Shylock on mu nimi. Howard Jacobson
>
Wilbur Sandersi mälestuseks
Kuidas see küll juhtus, et nende paljude sõprusaastate jooksul, mil me koos Shakespeare’i õpetasime, ei arutlenud me kunagi „Veneetsia kaupmehe” üle. Minu sügavaks kahetsuseks ei saa me seda enam teha.
PORTIA: Kes neist on kaupmees siin ja kes on juut?
DOODŽ: Antonio ja Shylock, lähenege!
PORTIA: On teie nimi Shylock?
SHYLOCK: Shylock on mu nimi.
Üks
On üks neid parem-olla-surnud-kui-elus-päevi, mida Põhja-Inglismaal veebruarikuus ette tuleb, kui maa ja taeva vaheline ruum on kui pelk postkastipilu, millest igritseb valgust, taevas ise seletamatult labane. Lava, mis ei sobi tragöödiale isegi mitte siin, kus surnud lebavad vaikselt. Kalmistul on kaks meest, kes tegelevad südame kohustustega2. Nad ei tõsta pilku. Neis paigus tuleb ilmastikuga võidelda, kui sa ei taha, et jant sind endale nõutaks.
Just sellise heitluse märgid on sööbinud esimese leinaja näkku; see on keskealine ja ebakindla hoiakuga mees, kes kõnnib mõnikord, pea ülbelt püsti, ent tõmbub teinekord küüru, nagu loodaks, et teda ei nähta. Ka tema suu tõmbleb ja viib eksiteele, ühel hetkel kõverduvad tema huuled irves, järgmisel vajuvad pehmelt lahti ning on muljumise vastu niisama kaitsetud nagu suvised puuviljad. See on Simon Strulovitch – rikas, raevukas, kergesti solvuv filantroop, kelle ind kord puhkeb, kord raugeb, kellel on väärikas kahekümnenda sajandi juudi kunsti ja vanade piiblite kogu, kes armastab kirglikult Shakespeare’i (kelle annet ja hooplevat sefardi juudi väljanägemist võis selgitada vaid sellega, nagu Strulovitch kunagi arvas, et näitekirjaniku esivanemad muutsid kord ära oma nime Shapiro, kuid nüüd pole Strulovitch selles enam kindel), on Londoni, Manchesteri ja Tel Avivi ülikooli audoktor (Tel Avivi ülikool on veel miski, milles Strulovitch kindel ei ole) ja kelle tütar kipub ülekäte minema. Nüüd, kus leina-aasta on lõppenud, on Strulovitch siin, et vaadata üle kivi, mis pandi hiljuti tema ema hauale. Ta pole selle aja kestel ema kohusetundlikult leinanud: ta oli liiga hõivatud kunsti ostmise ja laenutamisega, liiga hõivatud fondide ja annetuste või „heategevusega”, nagu tema ema seda uhkelt ja murelikult nimetas (ta ei tahtnud, et poeg end raha jagamisega tapaks), liiga hõivatud mõtetega arveteklaarimisele, liiga hõivatud tütrega, kuid ta kavatseb selle heaks teha. Parem poeg olla jõuab alati.
Või parem isa. Kas võib olla, et tegelikult valmistub ta leinama hoopis tütart? Need asjad on pärilikud. Strulovitchi isa oli poega leinanud vaid põgusalt. „Sa oled mulle surnud!” Ja miks? Poja mõrsja usu pärast. Ja ometi polnud isa üldsegi usklik.
„Parem oleksid sa surnult mu jalge ees …”
Kas see oleks tõesti parem olnud?
Meil ei saa suremisest küllalt, mõtleb Strulovitch kulunud hauakivide vahel jalgu järele lohistades. „Meie” – ühtekuuluvuse idee, millega ta mõnikord nõustub ja mõnikord mitte. Me tuleme, oleme õnnelikud, et elame, kanname oma vara kepi otsas ja otsime kohemaid paika, kuhu matta lapsed, kes meid reedavad.
Võib-olla ei paku see paik ilu lohutust kogu selle viha tõttu, mis eelneb kõigile matustele. Tudengipäevil, kui tema sõnavaras puudus sõna „meie”, kirjutas Strulovitch ettekande Stanley Spenceri3 maalist „Ületõusmine, Cookham”, imetles Spenceri rahutuid haudu, mis kubisesid innukast elust, surnutest, kes kiirustasid sellesse, mis tuleb järgmiseks. Kuid see pole Berkshire’i maakalmistu; see on messiata surnuaed Lõuna-Manchesteris Gatleys, kus järgmiseks ei tule midagi. Kõik lõpeb siin.
Maapinnal on lumekirme, mis värvub mudamustaks seal, kus see haudade graniidi vastu liibub. Lumi jääb sinna varasuveni, kui suve üldse tuleb.
Teine inimene, kes oli siin ammu enne Strulovitchi saabumist ning kõnetab õrnalt kalmu asukat, kelle hauakivi on olematuks kulunud, on Shylock, samuti raevukas ja äge juut, ehkki tema raev kipub olema pigem sardooniline kui ettearvamatu, ja torm raugeb, kui mees saab nautida oma naise Leah’ seltskonda, kes on maetud sügavale lume alla. Shylocki isiksus pole nii lõhestunud nagu Strulovitchil, aga võib-olla just sellepärast tekitab ta suuremat vaenulikkust. Pole olemas kahte inimest, kes tunneksid tema vastu ühte ja sedasama. Isegi need, kes teda ohjeldamatult põlgavad, põlgavad teda ohjeldamatuse eri astmetel. Tal on rahamuresid, mida Strulovitchil ei ole, ta ei kogu ei kunsti ega piibleid ja tema meelest on raske olla halastav seal, kus inimesed tema vastu halastust üles ei näita, mis, nagu mõni inimene ütleks, muudab halastuse olemust. Mida vähem tema tütrest rääkida, seda parem.
Ta pole juhutine leinaja nagu Strulovitch. Ta ei saa ära minna ja millestki muust mõelda. Kuna Shylock pole unustaja ega andestaja, pole tema jaoks kunagi olnud ega tule midagi muud.
Oma mõlgutustes vahet pidades tajub Strulovitch Shylocki juuresolekut enne, kui ta teda näeb – lops kuklasse, nagu oleks mõni kalmistul viibija olnud küllalt lugupidamatu lumepalli viskama.
Strulovitchi kõrvu jõudsid sõnad „Mu kõige kallim Leah”, mis langesid jäisesse hauda nagu õnnistused. Küllap on siin palju Leah’sid. Strulovitchi ema oli Leah. Kuid see Leah’ tekitab igikestvat kaastunnet, mis on Strulovitchile, abikaasaliku kurbuse ja isaliku viha uurijale, ilmselge. Leah, kes ostis Shylockile kihlasõrmuse. Leah, kelle tütar Jessica varastas selle sõrmuse, et osta ahv. Jessica, reetlikkuse võrdkuju. Shylock poleks sellest sõrmusest lahkunud isegi terve ahvikarja eest.
Strulovitch samuti mitte.
„Nii et „meie” tähendab Strulovitchile siiski midagi. Usk, mida Jessica rüvetab, on tema usk.
Need on nii või teisiti ainsad vihjed tunnustusele, mida Strulovitch vajab. Ta on selles suhtes kaine mõistusega. Muidugi on Shylock siin, surnute seas. Millal ta pole olnud?
Üheteistkümneaastaselt käis varakult tärganud vuntsidega, liigagi nutikas Strulovitch koos emaga kaubamajas sisseoste tegemas, kui ema nägi Hitlerit habemeajamisvett ostmas.
„Kähku, Simon!” kamandas ema poega. „Jookse ja kutsu politseinik, ma jään siia ja vaatan, et ta minema ei pääseks.”
Kuid ükski politseinik poleks uskunud, et Hitler on poes, ja lõpuks põgenes mees Strulovitchi ema valve alt.
Strulovitch polnud samuti uskunud, et Hitler poes oli. Kodus rääkis ta sellest naljatamisi isale.
„Ära ole oma ema vastu häbematu,” ütles talle isa. „Kui ta ütles, et nägi Hitlerit, siis ta nägi Hitlerit. Su tädi Annie põrkas möödunud aastal Stockporti turul Staliniga kokku, ja mina nägin sinuvanuselt Moosest Heatoni pargi järvel sõudmas.”
„Ei või olla,” vastas Strulovitch. „Mooses oleks lihtsalt veed lahutanud.”
Selle teravmeelse märkuse eest saadeti poiss oma tuppa.
„Kui see just Noa polnud,” hõikas Strulovitch ülemiselt trepimademelt.
„Ja selle eest,” ütles isa, „jääd söömata.”
Hiljem tõi ema poisile salaja võileiva, nagu oleks Rebeka toonud Jaakobile.
Vanemaks saanud Strulovitch mõistab juutide kujutlusvõimet paremini: miks ei sea see piire kronoloogiale ega topograafiale, miks ei või see iial minevikku minevikule usaldada ja miks tema ema ilmselt nägigi Hitlerit. Strulovitch pole mingi talmudist, kuid loeb aeg-ajalt lehekülje väikesest eratrükikojas trükitud paremate palade antoloogiast. Talmudiga on selline asi, et see lubab temasugusel tõrksal vastuvoolu ujujal vaielda näost näkku teiste, ammu surnud tõrksate vastuvoolu ujujatega.
Mida sa mõtled, Rabbah bar Nahmani4? Noh, kurat sinuga!
Niisiis, kas teispoolsus on siiski olemas? Milline on sinu arvamus, rabi?
Strulovitchi meelest näitas Rabbah bar Nahmani surnumähiseid seljast heites talle trääsa.
Igiammu on praegu ja kusagil mujal on siin.
Küsimuse, miks oli vaja Leah’ matta Gatley surnute sekka, võiks Shylockile esitada vaid loll, riskides tema pahameelega. Muldasängitamise üksikasjad – millal, kus – on talle täiesti
1Kasutatud G. Meri tõlget. Siin ja edaspidi tõlkija märkused, kui ei ole kirjutatud teisiti.
Vihje 11. sajandil Hispaanias elanud rabi Bahya ben Joseph ibn Pakuda teosele „Südame kohustused” (hbr
Suurbritannia maalikunstnik (1891–1959).
Juudi talmudist (umb 270 – 330).