Shylock on mu nimi. Howard Jacobson
otsekui viimse tahteavalduse ja testamendi. Plurabelle nimetas seda sündsat ajavahemikku lünkaastaks. See oli ajavahemik, mille vältel reisida, mõtiskleda, lasta rindu suurendada ja nägu kohendada.
Kui see oli tehtud ja Plurabelle nägi välja oma aastatest ühtaegu noorem ja vanem ning veidi aasiapärane, lõikas ta ümbriku lahti paberinoaga, mis oli tehtud ninasarviku sarvest, ehkki neiu osales nende loomade kaitseks aeg-ajalt protestimarsis läbi Manchesteri kesklinna. Suutmata mõista, kuidas aitab tal ideaalset elukaaslast hankida võime tuvastada kolm kahekümnenda sajandi suurimat valet, nimetada Ühendkuningriigi kolm kõige rikkamat „välismaist” suguvõsa või pakkuda välja toimiv plaan Tony Blairi mõrvamiseks, viskas ta isa tingimused prügikasti ja nuputas välja katsed, mille abil võis tõenäoliselt leida mehe, keda ta enda arvates tahtis. Oma kahekümne esimesel sünnipäeval käis ta Alderley Edge’is partnerivahetuspeol, teinud enne aruka ettevaatusabinõuna kindlaks, et seal pole tema ema. Tal oli Vormel 1 juhi ülikond seljas, sõiduprillid ees ja ta kõlgutas kõigi oma autode – Volkswageni Põrnika, BMW Alpina ja Porsche Carrera – võtmeid. Kindlustanud külaliste enamiku tähelepanu, viskas Plurabelle võtmed jää-ämbrisse ning läks välja Põrnikasse ootama. See, et võideldi BMW ja Porsche pärast, kuid keegi ei järgnenud talle Volkswagenisse, teda õigupoolest ei üllatanud, arvestades, et tegemist oli Cheshire’iga, kuid ta tundis, et on saanud hindamatu õppetunni. Mehed, kes lasksid end eksitada välisel ilul ja säral, polnud võimelised nägema sisu, rääkimata selle hindamisest. Plurabelle’ist sai aastaks lesbi, ta sai pühitsetud sakramentide asjus juhatust nunnalt, kes oli kord tema isa juures sekretäriks olnud, proovis kätt modelli- ja ajakirjanikuametis, fotograafias ja kineetilises skulptuuris, laskis rindu vähendada ja, ehkki tal polnud kokanduslikke oskusi, otsustas lõpuks restoranipidamise kasuks hoonetes, mis olid kunagi olnud Old Belfry tallid.
Ta pani restorani nimeks Utoopia ja sellest pidi kujunema keskpunkt tollele idealistliku elu eksperimendile, millest isa oli talle tihti rääkinud, kuigi polnud seda kunagi jõudnud ellu viia. Külalisi kutsuti jääma ööseks või koguni nädalavahetuseks, aardeid otsima, kroketit mängima, armuma ja armastusest üle saama, üksteist kenasti kohtlema, saama mitmesuguseid teraapiaid, alustades ajurveda massaažist ja lõpetades abielunõustamisega – Plurabelle ise hiilgas stressis partnerite vahendajana, kuna oli seda palju aastaid oma vanemate peal harjutanud –, jõukust teotama, ehkki osalemist võisid endale lubada vaid rikkad, ja muidugi nautima toitu, mis andis tunnistust ausast püüdlusest koos priiskamisega. Hakkliha-kartulivorm loputati alla Krug Clos d’Ambonnay’ga. Või siis valged Alba trühvlid kraaniveega. Lõpptulemusena, ütles Plurabelle Cheshire Life’i reporterile, paneb ta menüüsse omaenda kauni süütuse, kuid pole veel välja mõelnud meetodit, millega eristada õige ostja valest.
Ehkki ta oli uulitsapoisi kombel väga fotogeeniline, püstnina, Daisy Ducki suu ja kuldsete patsidega, kurguhäälega, mis meenutas hilissuvel aknaklaasil sumisevat mesilast, ja Skandinaavia ilmatüdruku figuuriga, jagas Plurabelle Shalcross oma isa lummatud umbusaldust meedia vastu. Ei, ta ei tahaks teha telesaadet oma Utoopia nädalavahetustest, aga samas, kui tegu oleks sarjaga, siis ta võib-olla teeks. Ideele müüa oma neitsilikkust ekraanil vastas Plurabelle sellesama kõhkluse ja nõustumise segadikuga ning viimaks võitsid mõlemad. Publikuhuvi seisukohast oli kindlasti parem õige mehe leidmise teemat igavesti üleval hoida. Nädal nädala järel võis ta välja mõelda uusi katsumusi ning nädal nädala järel kukkusid kosilased katsetel läbi. Nõnda siis Plurabelle naeris, nuttis, vallatles, valmistas halvasti süüa ja oli sedamööda, kuidas episood järgnes episoodile, kohtunikuks mitte ainult armastajatele, kes olid valmis tema endalevõitmise nimel piigivõitlust pidama, vaid ka oma teiste külaliste armulugudele. Õige pea, märkamatult, sai kohtumõistmine tema saadete sisuks samavõrd nagu toit ja armastus. Uus sari pealkirjaga „Kööginõustaja” saavutas üleöö edu. Paarid, sõbrad, isegi eluaegsed vaenlased tõid oma vaidlused Plurabelle’i laua äärde, kus ta, pakkudes hõrke roogasid, mille oli lava taga valmistanud keegi teine, langetas kohtuotsuseid, mis olid siduvad vähemasti selles mõttes, et kõik osapooled olid kirjalikult nõustunud neist kinni pidama.
See polnud mitte ainult odavam kui juristi või vahendaja jutule minek; võistlejad said maigu suhu ka mööduvast kuulsusest ja Plurabelle’i veelgi ahvatlevamast võrratust tarkusest. Kes pärast seda veel hoolis, kas ta vaidluse võitis või kaotas!
Neile, kellele kuulsus polnud nii tähtis kui kättemaks, lõi edus kümblev Plurabelle interaktiivse reaalajas veebifoorumi nimega „Nääklus”. Siin tõid vaidlushimulised oma mured kohtumõistmiseks Suurbritannia avalikkuse ette. „Mina ei saa kõige üle otsustada,” ütles Plurabelle sõpradele. Kuid kuna selgus, et Suurbritannia avalikkus on liiga salvav kohtumõistja isegi iseenda arvamuse kohaselt, hävitas saidi raev, ja taas oli Plurabelle see, kes – inimsõbralikus vaimus, mille juures polnud tähtis, kas midagi otsustati või mitte – kõige üle otsustas.
Elu oli mäng ja Anna Livia Plurabelle Cleopatra On Ilu Igikestva Rõõmu Läte Saalomonist Targem Christine oli selle tseremooniameister.
Oi, aga kurbus on needus.
Ema rääkis Plurabelle’ile, et see on äsja isa kaotanud neiu puhul loomulik. Kuid Plurabelle otsis sügavamat põhjust. Või siis pinnapealsemat põhjust. Igal juhul teistsugust põhjust.
Ema ei saanud teda seejuures aidata. „Filosoofia mu perekooliõppe hulka ei kuulunud,” ütles ta. „Miks sa ei võiks Wilmslow’sse kurbusekursustele minna?”
„Sest mulle pole vaja seda õpetada. Ma pean sellest lahti saama.”
„Seda seal tehaksegi,” vastas ema. „Ma sõnastasin valesti. See on nagu anonüümsed alkohoolikud, ainult kurbadele rikastele.”
„Kas ma pean püsti tõusma ja ütlema: „Tere, minu nimi on Anna Livia Plurabelle Cleopatra On Ilu Igikestva Rõõmu Läte Christine, mul on isiklikku vara üle kahekümne miljoni naela ja ma olen sadist”? Sest kui pean, siis ma ei lähe.”
Ema kehitas õlgu. Tema arvates vajas tütar armsamat. Kui sul on armsam, pole aega kurb olla.
Plurabelle läks siiski, hoolimata algsest vastumeelsusest. Võimalik, et ka tema lootis salamisi sealt armsamat leida. Ehkki Jumal teab, et ta ei vajanud enda ümber rohkem kurbust. Et teda ära ei tuntaks, mässis ta pea ümber rätiku, nagu oleks tal hambavalu. Enamik teisi oli samuti maskeeritud. Me oleme kurvad, sest me oleme kuulsad, mõtles Plurabelle. Kuid eesistuja ütles kokkutulnutele, et ärgu nad kohe põhjuseid otsigu, ärgu pangu kurbust auahnuse, pinge, võistlushimu ja Kuldses Kolmnurgas valitseva kadeduse arvele. Nad olid kurvad, sest nad olid kurvad. Ainus tähtis asi oli seda mitte eitada.
Pärast esimest seanssi kohvi juues arutas Plurabelle kurbuse põhjuse mitteotsimise teemat vanema elegantse mehega, kes, nagu ta oli kokkusaamisel märganud, istus veidi eemal ja vaatas otse enda ette, nagu ei saaks tavasurelike muresid tema omaga võrrelda. Mees ütles ühtaegu vabandavalt ja põlastavalt, et tema nimi on D’Anton, ning näis lähemal vaatlusel Plurabelle’ile kurb seetõttu, et ta oli homoseksuaalne (või vähemasti mitte täiesti heteroseksuaalne), ja ka selle põhjuseid, nagu Plurabelle aru sai, ei pidanud otsima. Nad ajasid tükk aega tõsiselt juttu ja seejärel kutsus Plurabelle mehe oma Utoopia-peole. Oli mehe otsustada, kas ta tahab, et teda filmitaks, või mitte. Võta keegi kaasa, kui tahad, ütles Plurabelle mehele. Kuid mees tuli üksi, kaasas hiiglasuur paberivajutis, mille keskel oli pisar. „See on ilus,” ütles Plurabelle, „aga seda poleks vaja olnud.” Mees pidas kingitust tühiseks. Kunstiesemete seas, mille sissetoomisega ta elatis teenib, selgitas mees, on ka klaasist paberivajutised. See vajutis pärines väikesest Jaapani külast, kus oli neljateistkümnendast sajandist alates klaasi puhutud ja kus keegi ei osanud midagi muud teha. Plurabelle juurdles, kas pisar on inimese või looma oma. Räägitakse, et pisar on selle oma, kes vajutist vaatab, ütles mees talle. Mispeale nad mõlemad natuke nutsid ja hoidsid teineteist embuses, nagu ei kavatseks iial lahti lasta.
Peagi sai D’Antonist püsikülaline, kes jäi mõnikord Plurabelle’i juurde ka pärast seda, kui teised nädalalõpupeolised olid koju läinud. Nad leidsid teineteise nukrusest tröösti. „Küllap sinu meelest on naeruväärne, et ma elan sellises toreduses ja olen ikka kurb,” ütles Plurabelle.
„Üldsegi