Sõda ja rahu. I ja II. Lev Tolstoi

---

Скачать книгу

---

ja II

      I

      ESIMENE JAGU

      I

      „Eh bien, mon prince. Gênes et Lucques ne sont plus que des apanages, des teenismõisad, de la famille Buonaparte. Non, je vous préviens que si vous ne me dites pas que nous avons la guerre, si vous vous permettez encore de pallier toutes les infamies, toutes les atrocités de cet Antichrist (ma parole, j’y crois) – je ne vous connais plus, vous n’êtes plus mon ami, vous n’êtes plus minu truu ori, comme vous dites. 1 Nii, tere, tere. Je vois que je vous fais peur 2 , võtke istet ja rääkige.” 3

      Niisuguse jutuga võttis tuntud Anna Pavlovna Scherer, keisrinna Maria Feodorovna õuedaam ja lähikondlane, 1805. aasta juulis vastu kõrge aukandja vürst Vassili, kes oli esimesena saabunud tema suareele. Anna Pavlovna oli juba mitu päeva köhinud, tal oli gripp, nagu ta ütles („gripp” oli tol ajal uus sõna, mida tarvitasid ainult vähesed isikud). Kõikides kutsetes, mis olid hommikul esindusteenriga laiali saadetud, oli kirjutatud ilma vahet tegemata:

      „Si vous n’avez rien de mieux à faire, Monsieur le comte (või mon prince), et si la perspective de passer la soirée chez une pauvre malade ne vous effraye pas trop, je serai charmée de vous voir chez moi entre 7 et 10 heures. Annette Scherer. 4 ”

      „Dieu, quelle virulente sortie! 5 ” kostis vürst, kes, õukondlase paraadmunder seljas, põlvsukad ja kingad jalas, aumärgid rinnas ning lame nägu säravlahe, sisse astus, niisugusest tervitusest põrmugi kohmetumata.

      Vürst rääkis seda valitud prantsuse keelt, mida mitte ainult ei rääkinud, vaid milles isegi mõtlesid meie vanaisad, seejuures niisuguse vaikse soosiva intonatsiooniga, mis on iseloomulik seltskonnas ja õukonnas vanaks saanud tähtsatele meestele. Ta astus Anna Pavlovna juurde, suudles tema kätt, langetades tema ette oma lõhnastatud ning hiilgava peapaljaku, ja võttis rahumeeli diivanil istet.

      „Avant tout dites moi, comment vous allez, chère amie? 6 Rahustage mind,” ütles ta üha muutumatu häälega, toonil, millest peale viisakuse ja osavõtu kumas läbi ka ükskõiksust või koguni pilget.

      „Kuidas saab üldse terve olla … kõlbeliste kannatuste puhul? Kas meie ajal on üldse võimalik rahulikuks jääda, kui inimesel on süda sees?” kostis Anna Pavlovna. „Kas ma võin loota, et te jääte kogu õhtuks siia?”

      „Aga Inglise saadiku pidu? Täna on kesknädal. Ma pean ennast korraks seal näitama,” sõnas vürst. „Tütar tuleb siit läbi ja viib mu sinna.”

      „Mina mõtlesin, et tänane pidu jäetakse ära. Je vous avoue que toutes ces fêtes et tous ces feux d’artifice commencent à devenir insipides. 7 ”

      „Kui keegi oleks teadnud, et see on teie soov, oleks pidu ära jäetud,” ütles vürst, kes kõneles harjumuslikult nagu üleskeeratud kell asju, millest ta ei tahtnudki, et neid usutaks.

      „Ne me tourmentez pas. Eh bien, qu’a-t-on décidé par rapport à la dépêche de Novosilzoff? Vous savez tout. 8 ”

      „Kuidas seda nüüd ütelda?” lausus vürst külmalt ja tuimalt. „Qu’a-t-on décidé? On a décidé que Buonaparte a brûlé ses vaisseaux, et je crois que nous sommes en train de brûler les nôtres. 9 ”

      Vürst Vassili kõneles alati laisalt nagu näitleja, kes esitab oma kulunud näitemänguosa. Anna Pavlovna Scherer oli seevastu oma neljakümnest eluaastast hoolimata tulvil elevust ja entusiasmi.

      Olla entusiast oli saanud tema seltskondlikuks seisukohaks ja mõnikord oli ta entusiast isegi siis, kui ta seda ei tahtnud – et mitte petta nende inimeste lootusi, kes teda tundsid. Tagasihoidlik naeratus, mis alati mängles Anna Pavlovna palgeil, ehkki see ta vananenud näojoontega ei sobinud, ütles, et ta on nagu hellitatud laps kogu aeg teadlik oma armsast puudusest, millest ta ei taha, ei saa ega pea tarvilikuks vabaneda.

      Poliitiliste telgitaguste ümber käiva jutu keskel läks Anna Pavlovna põlema:

      „Ah, Austriast ärge mulle küll rääkige! Ma ei saa võib-olla üldse millestki aru, kuid Austria ei ole kunagi tahtnud ega taha sõda. Ta reedab meid. Venemaa üksi peab olema Euroopa päästja. Meie heategija teab oma kõrget kutsumust ja jääb sellele truuks. See on ainus asi, millesse ma usun. Meie heal ning kuldsel keisril on maailmas etendada väga tähtis osa ja ta on nõnda vooruslik ning õilis, et Jumal ei jäta teda mitte maha ja ta täidab oma kutsumuse – kägistab surnuks revolutsiooni hüdra, mis praegu selle mõrvari ja kurjategija kujul veel eriti kohutav on. Meie üksi peame lunastama tõekannataja vere. Kelle peale on meil loota, küsin ma teilt? … Inglismaa oma ärivaimuga ei mõista ega saagi mõista keiser Aleksandri hingesuurust. Nad keeldusid Maltalt lahkumast. Nad tahavad näha ja otsivad meie tegudes tagamõtet. Mida nad Novosiltsevile ütlesid? Mitte midagi. Nad ei mõistnud ega suudagi mõista meie keisri enesesalgamist, sest tema ei taha midagi iseendale ja tahab kõik maailma hüvanguks. Ja mida nad lubasid? Mitte midagi. Aga sedagi, mis nad lubasid, ei saa! Preisimaa kuulutas juba, et Buonaparte on võitmatu ja et kogu Euroopa ei saa tema vastu … Ja mina ei usu ühtki sõna ei Hardenbergi ega Haugwitzi suust. Cette fameuse neutralité prussienne, ce n’est qu’un piège. 10 Mina usun ainult Jumalasse ja meie armsa keisri ülevasse saatusesse. Tema päästab Euroopa! …” Ta jäi äkitselt vait ja naeratas pilklikult oma õhina peale.

      „Ma arvan,” ütles vürst muiates, „et kui meie kalli Wintzingerode asemel oleks läkitatud teid, siis teie oleksite rünnakuga võitnud Preisi kuninga nõusoleku. Te olete nii kõneosav. Kas te pakuksite mulle teed?”

      „Silmapilk. A propos,” lisas Anna Pavlovna jälle rahunedes, „täna tulevad siia kaks väga huvitavat meest, le vicomte de Mortemart, il est allié aux Montmorency par les Rohans 11 , üks paremaid perekondi Prantsusmaal. See on üks väärt pagulane, täiesti ehtne. Ja siis veel l’abeé Morio 12 , te ju tunnete teda ta sügava tarkusega? Keiser võttis teda vastu. Kas te teate seda?”

      „Oo! Ma olen väga rõõmus,” kostis vürst. „Ütelge,” lisas ta, nagu oleks talle just praegu midagi meenunud, sealjuures veel eriti hooletult, kuna see, mida ta küsis, oli tema külaskäigu peamine eesmärk, „kas vastab tõele, et l’impératrice-mère 13 soovib parun Funke nimetamist esimeseks sekretäriks Viini? C’est im pauvre sire, ce baron, à ce qu’il paraît. 14 ” Vürst Vassili tahtis sokutada oma poega sellele kohale, mida keisrinna Maria Feodorovna kaudu püüti saada parunile.

      Anna Pavlovna pani silmad peaaegu kinni – selle märgiks, et ei tema ega keegi teine saa otsustada millegi üle, mis keisrinna heaks arvab või mis talle meeldib.

      „Monsieur le baron de Funke a été recommandé à l’imperatrice-mère par sa sœur, 15 ” sõnas ta vaid nukralt ja kuivalt. Sel hetkel, kui Anna Pavlovna mainis keisrinnat, ilmutas ta nägu äkitselt nukrusega segatud sügavat ning siirast andumust ja aupaklikkust, nagu see toimus temaga iga kord, kui ta jutu sees oma kõrgele kaitsjale vihjas. Ta ütles, et tema majesteet on suvatsenud osutada parun Funkele beaucoup d’estime 16 , ning jälle looritas nukrus tema pilgu.

      Vürst jäi ükskõikselt vait. Anna Pavlovna, kes oli libe ja käbe kasutama oma õukondlaslikku ning naiselikku takti, tahtis anda vürstile pisut nina pihta, kuna tollel oli jätkunud häbematust niiviisi väljenduda isiku kohta, keda keisrinnale oli soovitatud, ja samal ajal teda ühtlasi lohutada.

      „Mais à propos de votre famille,”

---

Скачать книгу