Hinge saatus. Michael Newton
elu.”
Kurjus ei ole geneetilist päritolu, aga kui perekonnas on esinenud vägivalda ja laste väärkohtlemist, jätkub see põlvest põlve kui õpitud käitumine. Ühe täiskasvanud perekonnaliikme vägivaldne ja häiriv käitumine on sisemine emotsionaalne reaktsioon, mis paiskub välja ja mürgitab nooremaid pereliikmeid. See võib viia selle pere lapsed kompulsiivse ja hävitava käitumiseni. Kuidas mõjutab meie hinge selline geneetiliselt ja ümbruskonnast häiritud keha?
Oma tööd tehes olen avastanud, et hinge energia sunnib paljusid rasketel aegadel kehast lahti ütlema. On inimesi, kes tunnevad, et nad ei kuulu üldse selle keha juurde. Kui olukord on väga tõsine, kalduvad hinged tavaliselt suitsiidimõtetele – mitte teiselt elu võtmisele. Järgnevates peatükkides käsitlen seda teemat põhjalikumalt. Osa sellest segadusest tuleneb hinge surematu loomuse ja aju loomulaadi vahelistest konfliktidest koos kogu geneetilise pagasiga. Mõju võivad avaldada ka ajukeemia kõrvalekalded ja hormonaalne tasakaalutus, mis kahjustavad kesknärvisüsteemi ja võivad hinge mürgitada.
Samuti avastasin, et ebaküpsel hingel on sageli raske toime tulla erutunud inimolendi kehva mentaalse energiavooluga. Hinge mina ja inimese mina on vastastikmõjus. Mingi “lükka-tõmba” jõud võitleb selle eest, et näidata maailmale ühtainust mina, kuid ei ole selles protsessis kuigi tõhus. Toimivad sisemised, mitte välised jõud. Erutunud meelel pole vaja kurja vaimu väljaajajat, vaid pädevat psühhoterapeuti.
Hinged ei esinda kehas kõike puhast ja head, muidu ei kehastuks nad isikliku arengu eesmärgil. Hinged tulevad Maa peale, et tegelda oma puudustega. Eneseavastamise seisukohalt võib hing otsustada inimkeha valides toimida kooskõlas oma loomusega või sellele vastupidiselt. Näiteks hing, kes võitleb isekuse ja järeleandmiskalduvustega, ei sobi hästi inimliku minaga, kelle emotsionaalne temperament kallutab sooritama vaenulikke tegusid eneserahuldamise eesmärgil.
Inimesed on sageli saanud lähiümbrusest valusaid traumasid, näiteks kannatanud lapseeas füüsilise ja emotsionaalse väärkohtlemise all. Nad on kas endasse tõmbunud, loonud endale kesta, mille alla peita oma valu, või pöördunud väljapoole, nihkudes mentaalselt oma kehast eemale. Need kaitsemehhanismid on vahendid, mis aitavad ellu jääda ja säilitada tervet mõistust. Kui klient räägib mulle, et armastab “häälestuda välimisele” ja sooritab astraalprojektsioone, sest väljaspool keha viibimise kogemus laseb tal tunda end rohkem elavana, hakkan otsima häireid. Loomulikult ei pruugi ma leida midagi peale uudishimu, kuid tung olla kehast eemal viitab siiski olemasoleva reaalsuse eest põgenemise soovile.
Võib-olla just seepärast panebki mind muretsema ka “sisseastumise” teooria kui veel üks põgenemisvõimalus. Ma arvan, et kogu “sisseastumise” idee on ekslik. Vastavalt selle teooriale on kümned tuhanded praegu meie planeedil viibivad hinged tulnud oma füüsilisse kehasse otseteed, tegemata läbi tavapärast sündi ja lapsepõlve. Meile on räägitud, et need keha omastavad hinged on valgustatud olendid, kellel on lubatud asuda mõne niisuguse hinge täiskasvanud kehasse, kes tahab mängust välja astuda, sest elu on muutunud liiga raskeks. Seetõttu sooritab sisenev hing selle teooria pooldajate arvates tegelikult humanitaarse teo. Mina nimetan seda loa alusel omastamiseks.
Kui see teooria on õige, siis pean ma oma suure guru valge rüü ja kuldse medaljoni kokku pakkima. Mitte ühelgi korral nende aastate jooksul, mil olen regressioonimeetodit kasutades klientidega töötanud, pole ma kokku puutunud sisseastuva hingega. Ka pole need inimesed kunagi kuulnud vaimuilmas mõnest teisest hingest, kellel oleks selline kogemus. Tegelikult suhtuvad nad sellisesse teguviisi eitavalt, sest see muudaks küsitavaks hinge elulepingu. Anda teisele hingele luba siseneda ja võtta üle karmaga seotud eluplaan purustab ennekõike kogu sinu Maale tuleku eesmärgi! Ekslik on mõelda, et siseneja tahab oma karmatsükli lõpule viia kehas, mis algselt sai valitud ja määratud kellelegi teisele. Kui ma oleksin gümnaasiumis trigonomeetriatunnis, kas lahkuksin siis oma klassist ja läheksin algajate algebratundi, kus õpilane higistab eksami kallal, ja lausuksin talle, et teen tema eest eksami ära, nii et ta saab varem lahkuda? See situatsioon toob kahju mõlemale õpilasele – ja kas õpetaja lubaks seda?
Kogu sisseastumise teooria meenutab enesetappu, kuigi peaks võitlema enesetapu vastu, sest väljuv hing põgeneb vastutuse eest oma elu korda seada. Väljuv hing loobub omanikuõigusest kehale, nii et arenenum hing, kes ei taha näha vaeva lapse kehas elamisega, võib kohe täiskasvanu keha üle võtta. See on loa alusel omastamise nõrgimaid kohti. Kõige selle põhjal, mida ma olen keha määramisest teada saanud, kulub hingel aastaid, et sulandada oma energeetilised võnked peremeesaju võngetega. See protsess algab, kui laps on veel lootena emaihus. Kõik meie olemuse tähtsad osad tulevad hingelt, kes on algusest peale sellesse konkreetsesse kehasse määratud. Mõtle kolmele esimesele elemendile, mis hing annab: kujutlusvõime, intuitsioon ja vaist. Seejärel lisa sellised komponendid nagu teadvus ja loovus. Kas arvad, et täiskasvanud inimese mõistus ei märka, et partneri Mina on kadunud ja uus asemele tulnud? See ajaks keha hulluks, mitte ei tervendaks teda. Ma räägin inimestele, et nad ei muretseks hinge kaotamise pärast – hing on meiega koos pikka aega, sest on küllalt tähtsaid põhjusi, miks ta tahab olla just selles konkreetses kehas.
Hinged suhtuvad vastutusse väga tõsiselt, isegi sel määral, et jäävad mittefunktsioneerivatesse kehadesse. Nad ei ole mateeria lõksus. Näiteks võib hing asuda aastaid komatoosses kehas, lahkumata enne, kui keha sureb. Need hinged on võimelised vabalt ringi rändama, külastades teisi hingi, kes teevad lühikesi retki ajal, mil nende keha viibib tavalises uneseisundis. See kehtib eriti nende hingede kohta, kes asuvad imiku kehas. Hinged suhtuvad neile määratud kehasse väga suure lugupidamisega, isegi kui nad on tüdinenud. Nad jätavad väikese osa oma energiast maha, et saaksid vajaduse korral kiiresti tagasi tulla. Nende lainepikkused on nagu koju juhatavad majakad, kes on inimestest partneritelt “sõrmejäljed” võtnud.
Kui hinge energia inimkehast lahkub, ei anna see mõnele deemonlikule olendile võimalust kiiresti sisse kolida ja vaba meel okupeerida. Ka see on ebausk. Peale selle, et deemonlikke olendeid pole olemas, ei jää meel kunagi rändava hinge energiast päris tühjaks. Pahatahtlik olend ei saaks sisse hiilida, isegi kui ta olemas oleks.
Vaimuilma elanikud ilmselt teavad, kui väga meid paeluvad hingele ohtlikud tumedad ja nurjatud lummutised. Minu tähelepanu juhtis sellele üks väga ebatavaline ja oluline juhtum. 18. juhtumis on juttu, kuidas minu kliendi õpetaja rakendas oma õnnetu õpilase puhul irooniaga segatud demonoloogiat, mis oli skandaalne ja ebakonventsionaalne, kuid ometi tõhus. See juhtum näitab, kuidas vaimuilmas võib kasutada peaaegu brutaalset huumorit, et juhtida tähelepanu meie puudustele Maa peal.
18. juhtumis käsitletakse evangeelse kirikuõpetaja surma 1920. aastatel. See mees oli kogu oma elu kaugel Lõunas näinud saatanat igas oma kodulinna nurgakeses. Neid mälestusi koos üle vaadates ütles klient mulle: “Kogukonna liikmed olid üdini vapustatud minu lõõmavatest jutlustest, kui rääkisin põrgust, kus kõiki patuseid oodatakse.” Alustan seda juhtumit stseenist, mis toimus kohe pärast seda, kui klient jõudis vaimuilma sissepääsuni.
18. juhtum
Dr N: Sa ütled, et kuigi olukord ei ole väga selge, hõljud sa eredas valguses ja keegi tuleb sulle vastu.
H: Jah, olen veidi segaduses. Ma pole veel harjunud selle kõigega siin ümberringi.
Dr N: Tore, võta endale aega ja hõlju selle kuju poole, kes sulle vastu tuleb.
H: (pikk paus, seejärel vali hirmunud hüüatus) OH ISSAND, EI!
Dr N: (karjatusest jahmununa) Mis toimub?
H: (kliendi keha hakkab kontrollimatult värisema) OH … OH … KÕIGEVÄELINE ISSAND! SEE ON SAATAN, MA TUNNEN TA ÄRA. MA OLEN SATTUNUD PÕRGUSSE!
Dr N:(HAARAB KLIENDIL ÕLGADEST) Hinga sügavalt ja püüa lõdvestuda, me läheme koos. (seejärel pehmelt) Sa ei ole põrgus …
H: (lõikab kileda häälega vahele) AH, JAH – MIKS MA SIIS NÄEN OTSE ENDA EES SAATANAT?
Dr N: (kliendi näolt rätikuga higi pühkides ja teda rahustades) Püüa rahuneda, siin on tegemist mingi eksitusega