanud; teiseks oli ta nii kogenud, et teadis, kuidas sõjas toimub kõik hoopis teisiti, kui meie kujutleda või jutustada suudame. Sellepärast ei meeldinudki talle Zdrzinski jutustus, ei meeldinud ka Zdrzinski ise, kes kummardus, nagu ta mood alati oli, oma põskedelt ripnevate vurrudega alla selle inimese näo ligi, kellele ta midagi rääkis, ja tegi olemise kitsas onnis veel kitsamaks. Rostov silmitses teda vaikides. Esiteks pidi tammil, mida rünnati, olema küll niisugune segadus ja rüsin, et kui Rajevski oma pojad sinna viiski, ei saanud see kellelegi muljet avaldada peale kümmekonna mehe, kes olid päris tema juures, mõtles Rostov, teised ei saanudki enam näha, kuidas ja kellega Rajevski mööda tammi läks. Aga ka need, kes seda nägid, ei saanud eriti vaimustatud olla, sest mis oli neil asja Rajevski õrnade isatunnetega, kui tuli päästa oma nahk! Liiatigi ei olenenud sellest, kas Saltanovi tamm vallutatakse või ei vallutata, isamaa saatus, nagu meile on kirjeldatud Termopüülide lahingut. Järelikult, milleks oli siis vaja niisugust ohvrit tuua? Ja milleks segada siia, sõtta, oma lapsi? Ma ei jätaks mitte ainult oma venda Petjat koju, vaid püüaksin panna isegi Iljini, selle minule võõra, kuid hea poisi kuhugi kaitse alla, mõtles Rostov Zdrzinski jutu peale edasi. Aga ta ei ütelnud, mis ta mõtles: ka selles asjas oli tal juba kogemusi. Ta teadis, et see jutustus aitab suurendada meie relvade kuulsust, ja sellepärast tuleb teha nägu, et sa selles ei kahtle. Nii ta ka tegi.
„Enam ei suuda olla,” ütles Iljin, kes märkas, et Rostovile Zdrzinski jutt ei meeldi. „Sukad ja särk, kõik on märjad ja minu all on loik. Lähen ulualust otsima. Vihm paistab vähemaks jäävat.” Iljin läks välja ja Zdrzinski ratsutas minema.
Viie minuti pärast jooksis Iljin, nii et pori pladises, onni juurde tagasi.
„Hurraa! Rostov, tulge ruttu! Leidsin! Paarsada sammu siit on üks kõrtsihoone, meie mehed on juba seal. Saame endid vähemalt kuivatada. Ka Marja Genrihhovna on seal.”
Marja Genrihhovna oli polguarsti naine, noor ilus sakslanna, kellega arst oli Poolas abiellunud. Kas sellepärast, et tal ei olnud raha, või siis sellepärast, et ta ei tahtnud kohe abiellumise järel noorikust lahkuda, aga arst vedas naist endaga kogu aeg kaasa ühes husaaripolguga ja tema armukadedus andis husaariohvitseridele päevast päeva ainet naljadeks.
Rostov tõmbas vihmakuue üll, hõikas Lavruškale, et tulgu kompsudega järele, ja läks Iljiniga kaasa, läbi paksu pori, millel nad libisesid ja millest nad läbi sumasid, läbi vähemaks jääva vihma, läbi õhtupimeduse, mida aeg-ajalt lõhestasid kauged välgusähvatused.
„Rostov, kus sa oled?”
„Siin. Oi, missugune välk!” – nad vahetasid üksikuid sõnu.
XIII
Mahajäetud kõrtsihoones, mille ees seisis arsti kibitka, oli juba neli-viis ohvitseri. Marja Genrihhovna, täidlane blond sakslanna, istus, jakk seljas, öötanu peas, eesnurgas laial pingil. Tema mees, arst, magas ta selja taga. Kui Rostov ja Iljin tuppa astusid, tervitati neid lõbusate hüüete ja naerulaginaga.
„Ohoo, teil siin ju lõbu laialt!” naeris Rostov.
„Ja kes teidki norutada käsib?”
„Te olete õige toredad! Lausa tilgute! Vaadake, et te meie võõrastetuba märjaks ei tee.”
„Ärge Marja Genrihhovna kleiti ära määrige!” vastasid hääled.
Rostov ja Iljin otsisid kähku koha, kus nad saaksid märjad riided ära vahetada ilma Marja Genrihhovna häbelikkust häirimata. Nad läksid vaheseina taha, et riideid vahetada, kuid selle väikese käsikambri olid vallutanud kolm ohvitseri, kes istusid seal, üksainus küünal tühjal kastil, ja mängisid kaarte ega tahtnud mingi hinna eest oma kohta loovutada. Marja Genrihhovna ohverdas ajutiseks oma seeliku, et kasutagu seda eesriidena, – ja selle eesriide taga võtsid Rostov ja Iljin, abiks Lavruška, kes oli kompsud siia toonud, märjad rõivad seljast ning panid kuivad asemele.
Lagunenud ahju tehti tuli. Kuskilt leiti üks lauaplaat, see pandi kahe sadula peale, kaeti hobusetekiga, otsiti välja teemasin, toidukast ja pool pudelit rummi; Marja Genrihhovna paluti perenaiseks ja kõik kogunesid tema ümber kobarasse. Üks pakkus tema kaunite käte pühkimiseks oma puhast taskurätikut, teine pani talle oma dolmani jalge alla, et rõske ei oleks, kolmas riputas mantli akna ette, et tuul sisse ei puhuks, neljas peletas tema mehe näolt kärbseid, et too üles ei ärkaks.
„Jätke ta rahule,” lausus Marja Genrihhovna, uje ja õnnelik naeratus näol, „pärast unetut ööd magab ta niigi väga hästi.”
„Ei-ei, Marja Genrihhovna,” vastas ohvitser, „tohtrit peab ikka ümmardama. Kes teab, mis tuleb,