Shylock on mu nimi. Howard Jacobson
Mina tulen sulle omal ajal koos lastega järele.” Kuid Strulovitch ei öelnud naisele midagi sellist ega andnud talle seda võimalust. Selle asemel, sõjakalt lolli mängides, hingas ta naise murelikku väikesesse näkku heeringa, klimpide, borši lõhna, valgusest või õpetatusest väisamata külade fatalismi, Moishe- või Mendeli-nimeliste küürakil könnide ebausku. „Chaim Yankel, paelamüüja,” pajatas ta, teades, kui vähe selline nimi naisele nalja teeb, „kurdab Harrodsi varustajale, et too ei telli temalt kunagi paelu. „Olgu, olgu,” ütleb varustaja, „saada mulle nii palju paela, et see ulatuks su ninaotsast tilliotsani.” Kaks nädalat hiljem saabub Harrodsisse tuhat karpi paela. „Mis pagana mängu sa enda arvates mängid?” karjub varustaja Chaim Yankelile telefonis. „Ma ütlesin nii palju paela, et see ulatuks su ninaotsast tilliotsani, ja sina saadad mulle tuhat miili.” „Minu tilliots,” ütleb Chaim Yankel, „on Poolas.””
Naine silmitses meest uskumatust ja õudust väljendaval ilmel. Ta oli mehest lühem, peene kondiga, oma peaaegu poisilikus õrnuses kaunis. Tema näo kohta veidi liiga suured silmad olid kui hämarad haavatud hämmelduse lombid. Talle sügavalt silma vaadates arvaks igaüks, mõtles mees, et ma andsin talle äsja edasi lähedase inimese surmateate.
„Saad aru,” ütles Strulovitch leebudes, „sul pole vaja muretseda, ma ei ole naljamees.”
„Aitab,” anus naine.
„Aitab Poolast?”
„Jäta see Poola-jutt!”
„Minu suguselts, Ophelia …”
„Sinu suguselts on Manchesterist. Kas see pole sinu jaoks hull küllalt?”
„Nali poleks välja tulnud, kui ma oleksin puändi Manchesteri asetanud.”
„See nali ei tulnud niikuinii välja. Sul ei tule ükski nali välja.”
„Kuidas on selle naljaga, milles arst käsib Moishe Greenbergil masturbeerimise lõpetada?”
Küllap oli Campo Santa Maria Formosa olnud tunnistajaks paljudele ohetele, kuid vähesed neist võisid olla nii valulised nagu Ophelia-Jane’i ohked. „Ma palun sind,” ütles ta end peaaegu kahekorra keerates. „Ma palun sind põlvili: mitte ühtegi nalja enam sinu asjast.”
Naine raputas tolle sõna endalt maha, nagu olnuks see lehkava võõra pealetükkiv lähenemiskatse.
„Rumal asi on kõigest mänguasi,”8 oli kõik, mida Strulovitch oskas öelda.
„Siis on sul aeg sellega mängimine lõpetada.”
Strulovitch näitas naisele oma käsi.
„Piltlikult, Simon!”
Naisele tikkus nutt peale.
Strulovitchile samuti.
Naine tegi talle ülekohut. Tema, ja mängis? Miks küll naine veel ei teadnud, et Strulovitchis polnud raasugi mängulusti?
Ja see asi … miks naine seda nii nimetas?
Ja mis veel hullem – nende mesinädalatel.
See oli kurbuse asupaik, mitte asi. Arvutute naljalugude sihtmärk sel põhjusel, et see polnud üldse naljakas. Strulovitch tsiteeris naisele Beaumarchais’d. „Ma ruttan kõige üle naerma, kartes, et olen sunnitud nende pärast nutma.” 9
„Sina? Nutma! Millal sa viimati nutsid?”
„Ma nutan praegu. Juudid viskavad nalja, Ophelia-Jane, sest neil pole lõbus.”
„Siis saaks minust hea juut,” vastas naine, „sest ka minul pole lõbus.”
Kui emad näevad, mida nende väikeste poistega on tehtud, läheb piim nende rindades hapuks. Noorele Strulovitchile, kes liikus loogeldes läbi maailma usundite, öeldi seda Oxfordis kardinal Newmani kauge sugulase korraldatud aiapeol. Tema valgustajaks oli bahaistist* psühhiaater nimega Eugenia Carloff, kelle erialaks oli ümberlõikamise trauma perekonnas.
„Kõik emad?” küsis Strulovitch.
Küllalt paljud sinu usku emad, ütles Eugenia talle, selgitamaks, kuidas emad seejärel poegi hellitavad. Nad peavad lunastama kahekordse süü. Verevalamise lubamise ja piimast ilmajätmise.
„Piimast ilmajätmise? Kas sa teed nalja?”
Strulovitch oli kindel, et teda toideti rinnaga. Mõnikord on tal tunne, et teda toidetakse ikka veel rinnaga.
„Kõik sinu usku mehed arvavad, et neid ohtralt imetati,” ütles talle Eugenia Carloff.
„Kas sa tahad öelda, et mind ei imetatud?” küsis Strulovitch.
Naine mõõtis teda pilguga pealaest jalatallani. „Ma pole kindel, aga arvan, et tegelikult mitte.”
„Kas ma näen välja, nagu oleksin alatoidetud?”
„Seda mitte.”
„Siis nii, nagu oleksin millestki ilma jäänud?”
„Mitte ilma jäänud, vaid maha salatud.”
„Seda tegi mu isa.”
„Ah,” ütles Eugenia Carloff sõrme suule pannes, „pole lõppu sellel, mida isaks nimetatud timukad teevad. Kõigepealt sandistavad nad oma poeglapsi ja seejärel piinavad neid.”
Kõlab tõepäraselt, mõtles Strulovitch. Teisalt meeldis isale teda anekdootide ja rämedate naljadega lõbustada. Ja mõnikord, kui nad väljas jalutasid, sasis ta hajameelselt poja juukseid. Strulovitch mainis seda Eugenia Carloffile, kuid too raputas pead. „Nad ei armasta sind kunagi. Tegelikult mitte. Nad jäävad kõrvale igavesest süüdlaslikkuse ja hüvituse jõulunäidendist, mille nad algatasid, on alati vihased kõrvaltegelased, püüdes asja parandada karmi kiindumuse ja naljakate lugudega. See on karm sõltuvus, mis neid seob.”
„Kas see seobki isa ja poega?”
„See seob sinu usku mehi, sugutit ja nalja.”
Mina pole ühtegi usku mees, oleks Strulovitch tahtnud Eugenia Carloffile öelda. Mind tuleb veel usku pöörata. Selle asemel kutsus ta naise välja.
Eugenia naeris pööraselt. „Kas sa arvad, et ma tahan selle kõigega tegemist teha?” küsis ta. „Kas sa arvad, et ma olen hull?”
Vaene Ophelia-Jane, kes oli ilmselt hull, tegi nende mõne aasta kestel, mis nad abielus olid, kõik, mis tema võimuses, et abielust asja saaks. Kuid lõppkokkuvõttes oli Strulovitch talle liig. Oma südames oli mees naisega nõus. Strulovitch ärritas ja koguni hirmutas inimesi. Selle põhjuseks olid tema teravad pilked. Surmanautleja iroonia. Kas ta kuulus teistega ühte või ei kuulunud? Kas ta oli naljakas või ei olnud? Tema enda surmav otsustamatus, mille eest pidid maksma kõik, kes teda tundsid, Ophelia-Jane rohkem kui kõik teised.
„Tead, sa oleksid võinud lihtsalt mind armastada,” ütles naine kurvalt päeval, mil nad otsustasid lahutada. „Ma olin valmis tegema ükskõik mida, et sa õnnelik oleksid. Sa oleksid lihtsalt võinud meie kooselu nautida.”
Strulovitch haaras naise veel viimast korda embusse ja palus temalt andeks. „Asi on lihtsalt selles, kes me oleme,” ütles ta.
„Me!”
See oli viimane sõna, mille naine lausus, enne kui Strulovitchi maha jättis.
Oli üks väike lohutus. Abielludes olid nad olnud niisama hästi kui lapsed ja lahku minnes olid nad ikka veel niisama hästi kui lapsed.
Nad võisid teineteisega suhted katkestada, kuid neil oli ikka veel pikk elu ees, et otsast alustada. Ja neil polnud lapsi – igasuguse inimliku rahulolematuse põhjust.
Kuid lahutus ise oli neile mõlemale kibe elamus. Ja lõpuks ei suutnud naine end vaos hoida. Ehkki ta uskus, et juutidele on rängalt liiga tehtud, häbimärgistas ta neid oma abikaasa isikus ometi tavapärasel kombel, kui toodi lõplikud paberid allakirjutamiseks. Helistas talle, et küsida: „Kas sa oled nüüd õnnelik, et oma naela liha
W. Shakespeare. „Kaheteistkümnes öö”, 5. vaatus, 1. stseen. Värsirida narri laulust.
„Sevilla habemeajaja”, 1. vaatus, 2. stseen. Toim
Usk, mille rajas 19. saj Iraanis Bahha’u’llah (1817–1892).