Hinge saatus. Michael Newton
vestluses sain teada, et ta oli nelikümmend seitse aastat vana ega olnud kunagi abielus olnud. Ta oli umbes kahekümne aasta eest kolinud Idarannikult Californiasse, pärast seda, kui oli tormiliselt katkestanud suhted Stuarti-nimelise mehega. Belinda hoolis väga Stuartist, kuid oli suhte lõpetanud, kuna otsustas alustada uut elu ja kolida läände, et hakata uues kohas tööle. Ta palus Stuartil kaasa tulla, kuid mees ei tahtnud loobuda oma tööst ja perekonnast. Stuart palus, et Belinda abielluks temaga ega koliks ära paigast, kus nad mõlemad üles olid kasvanud, aga Belinda keeldus. Naine jutustas, et tema lahkumine oli Stuartile laastavalt mõjunud, kuid mees ei tulnud talle järele. Lõpuks abiellus Stuart kellegi teisega.
Mõni aasta hiljem oli Belinda kohtunud Burtiga ja nende suhe oli mõnda aega väga kirglik, kuid lõpuks jättis Burt Belinda teise naise pärast maha. Ma kaalusin, ega see ole Belinda seletamatu kurbuse põhjus, kuid naine ütles: “Ei, ma sain küll haiget, kuid oli hea, et ma Burtiga ei abiellunud.” Belinda mõistis nüüd, et peale Burti truudusetuse ei sobinud talle ka Burti temperament. Naine lisas, et mingil põhjusel oli kaotuse ja hüljatuse tunne tekkinud ammu enne seda, kui tekkisid suhted meestega.
14. juhtum
Mul on kombeks viia kliendid enne vaimuilma sisenemist nende viimasesse ellu. Kasutades hüpnoositehnikat, mille puhul klient teeb läbi oma surmastseeni, muudan vaimuilma ülemineku loomulikumaks. Palusin Belindal valida mõni kriitiline stseen, et alustada meie keskustelu tema eelmise elu üle. Ta valis stseeni, mis oli tulvil hingeahastust. Ta jutustas, et oli noor naine Elizabeth, kes elas 1897. aastal suures farmis Bath’i lähistel Inglismaal. Elizabeth oli põlvili ja hoidis kinni oma abikaasa Stanley’ kuuesabast, kes lohistas teda läbi halli häärberi ukse poole. Pärast viis aastat kestnud abielu tahtis Stanley ta maha jätta.
Dr N: Mida Stanley sulle sel hetkel ütleb?
H: (haliseb) Ta ütleb: “Mul on kahju, aga ma pean sellest farmist minema pääsema ja nägema ka muud maailma.”
Dr N: Kuidas sa sellele reageerid, Elizabeth?
H: Ma anun … ma palun Stanley’t, et ta ei läheks, sest ma armastan teda väga ja püüan teha kõik, et ta siin õnnelik oleks. Mu käed on valusad tema kinnihoidmisest, kui ta lohistab mind alla eestrepi poole.
Dr N: Mida sinu abikaasa ütleb?
H: (endiselt nuttes) Stanley ütleb: “Ma ei lahku sinu pärast. Mul on sellest paigast villand. Ma tulen tagasi.”
Dr N: Kas sa arvad, et ta mõtleb seda tõsiselt?
H: Ah … Ma tean, et osa temast armastab mind mingil moel, aga tema soov põgeneda selle elu ja kõige eest, mis on talle tuttav poisikesest peale, on liialt valdav. (pärast seda lauset hakkab minu kliendi keha kontrollimatult vappuma)
Dr N: (olles klienti veidi rahustanud) Jutusta mulle, mis edasi saab, Elizabeth.
H: See on nüüd läbi. Ma ei suuda teda tagasi hoida … mu käed pole küllalt tugevad – nad valutavad. (klient hõõrub oma käsi) Ma kukun trepist alla teenijate ette – ma ei hooli sellest. Stanley istub hobuse selga ja ratsutab minema, mina aga vaatan talle abitult järele.
Dr N: Kas sa näed teda veel?
H: Ei, ma tean ainult, et ta läks Aafrikasse.
Dr N: Millest sa elad, Elizabeth?
H: Ta jättis kogu kinnisvara mulle, aga ma ei saanud eriti hakkama. Lasksin enamiku teenijaid ja töölisi lahti. Kariloomi pole meil praegu peaaegu üldse ja ma suudan ennast hädavaevu ära elatada, kuid ma ei saa farmist lahkuda. Ma pean ootama, kuni ta viimaks otsustab minu juurde tagasi tulla.
Dr N: Elizabeth, ma tahan, et sa läheksid nüüd selle elu viimase päeva juurde. Ütle, mis aasta see on ja millised on sind ümbritsevad olud.
H: On 1919. aasta (klient on viiekümne kahe aastane) ja ma suren grippi. Mu vastupanuvõime pole kuigi tugev, sest viimastel nädalatel olen püüdnud hambad ristis hinges püsida. Mu üksildus ja hingevalu … püüd farmi hoida … mu süda on purunenud.
Nüüd juhin ma Elizabethi läbi tema surmastseeni ja püüan ta tuua valguse kätte. Sellest pole kasu, sest ta on farmi küljes kinni. Peagi avastan, et sellest noorest hingest hakkab saama kummitus.
Dr N: Miks sa keeldud liikumast ülespoole, välja Maa astraaltasandilt?
H: Ma ei taha – ma ei saa veel lahkuda.
Dr N: Miks?
H: Ma pean farmis Stanley’t ootama.
Dr N: Aga sa oled teda juba kakskümmend kaks aastat oodanud ja ta pole veel tagasi tulnud.
H: Jah, ma tean. Ma lihtsalt ei suuda lahkuda.
Dr N: Mida sa nüüd teed?
H: Jään vaimuna hõljuma.
Ma räägin Elizabethiga sellest, kuidas ta farmi ümbruses kummitusena ilmub ja tegutseb. Ta ei keskendu Stanley’ energeetilisele vibratsioonile, et määrata kindlaks mehe asupaik Maal, nagu teeks arenenud hing. Edasise küsitluse käigus selgub Elizabethi seisukoht, et kui tal õnnestub kõik potentsiaalsed ostjad farmist eemale peletada, jääb farm perekonnale. Muidugi seisab farm ilma elaniketa tühjalt, sest kõik ümbruskonnas teavad, et seal kummitab. Elizabeth räägib mulle, et ta hõljub häärberi ümbruses ringi, nuttes oma hüljatuse pärast.
Dr N: Kui kaua sa Maa aastates Stanley’t ootad?
H: Oh, neli aastat.
Dr N: Kas see aeg tundub sulle pikk? Mida sa teed?
H: See pole midagi – mõned nädalad. Ma nutan … ja kurvastan, ma ei saa selle vastu. Ma tean, et see hirmutab inimesi, eriti siis, kui ma asju ümber lükkan.
Dr N: Miks sa tahad inimesi hirmutada, kui nad pole sulle midagi halba teinud?
H: Et väljendada oma vastumeelsust selle suhtes, mis minuga juhtus.
Dr N: Palun räägi mulle, kuidas see kõik lõpeb.
H: Mind … kutsutakse.
Dr N: Aa, sa oled palunud end sellest kurvast olukorrast vabastada.
H: (pikk paus) Noh … mitte just nii … midagi sarnast … aga ta teab, et ma olen valmis. Ta tuleb ja küsib: “Kas sa ei arva, et aitab juba?”
Dr N: Kes seda küsib ja mis siis juhtub?
H: Eksinud hingede lunastaja kutsub mind ja ma liigun koos temaga Maast eemale, vesteldes temaga ooteajal.
Dr N: Pea nüüd … kas see on sinu vaimne teejuht?
H: (naeratab esimest korda) Ei, me ootame minu teejuhti. See vaim on Doni. Ta päästab minutaolisi hingi. See on tema töö.
Dr N: Kuidas Doni välja näeb ja mida ta sulle ütleb?
H: (naerab) Ta näeb välja nagu härjapõlvlane, kortsus näo ja lömmis silinderkübaraga – ta põskhabe võbiseb, kui ta minuga räägib. Ta ütleb, et võin ka kauemaks jääda, kui tahan, aga toredam oleks ju koju minna ja seal Stanley’ga kohtuda. Ta on väga naljakas ja paneb mind naerma, aga samas on ta nii leebe ja tark. Ta võtab mul käest kinni ja me läheme hästi ilusasse kohta, et seal edasi rääkida.
Dr N: Räägi mulle sellest kohast. Ja mis edasi toimub?
H: Noh, see koht on minusuguste ahastuses hingede jaoks ja näeb välja nagu ilus lilli täis aas. Doni ütleb mulle, et ma pean rõõmus olema ja et ta lisab minu energiale armastust ja õnnetunnet ning puhastab mu meeli. Ta paneb mu nagu lapse keset lilli mängima ja käsib mul liblikaid taga