Hinge saatus. Michael Newton
ehk samaaegsed reaalsused. Ilmselt suudab osa inimesi meie füüsilisest reaalsusest näha selles reaalsuses mittemateriaalseid olendeid. Mulle on palju räägitud dimensioonidevahelistest sfääridest, mida hinged kasutavad õppimiseks ja vaimuilmast puhkamiseks.
Vaimsed äärealad võivad olla nii väikesed “justkui klaasist” eraldusjooned, mis eraldavad kobargruppe, kui ka tohutud universumitevahelised tsoonid. Mulle on räägitud, et igal tsoonil on oma vibratsioon, mis laseb hinge sellesse tsooni ainult siis, kui tema energeetilised võnked on häälestatud sobivale sagedusele. Arenenud hinged väidavad, et absoluutset aega, nagu meie seda teame, ei näi nendes piirkondades eksisteerivat. Kas Maa füüsilisel keskkonnal on samasuguseid omadusi, mida enamik meist ei näe? Minu juures käis üks järelemõtlik klient, kes pärast seanssi saatis mulle järgmise kirja:
Töö koos Teiega pani mind mõistma, et meie reaalsus on nagu kinoprojektor, mis näitab meile kolmedimensioonilisel ekraanil kujutisi taevast, mägedest ja meredest. Kui teine projektor oma alternatiivse valgussageduse ja ruumi ning aja järgnevusega on esimesega sünkroonne, võivad mõlemad reaalsused eksisteerida samaaegselt, kuna materiaalsed ja mittemateriaalsed olendid on samas tsoonis.
Mis siis, kui transiseisundis inimesed räägivad mulle, et see süsteem toimib, et eeterlikud olendid on võimelised eksisteerima erinevates reaalsustes samal Maad ümbritseval astraaltasandil, sealhulgas Maal endal? Maad ümbritsevad võnkuvad energiad on pidevas liikumises. Mulle näib, et nende magnetväljade tihedus muutub, et inimaja sajandite jooksul tekivad tsüklilised muutused. Seetõttu võime olla mõnel sajandil rohkem, mõnel vähem vastuvõtlikud, nägemaks Maal vaimolendeid. Võib-olla suutsid meie esivanemad tõepoolest näha rohkem kui meie oma tänapäevamaailmas.
Loodusvaimud
Ühes telesaates rääkis keegi naine, et oli näinud oma viinamarjaistanduses haldjaid. Ta jutustas, et algul ta ainult kuulis neid ega tundnud oma mõistuse pärast muret. Aja möödudes suutis ta nendega vestelda ja mõned neist muutusid talle nähtavaks. Ta kirjeldas neid teravate kõrvadega umbes kuuekümne sentimeetri pikkuste olenditena, kes kandsid kottis pükse. Paljud ümbruses elavad inimesed pidasid naist hulluks, kui jutud levima hakkasid. Need olendid andsid naisele nõu, kuidas pinnast viljakamaks muuta, et tema viinamarjasaak oleks suurem ja parema kvaliteediga kui ümberkaudsetes istandustes. See pani paljud naabrid naisesse tõsisemalt suhtuma. Kui jutt levis, kutsuti naine ajuvõngete uuringutele. Avastati, et kui tema meeli stimuleerida, siis on osa ta ajust võimeline kiirgama palju kõrgema tasandi energiat kui tavaliselt.
Mul oli klient, kes väitis, et ka temal on niisugused võimed. See vana hing lausus sügavas transis viibides: “Haldjarahvas elas siin pikka aega enne seda, kui tekkis meie tsivilisatsioon, ja nad pole kuhugi kadunud. Enamik meist ei näe neid tänapäeval, nagu neid nähti muistsetel aegadel, sest nad on nii vanad, et nende tihedus on muutunud väga kergeks, meie kehadel Maa peal on aga ikka veel raske energia.” Küsitlesin seda klienti edasi ning ta lisas: “Kivi tihedus on 1-D, puu tihedus 2-D ja meie kehad 3-D tasandil. Seega jäävad loodusolendid, kelle tihedus on 4-D ja 5-D vahel, nähtamatuks.”
Kui mõtlen naisele, kes nägi oma viinamarjaistanduses haldjaid, tekib mul järgmine ettekujutus. Kui võiksime vaadelda Maad röntgenikiirtega, võiks nähtu meenutada tervet rida plastilisi topograafilisi üksteise peal asetsevaid kohti. Nende võnkuva energiaga kihtide tihedus on erinev ja nad märgivad minu jaoks alternatiivseid reaalsusi. Teatud võimega inimesed võivad näha nende kihtide sisse, enamik meist aga ei ole selleks võimelised.
Samuti usun, et suur osa meie folkloorist on seotud mälestustega sellest, mida hinged on kogenud teistes füüsilistes ja mentaalsetes maailmades. See, mida kliendid hüpnoosis olles neist kogemustest räägivad, vastab mitmeti Maa müütidele ja legendidele. Need hingekooslused hõlmavad puu- ja taimevaime, samuti seoseid õhu, vee ja tule elementidega. Folkloori ja hinge mälu käsitletakse edaspidi teistes peatükkides.
Kummitused
Paljud paranormaalsete nähtuste uurijad on kirjutanud kummitustest. Ma ei pea ennast selle ala spetsialistiks, kuigi mul on olnud kokkupuuteid hingede kui kummitustega. Loengutel on minult sageli küsitud, kuidas heasoovlikud vaimsed teejuhid lasevad neil olenditel teekaotanute, õnnetute ja üksildastena ringi ekselda. Minu panus kummituste uurimisse võiks olla mõne minu arvates väära tõekspidamise ümberhindamine ja selle nähtuse selgitamine kummituste enda, mitte neid Maa peal näinute seisukohast.
Kui pühendasin oma hüpnoterapeudipraksise üksnes eludevahelise elu uurimisele, kulus aastaid, enne kui minu juurde sattus klient, kes oli olnud pärast oma eelmist elu pikka aega kummitus. Ma ei võta arvesse neid hingi, kes on olnud klassikalises mõttes kummitused lühikest aega. Näiteks käis minu juures klient, kes oli surnud noorelt, päästes tulekahju ajal koolimajast lapsi. See õpetaja jäi mitmeks kuuks linna, otsides lapsi ja teisi, inimesi, kes leinasid tema varast lahkumist. Kui küsisin, mis sundis teda lõplikult lahkuma, vastas ta: “Ah, ma tüdinesin lõpuks ära.” Ma jõudsin järeldusele, et vaid väike murdosa hingedest on olnud kummitused kauem kui selle tavapärase ajavahemiku, mis kulub värskel dematerialiseerunud hingel enne Maalt lahkumist kohanemiseks.
Järgnevad juhtumid näitavad, et teejuhid ei käsuta meid ega sunni minema edasi vaimuilma, kui meie lõpetamata tegemised on sedavõrd määravad, et me ei taha Maa astraaltasandilt lahkuda. Ma leian, et see kehtib just salliva loomuga teejuhtide puhul. Mõned teejuhid kasutavad ka vabamaid meetodeid. Ka sel juhul ei tule teejuht tavaliselt meie kõrvale, kui me surmahetkel oma nulltasandil oleme.
Enamik hingi tajub vahetult pärast surma õrna tõmmet, mis tugevneb, kui me lahkume Maa astraaltasandilt. Pole kahtlust – kõrgemad olendid on koheselt teadlikud meie surmast. Ometi arvestatakse lahkunu soovidega. Pea meeles, et vaimuilmas ei oma aeg mingit tähtsust. Vaimolenditel ei ole lineaarset bioloogilist kella, nii et nende jaoks ei ole päevadeks, kuudeks või aastateks mahajäämine sama mis kehastunute jaoks. Mõnes Inglismaa lossis nelisada aastat kummitanud vaim, kes lõpuks pöördub tagasi vaimuilma, võib tajuda seda aega vaimuajas neljakümne päeva või isegi neljakümne tunnina.
Mõned inimesed arvavad vääralt, et kummitused ei tea oma surmast või ei oska oma olukorda lahendada. Jah, mingis mõttes on nad lõksus, kuid see on tingitud pigem mentaalsetest, mitte materiaalsetest tõketest. Hinged ei ole eksinud mingile piiritletud astraaltasandile ning nad teavad, et on siirdunud elust Maal väljapoole. Kummituse orientatsioonikaotus on tingitud tema ülemäärasest kiindumusest paikadesse, inimestesse ja sündmustesse, mida ta ei suuda vabaks lasta. Selline enese põhjustatud hälbinud tegevus on vabatahtlik, kuid erilised teejuhid, keda nimetatakse lunastajateksmeistriteks, jälgivad pidevalt, kas teadaolevad eksinud vaimud on juba valmis lahkuma. Meil on enesemääramisõigus, isegi kui tegemist on surmakogemusega. Vaimsed teejuhid austavad ka halbu otsuseid.
Minu vaatluste põhjal on kummitused vähemküpsed hinged, kellel on raske ennast maisest saastast vabastada. See kehtib eriti juhul, kui nad jäävad sellesse vaheolusse pikkadeks maisteks aastateks. Nende sinnajäämise põhjused on erinevad. Võib-olla lõppes elu väga ootamatult ja see eksitas hinge peateelt kõrvale. Hing võib tunda, et mingil moel tõkestatakse tema vaba tahet. Sageli on kummituse surmaga seotud mõni kohutav trauma. Võib-olla tahab ta kaitsta ohu eest kedagi, kellest hoolib.
1994. aastal sõitis noor naine öösel maanteel, mis ei jää minu majast Sierra Nevadas kuigi kaugele, teelt välja ja sai surma. Õnnetust ei juhtunud keegi pealt nägema, keegi ei märganud viisteist meetrit teest allpool mäeküljel avariilist autot, kus naise kolmeaastane poeg võitles oma elu eest. See juhtum äratas tähelepanu, kui teatati, kuidas juhuslikult mööda sõitev autojuht nägi kummitust – noort alasti naist lebamas maanteel täpselt selles kohas, kus oli toimunud avarii. See kummituse jaoks äärmuslik viis tähelepanu äratada toimis, sest laps leiti just õigel ajal ja teda õnnestus päästa.
Ma arvan, et eksinud vaimud kummitavad, sest nende kavandatud karmaline tegevussuund on muutunud ning nad peavad seda muutust ootamatuks ja ebaõiglaseks. Kõige tavapärasemad on kummitused, kelle elu lõpetas mõrv või kes on kannatanud elus teiste inimeste tõttu. Järgmine juhtum algab nagu tüüpiline kummituslugu, seejärel aga selgub, kuidas probleemid kummituse jaoks konstruktiivselt