Hinge saatus. Michael Newton
see on tavaline nähtus?
H: Seda ma ei arva. Nad on nagu lapsed, kes pääsevad korraks vanemate valvsa pilgu alt.
Dr N: Nii et sa ei näe pahatahtlikke vaime, keda mõni deemonlik vägi on siia saatnud?
H: (viivitamata) Eiii … mõnikord võime kokku põrgata mingi tumeda raske olendiga, keda Maa sfäär on eksitanud. See paik on tihke, aga nemad on pärit veelgi tihkematest paikadest. Nad tahavad meie külge klammerduda, sest nad ei tea, mida teevad. Me kutsume neid “rasketeks”, sest nad ei ole liikuvad.
Dr N: Aga vaimud, kelle kohta sa ütlesid, et nad on Maa inimeste suhtes ükskõiksed?
H: (sügav ohe) Jah, nemad võivad inimesi hirmutada. Mõned on loomu poolest lõhkujad. Nad ei arvesta teistega.
Dr N: Nagu elevant portselanipoes?
H:Jaahh … nad ei kohane siinsete kommetega …
Dr N: Ja kas sa püüad kuidagi sekkuda, kui satud kokku erinevat liiki vaimudega, kes võivad siinseid inimesi tülitada?
H: Jah, kui me satume neile peale ja näeme neid kelmusi tegemas, siis püüame nad peatada ja eemale lükata. Seda juhtub väga harva … enamik välistest maailmadest tulnuid on tõsised ja lugupidava suhtumisega. (paus) Ma tahan rõhutada, et me ei ole filantroobid. See on meie taastumise aeg ja me tahame kohustustest vabad olla.
Dr N: Olgu, aga miks lastakse mingil sellisel vaimul ükskõik mis põhjusel Maale tulla ja siin elavate inimeste rahu rikkuda, isegi kui see juhtub hooletusest? Kas nende teejuhid on oskamatud kasvatajad?
H: (kõigutamatult) Noh … liigne jälgimine on juhmide laste jaoks. Kuidas nad saavad õppida, kui on kindlalt lõa otsas? Neil ei lasta hävitada ja suurt kahju tekitada.
Dr N: Üks küsimus veel. Kas sinu arvates on kõiki neid erinevat tüüpi vaime, kellest me rääkisime, Maa ümber hulgaliselt?
H: Sugugi mitte. Maa rahvastikuga võrreldes on neid ainult murdosa. Kui otsustada minu kogemuste põhjal, siis vahel on neid siin ainult mõni üksik liikvel ja puhuti ei pruugi ma neid üldse näha. See pole mingi püsiv nähtus … pigem tsükliline.
See, mis pole nähtav, jääb elavatele saladuseks, ainult meie vaistud ütlevad, et midagi toimub. Mind huvitab, kas ei kutsu need vaimsed rändurid meis esile mälestusi, mis annavad tunnistust sellest, kes me kord olime ja kes meist jälle saab.
Deemonid ja deevad
Ma leian, et selle peatüki lõpetuseks sobiks ülevaade mõnedest vääradest tõekspidamistest, mis meil on pahatahtlike ja heade vaimude olemasolu ja Maale avadatava vaimse mõju kohta. Kui ma teen ülearu liiga mõne lugeja lemmikteooriale, siis palun mõista, et minu väited põhinevad paljude hüpnoosiseisundisse viidud klientide teadetel. Need kliendid ei näe pahatahtlikke ega deemonlikke vaime Maa ümber lendamas. Nemad kui vaimud tajuvad inimeste ohtrat negatiivset energiat, mida õhkub sellistest tugevatest emotsioonidest nagu viha, raev ja hirm. Need negatiivsed mõttemustrid on ahvatlevad teiste negatiivselt mõtlevate olendite teadvusele, kes koguvad ja külvavad veel rohkem disharmooniat. Kogu see õhus olev tume energia mõjub Maa positiivsele tarkusele kahjustavalt.
Iidsed mõttedeemonid olid lendavad olendid, kes asustasid Maa ja taeva vahelist piirkonda ega olnud eriti õelad. Varane kristlik kirik ülendas deemonid “kurjade pimeduse valitsejate” seisusesse. Langenud inglitena suutsid nad maskeeruda Jumala, mitte Saatana saadikuteks, et inimesi tüssata. Minu arvates oleks õiglane öelda, et tänapäeva liberaalsemates religioossetes kogukondades väljendavad deemonid meie enda sisemisi eksinud kirgi, mis võivad meile muret tekitada.
Kõigi nende aastate vältel, mis olen hingedega töötatud, pole ma kordagi kohtunud kliendiga, keda oleks valitsenud mõni teine, ebasõbralik vaim või vastupidi. Kui seda kord oma loengul mainisin, tõstis üks mees käe ja lausus: “See kõik on väga hea, oo suur guru, aga nii kaua, kuni sa pole kõiki olendeid maailmas hüpnoosiseisundis uurinud, ära tule ütlema, et deemonlikke jõude pole olemas!” Loomulikult on see täiesti maksev vastuväide minu teooriale, et ei ole olemas selliseid nähtusi nagu ühe hinge omamine teise poolt, kurjad deemonid, saatan ja põrgu. Ometi ei saa ma järeldada muud, kui kõik minu kliendid – ka need, kes minu juurde tulles uskusid deemonlikesse jõududesse – hakkasid selliste olendite olemasolu eitama, kui ennast vaimudena nägid.
Vahetevahel tuleb minu juurde mõni klient, kes on veendunud, et teda vaevab mingi võõras olend või pahatahtlik vaim. Mul on olnud kliente, kes usuvad, et neile on eelmise elu tegude pärast needus peale pandud. Kui me jõuame hüpnoosiseansil regressioonis nende inimeste ületeadvuseni, avastame tavaliselt ühe kolmest tüüpilisest juhtumist:
1. Enamasti selgub, et hirm on alusetu.
2. Vahel on mõni sõbralikult meelestatud vaim, sageli mõni surnud sugulane, püüdnud kontakti saada. Hirmunud klient on selle vaimu plaani lohutust ja armastust pakkuda vääriti tõlgendanud. Saatja ja vastuvõtja vahel on olnud vääritimõistmine. Hingedel pole raske omavahel telepaatilisel teel suhelda, kuid see ei tähenda, et kõik hinged on osavad kehastunud inimestega suhtlejad.
3. Väga harvadel juhtudel on mõni eksinud hing kontakteerunud mõne karmalise probleemi pärast, mis teda Maaga seob. Seda nägime 14. juhtumi puhul.
Paranormaalsete nähtuste uurijad on välja toonud veel kolm põhjust, miks osa inimesi usub, et teda kiusab deemon. Ka need võiks lisada minu nimetatutele:
4. Emotsionaalne ja füüsiline väärkohtlemine lapseeas, mis loob tunde, et täiskasvanud ahistaja esindab kurja jõudu, millel on täielik kontroll kõige üle.
5. Erinevad isiksuse häired.
6. Maad ümbritseva elektromagnetvälja aktiivsuse suurenemine periooditi, mis võib häirida erutunud inimese ajutegevust.
Võimalus, et inimesed satuvad saatanlike olendite meelevalda, on pärit keskaegsest uskumuste süsteemist. See on rajatud hirmule ja tuleneb religioonist, mis on viimase kahe tuhande aasta jooksul hävitanud lugematu hulga elusid. Suur osa sellest absurdsusest on viimase kahesaja aasta jooksul hajunud, kuid fundamentalistid hoiavad neist tõekspidamistest veel kinni. Mõned religioossed rühmitused tegelevad deemonite väljaajamisega. Sageli avastan, et kliendid, kes tulevad minu juurde murega, et nad on kellegi meelevallas, elavad elu, mis näib olevat nende kontrolli alt väljunud ja tulvil erinevaid isiklikke kinnismõtteid ja sundkäitumist. Inimesed, kes kuulevad hääli, mis käsivad neil teha halbu asju, on tõenäoliselt skisofreenilised – nad ei ole kellegi meelevallas.
Meie füüsilises maailmas võib ringi lennata õnnetuid ja üleannetuid vaime, kuid nad ei tungi inimeste meelde ega asu sinna elama. Vaimuilm on liiga korrapärane, et eksinud vaimudel lubataks nii tegutseda. Teise olendi meelevalda sattumine tühistaks meie elulepingu ja hävitaks ka meie vaba tahte. Need tegurid on taaskehastumise aluseks ja neid ei saa ohtu seada. Mõte, et saatanlikud olendid eksisteerivad meist väljapool selleks, et inimesi segadusse ajada ja hukutada, on müüt, mida levitavad need, kes ise püüavad oma huvides teiste mõistust kontrolli alla saada. Kurjus eksisteerib seespool, ta saab alguse häirunud inimmõistuse piirides. Elu võib olla karm, kuid siin sellel planeedil sõltub see meist.
Eeldus, et me oleme sündinud pahatahtlikena või et mingi väline jõud on vallanud kurja inimese meele, aitab mõnel inimesel kergemini pahatahtlikkust tunnistada. See on viis, kuidas ettekavatsetud julmusele seletust anda, inimene nii individuaalselt kui ka kollektiivselt vastutusest vabastada. Kui kuuleme sarimõrvaritest või lastest, kes tapavad teisi lapsi, võime neile külge kleepida sildi “sündinud tapjaks” või öelda, et nad on väljastpoolt tuleva deemonliku jõu meelevallas. See päästab meid vaevast välja selgitada, miks neile mõrtsukatele meeldib oma valu väljaelamiseks tekitada valu teistele.
Hingeebardeid pole olemas. Inimesed ei ole pahatahtlikuks sündinud. Pigem on neid rikkunud ühiskond, kus nad elavad, kus kuriteod rahuldavad paheliste isiksuste ihasid. Seda kiirgab inimaju. Psühhopaatide uurimine on näidanud, et erutus, mida tekitab teistele