Shylock on mu nimi. Howard Jacobson
pingul otsekui väike mõõteriist, mis on suuremaga vastavusse seatud. Ta seisab siin terve päeva, kui vaja. Shylocki käitumisest – sellest, kuidas ta pea langetab, noogutab, pilgu ära pöörab, kuid ei vaata kunagi millegi poole, näeb külgsuunas nagu madu – võib Strulovitch järeldada, et vestlus Leah’ga on haarav ja andunud, väliste sündmuste vastu ükskõikne ega tee enam valu, see on kiindunud, ent elav, isegi asjalik kahepoolne suhtlemine. Shylock kuulab niisama palju kui räägib, mõtiskleb naise lausutud sõnade üle, ehkki on neid küllap varem mitu korda kuulnud. Ühes käes on tal pehmeköiteline raamat, rullis nagu juriidiline dokument või gangsteri rahapatakas, ja aeg-ajalt lööb ta selle äkki lahti, nagu kavatseks lehe välja rebida, loeb naisele vaikse häälega ette ja katab suud nii, nagu surub naeru maha inimene, kes on liiga häbelik, et lusti välja näidata. Kui see on naer, mõtleb Strulovitch, siis on see naer küll kaugelt tulnud – ajunaer. Talle meenub Kafka väljend (mis loeb veel üks õnnetu poeg sel sõjatandril?): naer, mille taga pole kopse5. Nagu vahest Kafka enda naer. Kas ka minu oma? – juurdleb Strulovitch. Naer, mis on kopsudest sügavamal? Mis puutub naljadesse, kui tegu on tõesti naljadega, siis need on rangelt usalduslikud. Võimalik, et ka sündsusetud.
Tema tunneb end siin nagu kodus, aga mina mitte, mõtleb Strulovitch. Kodus hauakivide keskel. Kodus abielus.
Strulovitchit häirib Shylocki ja tema enda olukorra erinevus. Tema abieluga on kehv lugu. Strulovitch ja tema esimene naine tegid oma kooselust väikese põrgu. Kas sellepärast, et naine oli kristlane? („Gai in drerd!” ütles Strulovitchi isa, kui kuulis, et poeg abiellub võõrausulisega. „Mine põrgusse!” Mitte lihtsalt suvalisse põrgusse, vaid kõige vastikumasse ringi, kuhu lähevad võõrausulistega abiellujad. Ja laulatuse eelõhtul jättis isa veelgi ühemõttelisema telefoniteate: „Sa oled mulle surnud.”) Strulovitchi teine abielu, seekord Aabrahami tütrega, mille tõttu isa oma needuse tühistas ja poega telefonis Laatsaruseks nimetas, peatus äkitselt, tuimastatult – kõigi tunnete seiskumine, mis sarnanes selliste uudiste ootamisega, mida sa enda lootmisi iial ei saa –, kui naine sai nende tütre neljateistkümnendal sünnipäeval ajurabanduse, kaotas suurema osa keelest ja mälust ning mees sulges selle tagajärjel oma südame abikaasaosa.
Abielu! Sa kaotad kas isa või naise.
Strulovitchile pole enesehaletsus võõras. Leah on Shylockile elavam kui vaene Kay mulle, mõtleb ta, tundes esimest korda sel päeval külma.
Shylockit jälgides märkab Strulovitch, et tema selja- ja kaelalihased on pinges. See meenutab üht koomiksitegelast, kes oli aastaid tagasi tema lemmik, poksija, või oli ta maadleja, kelle ümber olid jõuvälja tähistamiseks alati sehkendatud lainelised jooned. Kuidas mind joonistataks, juurdleb Strulovitch. Millised märgid võiksid näidata minu tundeid?
„Kujuta seda ette,” ütleb Shylock Leah’le.
„Mida, mu arm?”
„Shylocki-kadedust.”
Kui armsalt naine naerab.
Shylockil on seljas pikk must palitu, mille serva ta näib murelikult lumest eemal hoidvat, ja ta istub ettepoole kumaras – kuid mitte sedavõrd, et palitu kortsu läheks – kokkupandaval toolil, millesarnaseid Londoni ümbruse krahvkondade ooperisõbrad Glyndebourne’i kaasa võtavad. Strulovitch ei suuda otsustada, mida väljendab Shylocki kaabu. Kui ta küsiks, ütleks Shylock talle, et see hoiab pea soojas. Kuid see on pehme viltkaabu – märk mehest, kes on oma välimusest teadlik. Keigari kaabu, mida kantakse veidi vallatult ja ähvardavalt, ehkki see on vastuolus Shylocki ilmega, milles pole vallatusest vähimatki märki ega mälestust.
Strulovitchi rõivad on kasinamad, tema kunstikoguja palitu lendleb nagu koorirüü, lumivalge särgi krae on kaela ümber tänapäevases quattrocento stiilis kinni nööbitud ja lipsuta. Shylock oma ohtlikult vimmaka ilmega on maisem ning teda võiks pidada pankuriks või juristiks. Vahest võiks ta olla ka Ristiisa.
Strulovitchil on hea meel, et ta tuli ema maistele jäänustele austust avaldama, ja ta juurdleb, kas tema hüvitis on kalmuvestlus, mille tunnistajaks ta on. Kas see ongi tasu selle eest, et oled hea poeg? Sel juhul oleks ta pidanud varem proovi tegema. Kui pole mingit muud selgitust. Kas inimene näeb lihtsalt seda, mida ta on valmis nägema? Sel juhul pole mingit mõtet käia otsimas: sa pead laskma sel sinu juurde tulla. Strulovitch hellitab mööduvat mõttekujutust, et Shakespeare, kelle esivanemad oleksid ju tõesti võinud – et olla ootamatuste vastu kindlustatud – ära muuta oma nime Shapiro, lubas ka Shylockil enda juurde tulla. Teatrist koju sammudes, vaime nähes ja märkmeid tehes vaatab ta enesest väljapoole küllalt kaua, et märgata, kuidas Antonio selle jälestusväärse juudi peale sülitab.
„Mis see peab tähendama! Juut! Kas sina, nõbu?”
See on Elizabethi-aegne Judenfrei Inglismaa. Siit tema üllatus.
„Šš,” ütleb juut.
„Shylock!” hüüatab Shakespeare järelemõtlematult. „Mu nõbu Shylock, või ma olen kristlane!”
Shapiro, Shakespeare, Shylock. Perekooslus.
Strulovitch on kurb, et ta on kõrvale jäetud. Häbiasi, et tema nimi ei alga š-häälikuga.
Strulovitchile on nii või teisiti ilmselge, et oluline on vastuvõtlikkus ja et need, kes käivad otsimas, teevad tühja tööd. Ta teab Lido di Venezial ühte maalilist, kunagi hüljatud, ent Euroopa uudses heastamise vaimus hiljuti taastatud juudi kalmistut: küpresside valvatud paika, täis sünget nukrust ja ootamatuid julma valguse vihke, kus üks tema kirglikust õigusenõudjast tuttav on käinud arvututel palverändudel kindlas teadmises, et kuna surnud Shylockit pole nähtud Veneetsia getos jäätist limpsivate turistide seas, leiab ta murtud ja kibestunud mehe siit, katkiste hauakivide vahel liuglemas, oma paljudele surnutele palvet pomisemas. Kuid sõbral ei vedanud. Suur saksa luuletaja Heine – mees, kes pruukis sõna „meie” just niisama tõrksalt nagu Strulovitch ning armastas seda järgmisel päeval just niisama kirglikult – käis samalaadsel sentimentaalsel „ulmajahil”, samuti edutult.
Kuid Shylocki-jaht ei lõpe iial, kuna nii palju on lahendamata ja ikka veel heastamata. Kui nad Suure Kanali ääres õhtust sõid, osutas Simon Strulovitchi kartlik juudihull kristlasest naine Ophelia-Jane Shylockile, kes mööda Rialto silla treppi alla komberdas, käes võltsitud Louis Vuittoni kott täis võlts-Dunhilli kelli. Nad veetsid mesinädalaid ja Ophelia-Jane tahtis oma vastsele abikaasale teha juudipäraselt kena üllatuse. (Strulovitch polnud talle öelnud, et isa oli ta nende pulma eelõhtul verbaalselt maha matnud. Ta ei öelnud seda naisele kunagi.) „Vaata, Si!” oli naine öelnud ja meest varrukast sakutanud. Liigutus, mis Strulovitchit pahandas, sest ta kandis oma rõivaste eest piinlikult hoolt. Võib-olla seetõttu kuluski tal terve igavik, et pilk naise sõrme osutatud suunda pöörata, ja kui ta viimaks vaatas, ei näinud ta midagi.
Just teise ilmumise lootuses viis naine Strulovitchi sinna nende mesinädalate igal õhtul. „Oy gevalto6, jälle Rialto,” kurtis Strulovitch lõpuks. Naine lõi käed näo ette. Tema arvates oli Shylock tänamatu ja kerglane. Viis päeva pärast abiellumist naine juba vihkas mehe rahvapäraseid jidišisme. Need kahandasid väärikust, mida naine soovis neile mõlemale. Veneetsia oli olnud tema mõte. Ta tahtis mehe uuesti selle linnaga liita. Ta oleks võinud niisama hästi Córdobat soovitada. Naine oli Strulovitchiga abiellunud selleks, et pääseda lähemale juutide traagilisele kogemusele, ülla ladino7 rassi rasketele kannatustele, aga mees viis ta oma oy gevalto’ga vaid mingisse lehkavasse balti-slaavi linnakesse tulvil õlgu kehitavaid kartulinäoga matse.
Naine arvas, et tal jääb süda seisma. „Ütle mulle, et ma ei abiellunud mingi albi narriga,” palus ta, kui nad tagasi hotelli kõndisid. Strulovitch tundis, kuidas naine tema kõrval vabises nagu viiemastiline purjelaev. „Ütle mulle, et sa pole naljamees.”
Nad olid jõudnud Campo Santa Maria Formosale, kus Strulovitch seisatas ja naise oma rinnale tõmbas. Ta oleks võinud naisele öelda, et kirik ehitati 1492. aastal, aastal, mil juudid Hispaaniast välja kihutati. Suudle mind, et see heaks teha, oleks ta võinud öelda.
Viide Franz Kafka lühijutule „Majaisa mure”, kus on juttu lamedat tähekujulist niidirulli meenutavast Odradekist, kes naerab nii, nagu võib naerda ainult kopsudeta olend. Toim.
Hispaania juudid.