Sõda ja rahu. I ja II. Lev Tolstoi

---

Скачать книгу

---

Lise, vous serez toujours la plus jolie, 36 ” vastas Anna Pavlovna.

      „Vous savez, mon mari m’abandonne,” jätkas Lise samal toonil, pöördudes kindrali poole, „il va se faire tuer. Dites moi, pourquoi cette vilaine guerre, 37 ” ütles ta vürst Vassilile ja tegi vastust ootamata juttu vürst Vassili tütre ilusa Hélène’iga.

      „Quelle délicieuse personne, que cette petite princesse! 38 ” sõnas vürst Vassili tasa Anna Pavlovnale.

      Varsti pärast väikest vürstinnat tuli üks kogukas ja paks pöetud peaga ja prillidega noormees, kellel olid jalas selle aja moele vastavad heledad püksid, ees kõrge žaboo ja seljas pruun frakk. See paks noormees oli Katariina-aegse kuulsa üliku, praegu Moskvas suremas oleva krahv Bezuhhovi vallaspoeg. Ta ei olnud veel kuskil ametis ja oli alles äsja tagasi tulnud välismaalt, kus oli kasvatuse saanud, ning viibis nüüd esimest korda seltskonnas. Anna Pavlovna tervitas teda kummardusega, mis oli ette nähtud tema salongi külastajate hierarhias kõige madalamal asuvatele isikutele. Ent sellest alamat sorti tervitusest hoolimata paistis Anna Pavlovna näost, kui ta siin Pierre’i nägi, rahutust ja hirmu, just nagu siis, kui nähakse midagi liiga suurt, mille koht ei ole siin. Pierre oli küll tõesti pisut suurem kui teised mehed siin toas, aga see hirm võis olla seotud vaid selle targa ning ühtlasi ujeda, tähelepaneliku ja loomuliku pilguga, mis Pierre’i selles võõrastetoas kõigist teistest eristas.

      „C’est bien aimable à vous, monsieur Pierre, d’être venu voir une pauvre malade, 39 ” ütles talle Anna Pavlovna ja vahetas kohkunud pilke tädiga, kelle juurde ta Pierre’i juhtis. Pierre kohmas midagi arusaamatut vastu ning otsis üha midagi oma pilguga. Ta kummardas rõõmsa ja lõbusa naeratuse saatel väikesele vürstinnale nagu lähedasele tuttavale ning astus auväärt tädi juurde. Anna Pavlovna hirm ei olnud sugugi ilmaaegne, sest Pierre läks tädi juurest jälle minema, ilma et oleks tema juttu majesteedi tervisest lõpunigi kuulanud. Anna Pavlovna peatas teda kohkunult sõnadega:

      „Ega te ei tunne abee Moriot? See on väga huvitav mees …” lausus ta.

      „Jah, ma olen kuulnud, et tal on plaan, kuidas säilitada igavest rahu, ja see on väga huvitav, kuid vaevalt küll võimalik …”

      „Arvate? …” ütles Anna Pavlovna, et midagi ütelda ja uuesti oma majaperenaisetoimingute juurde asuda, ent Pierre sai hakkama järjekordse ebaviisakusega. Alles oli ta vestluskaaslase sõnu lõpuni kuulamata minema läinud, nüüd hoidis ta oma jutuga kinni teist vestluskaaslast, kellel oli tarvis tema juurest ära minna. Ta langetas pea, ajas oma suured jalad harki ja hakkas Anna Pavlovnale tõestama, miks ta arvab, et abee plaan on pettekujutelm.

      „Me räägime sellest hiljem,” ütles Anna Pavlovna naeratades.

      Ja kui ta oli vabanenud noormehest, kes ei mõistnud elada, asus ta uuesti oma majaperenaisetoimingute juurde ning hoidis jälle silmad lahti ja kõrvad kikkis, valmis appi astuma, kui vestlus mõnes punktis soikuma kipub. Nagu ketrustöökoja peremees, kes, olles paigutanud töölised kohtadele, kõnnib oma ettevõttes ringi ja läheb mõne värtna liikumatust või erilist, kriiksuvat ja liiga valju vurinat märgates kärmesti selle juurde ning hoiab värtnat tagasi või paneb selle parajalt käima – nõnda astus ka Anna Pavlovna mööda oma võõrastetuba kõndides mõne vaikiva või liiga palju kõneleva ringi juurde ja pani ühe sõna või ümberpaigutusega taas käima ühtlaselt ja sündsalt veereva jutumasina. Ent keset seda hoolt paistis ta ikka tundvat erilist hirmu Pierre’i pärast. Ta saatis murelikke pilke Pierre’i poole, kui too läks kuulama, mida Mortemarti läheduses kõneldakse, või kui ta siirdus sealt teise ringi juurde, kus rääkijaks oli abee. Pierre’ile, kes oli saanud kasvatuse välismaal, oli Anna Pavlovna tänane suaree esimene, mida ta Venemaal nägi. Ta teadis, et siin on nüüd koos kogu Peterburi intelligents, ja tal võttis silmad kirjuks nagu lapsel mänguasjade poes. Ta kartis kogu aeg mõnd tarka juttu, mida siin võiks kuulda, kõrvust mööda lasta. Vaadates neid iseteadlikke ja säravaid nägusid, mis siin kõik koos olid, ootas ta kogu aeg mingit erilist tarkust. Lõpuks läks ta Morio juurde. Talle paistis siinne jutt huvitav olevat ja ta peatus ning jäi ootama juhust avaldada ka oma mõtteid, nagu noored inimesed ikka armastavad teha.

      III

      Anna Pavlovna koosviibimine oli täies hoos. Värtnad vurisesid kõikjal ühtlaselt ning pausideta. Peale ma tante’i, kelle juures istus ainult üks kõhn ja nutetud näoga elatanud daam, selles hiilgavas seltskonnas pisut võõras, oli seltskond jagunenud kolmeks ringiks. Ühes, enamjaolt meeste ringis oli keskpunktiks abee, teises, noorte salgas ilus vürstitar Hélène, vürst Vassili tütar, ja kena punapõskne ning oma nooruse kohta liiga täidlane väike vürstinna Bolkonskaja. Kolmandas – Mortemart ja Anna Pavlovna.

      Vikont oli meeldiva välimuse ning malbete näojoonte ja maneeridega noor mees, kes pidas end ilmselt kuulsaks isikuks, kuid kes tänu oma heale kasvatusele andis end tagasihoidlikult selle seltskonna käsutusse, milles ta viibis. Nagu näha, kostitas Anna Pavlovna temaga oma külalisi. Just nagu tubli ülemkelner pakub mõnda loomalihatükki, mida ei tahaks süüagi, kui näeks seda räpases köögis, otsekui mingit üleloomulikult maitsvat pala, nõnda serveeris Anna Pavlovna praegusel koosviibimisel oma külalistele enne vikonti ja pärast abeed nagu midagi üleloomulikult peent. Mortemarti ringis läks jutt kohe Enghieni hertsogi tapmisele. Vikont ütles, et Enghieni hertsog sai surma oma suuremeelsuse tõttu ja et Buonaparte vihal olid olnud oma erilised põhjused.

      „Ah! voyons. Contez-nous cela, vicomte, 40 ” ütles Anna Pavlovna, kes ise tundis rõõmuga, kuidas see ütlus „contez-nous cela, vicomte” kõlas millegipoolest à la Louis XV 41 .

      Vikont kummardas sõnakuulmise märgiks ja naeratas viisakalt. Anna Pavlovna tegi tiiru ümber vikondi ja palus kõiki tema jutustust kuulama.

      „Le vicomte a été personnellement connu de monseigneur, 42 ” sosistas Anna Pavlovna ühele. „Le vicomte est un parfait conteur, 43 ” tähendas ta teisele. „Comme on voit l’homme de la bonne compagnie, 44 ” ütles ta kolmandale; ja vikont oligi seltskonnale ette antud kõige peenemas ning talle kõige kasulikumas valguses nagu maitserohelisega ülepuistatud rostbiif kuumal vaagnal.

      Vikont tahtis juba oma jutustust alustada ning muigas peenelt.

      „Tulge siiapoole, chère Hélène 45 ,” ütles Anna Pavlovna ilusale vürstitarile, kes istus veidi kaugemal ja oli teise ringi keskpunktiks.

      Vürstitar Hélène naeratas; ta tõusis püsti, näol ikka seesama väga ilusa naise naeratus, millega ta oli juba võõrastetuppa tulnudki. Oma valge, eefeu- ja samblakaunistustega ballirüü kergel kahinal, lastes hiilata oma valgeid õlgu, läikivaid juukseid ja säravaid briljante, läks ta kahele poole taanduvate meeste vahelt läbi ja astus kellelegi otsa vaatamata, ent kõigile naeratades ning otsekui andes igaühele lahke loa imetleda tema pihta, täidlaste õlgade ja tolleaegse moe kohaselt väga lahtise rinna ning selja ilu ja tuues kaasa balli sära, otsejoones Anna Pavlovna juurde. Hélène oli nõnda kaunis, et temas ei olnud mitte ainult edvistamise varjugi, vaid vastupidi, tal oleks nagu pisut piinlik olnud oma vaieldamatu ja liiga tugevalt ning võidukalt mõjuva ilu pärast. Ta oleks justkui soovinud oma ilu mõju vähendada, kuid ei suutnud.

      „Quelle belle personne! 46 ” ütles igaüks, kes teda nägi. Otsekui millestki ebaharilikust hämmastatud, kehitas vikont õlgu ja lõi silmad maha, kui Hélène tema ees istet võttis ja tedagi üha sellesama muutumatu naeratusega valgustas.

      „Madame, je crains pour mes moyens devant un pareil auditoire? Скачать книгу