Shylock on mu nimi. Howard Jacobson
kokkuleppes naise vastu rohkem kui suuremeelne. Ja ta teadis, et oma südames arvas naine sedasama. Kuid seal see oli – iidne häbiplekk. Naine polnud suutnud end vaos hoida. Niisiis oli häbiplekk ka naise küljes.
Telefonist Strulovitchi käes sai mürkmadu. Ta laskis selle põrandale kukkuda õuduse, mitte viha pärast.
Ta kirjutas naisele järgmisel päeval ja teatas, et edaspidi räägivad nad omavahel vaid advokaatide vahendusel.
Kuid Strulovitch oli Ophelia-Jane’i armunud isegi pärast seda, kui ta uuesti abiellus. Hoolimata vihjest naelale lihale? Ta juurdles selle üle. Kas sellest hoolimata või selle tõttu?
Veekatel, mida jälgitakse, ei lähe kunagi keema, kuid Shylock, keda Strulovitch jälgib, podiseb nagu keev veekann. Strulovitchit ei häiri heli, vaid äng, rahutus, närviline ärevus. Sedakorda Strulovitchi oma. Tema pilku tajudes muudab Shylock õige veidi oma asendit Glyndebourne’i toolil ning tema kõrvad liigahtavad. Ta võiks olla Egiptuse kassjumal.
„Mis meiega teha tuleks?” küsib ta Leah’lt.
„Meiega?”
„Meie rahvaga. Meid ei saa aidata.”
„Kõiki saab aidata. Ilmuta kaastunnet.”
„Ma ei peaks seda kaastundena tajuma. Ma peaksin seda tajuma lojaalsusena.”
„Ilmuta siis lojaalsust.”
„Ma püüan, aga mu kannatus pannakse proovile.”
„Mu arm, sul polegi kannatust.”
„Neil ka mitte. Eriti iseenda suhtes. Neil on rohkem aega nendele, kes neid vihkavad.”
„Tss,” ütles Leah.
Kurbloolus on selles, et naine ei saa mehe kaela silitada ja lainelisi jooni minema pühkida.
Kui Leah last ootas, kutsus ta Shylocki enda juurde ja laskis tal käe oma kõhule panna. Põtkimist tunda. Mehele meeldis mõte, et üsas kasvav väike inimene ei jõua ära oodata, millal nendega ühineda saab.
Jessica, mu laps.
Nüüd oli Leah see, kes oma juuresolekut tunda andis. Õhkõrn müks, nagu tegutseks maapinnas mehe jalge all mingi loom. „Hästi öeldud, vana mutt,” mõtleb mees. Ta teadis, miks naine teda müksib. Üks Shylocki iseloomujoon, mis polnud naisele kunagi meeldinud, oli tema julmus. Ta narritas inimesi. Õõnestas neid. Laskis neil oodata. Sundis neid enda juurde tulema. Ja ta tegi sedasama Strulovitchiga, ei näidanud välja, et ta tema juuresolekust teab, pani tema kannatlikkuse proovile. Sellest naise müks, mis mehele tema kohustusi meelde tuletas.
Alles siis, kui Shylock ringi keeras, nägi Strulovitch, et tema põski ja lõuga katab tüügas – see polnud niivõrd habe, pigem oli nahk sõlmiline. Miski tema näos ei viidanud pehmusele, kuid naise seltskond oli tema näojooni valgustanud ja pahura lustakuse riismed olid jäänud julmadesse kortsudesse silmade ümber, mida ta Strulovitchile näitas. „Ah!” ütles ta ja sulges pehmeköitelise raamatu, mida oli ette lugenud, keeras selle jälle rulli ning pistis palitu sisetaskusse üpris kaalutletud liigutusega. „Just õige mees.”
Kaks
Mottram St Andrew’st, Alderley Edge’ist ja Wilmslow’st võrdsel kaugusel – kinnisvaramaakleritele tänini Kuldse Kolmnurga nime all tuntud piirkonna südames – suures vanas majas elas kord marihuaanat suitsetav meediaõppejõud, kes taunis marihuaanat ja meediat, farmaatsiafirma pärija, kes pooldas kogu varanduse ümberjaotamist, välja arvatud tema enda oma, utopist, kes umbusaldas ühiskonna parandamise põhimõtet, gregoriaani koraalide armastaja, kes kujutles, et ta on rokilegend, tujukas looduskaitsja, kes ostis oma poegadele kiired autod, millega nood lõhkusid ära needsamad külavaheteed, mida isa tahtis säilitada. Kui see meenutab paljusid inimesi, siis sellepärast, et temasse oligi koondunud palju inimesi. Kuid tema oli lihtsalt üks mees, üksainus närvipundar täis idealistlikku kadedust. „Mõnikord,” ütles ta oma tudengitele Stockporti ärikoolis, mille dekaan ta oli, „võivad isegi edukad ja andekad tunda, et nende elu on panditud hämmeldavale kurbusele.”
„Ära sa ütle,” märkisid tema tudengid seljataga.
Briti impeeriumi ordu rüütlile Peter Shalcrossile olid kõik päevad ühesuguseks muutunud. Hommikuraadio otseintervjuu mis tahes teemal, pärastlõunal merkantilismi ja võõrandumise teemaline loeng tudengitele – igal teisel nädalal pani ta loengu pealkirjaks „Raha ja võõrdumus” – ja seejärel varastel õhtutundidel kojusõit Kuldse Kolmnurga südamesse, kus teda ootasid lahjendamata viski ja sarlakpunane suitsetamiskuub ning kus ta võis mugavalt kiruda võltskiriklaid ja – mõisahooneid, mille olid enda valdusse võtnud Strulovitchid ja nendesarnased. Ta kirus igal õhtul ühel ja samal ajal, lausus ühtesid ja neidsamu sõnu ning tajus oma rinnas ühte ja sedasama kõrvetustunnet. Kuid harjumus ei kahandanud sugugi tema kirglikku vimma. Üksnes inimene, kes nautis suure varanduse hüvesid, võis teiste inimeste suure varanduse peale nii vihaseks saada; vahe oli selles, et tema polnud pidanud oma varandust ise teenima, ja millegipärast vihastas teda seegi.
„Kas te tunnete mingit lõhna?” küsis ta külalistelt ja lõi uksed oma maavalduse poole valla, ning kui nad olid kõik võimalused ammendanud – keegi põletab naaberkrahvkonnas lehti, hobusesõnnik, rikkis torud, Sahara tolm –, hõõrus ta sõrmeotsi vastamisi ja ütles: „Ei, mitte ükski nendest, see, mida ma tunnen, lõhnab pigem mammona järele … Räpase mammona järele.”
Kuigi teda huvitas mõju, mida raha lähedus võis avaldada õhu kvaliteedile, hekirividele ja tema ainsale tütrele Anna Livia Plurabelle Cleopatra On Ilu Igikestva Rõõmu Läte Christine’ile – Christine oli kergemeelse seltskonnatähe nimi, kellega Shalcross oli mõtlematult abiellunud ning kes mõjutas meest ka kommitriibuliste sokkide ja moekalt teravate, kõrge kautšuktallaga kingade valikul –, hooples Shalcross teadupärast oma akadeemiliste kolleegide ees miljonäridest popstaaride ning jalgpalluritega, kes olid tema naabrid. Seda ei tohtinud segi ajada silmakirjalikkusega. Mees võib hoobelda ja ikkagi taunida.
„Kui sa oleksid tahtnud popiidoli elu, Christine, oleksid pidanud popiidoliga ära jooksma,” ütles ta oma naisele ööl, kui Cheshire’i politseijõud korraldasid haarangu piiranguteta peole, mille naine oli korraldanud Plurabelle’i kuueteistkümnenda sünnipäeva puhul. Tegelikult oleks pidanud hoopis Shalcross ise popiidoliga ära jooksma. Või veelgi parem: popiidol olema.
See, mis politsei kohale tõi, polnud amüülnitrit, vaid liiga vali muusika. Ja see, kes nad välja kutsus, oli poole miili kaugusel elutsev rütmikitarrist. Ta kurtis, et ei kuule harjutades oma muusikat. Isegi lärmakatel oli õigus rahus elada. See oli nende inimõigus.
Selle üle nädal aega juurelnud, tegi Christine Shalcross just seda, mida tema abikaasa oli soovitanud, ehkki ärajooksmine ei tähendanud enamat kui kolimist kopli teise serva, kus popiidolid vohasid nagu pojengid. „Kuigi ma suudan tal siin teraselt silma peal hoida,” ütles naine oma mehele, „eelistaksin siiski, et sina Plurabelle’i üles kasvataksid. Tütarlaps vajab isa eeskuju ja ta armastab sind rohkem kui mind. See on sul temaga ühine.”
Iseendast võõrandunud, naise poolt alandatud, pettunud poegades, kes olid läinud tööle pankadesse, millel jätkus sündmatust pankrotti minna, tudengite künismist masendatud, Kuldse Kolmnurga ühiskondlikust allakäigust kohkunud ning oodates, et ta sureb niikuinii noorelt nagu tema vanemad ja vanavanemad, andis Shalcross oma advokaatidele Plurabelle’i eest hoolitsemist puudutavad juhised. „Võttes arvesse tema varanduse suurust ja leebet loomust, on Plury iga ettejuhtuva jõuka kitsipunga ja vereimeja meelevallas,” ütles ta oma advokaatidele. „Alljärgnevalt on loetletud terve hulk tuleproove, mille peavad läbi tegema kõik, kes taotlevad kohta tema voodis. Kõik, kes loodavad talle läheneda mingit teist teed pidi, peavad teadma, et mu suguvõsa käsi on pikk ja ulatub nii madalatesse kui ka kõrgetesse sfääridesse.”
Need üksikasjalikud tingimused hoiule andnud, läks Shalcross Old Belfry aeda – tema kellatorn oli muidugi tõeliselt vana –, heitis Cheshire’i vanuselt teise tamme alla siruli, toppis pabertaskurätid sõõrmetesse, et mitte tunda räpase mammona lehka, võttis üledoosi tablette, mille eest tema suguselts oli pool