Sõda ja rahu. I ja II. Lev Tolstoi
seda karu,” ütles ta. „Ta elab nüüd juba kuu aega minu juures, ent seltskonnas näen ma teda esimest korda. Ühele noormehele ei ole miski nõnda vajalik kui tarkade naiste seltskond.”
IV
Anna Pavlovna naeratas ja lubas Pierre’i käsile võtta, sest nagu ta teadis, oli too vürst Vassilile isa poolt sugulane. Elatanud daam, kes ennist ma tante’i juures oli istunud, tõusis kärmesti püsti ja jõudis eestoas vürst Vassilile järele. Kogu teeseldud huvi oli ta näolt nüüd kadunud. Sellel heasüdamlikul äranutetud näol oli näha veel ainult rahutust ja hirmu.
„Vürst, mida te siis mu Borissi kohta ütlete?” küsis ta, kui oli vürstile eestoas järele jõudnud. (Ta hääldas Borissi nime erilise rõhuga o peal.) „Ma ei saa enam kauemaks Peterburisse jääda. Ütelge, mis sõnumi võin ma oma vaesele poisile viia?”
Hoolimata sellest, et vürst Vassili kuulas elatanud daami juttu sunnitult ja peaaegu ebaviisakalt ning laskis isegi kärsitust välja paista, naeratas daam talle lahkelt ja liigutavalt ning võttis tal käest kinni, et ta ära ei läheks.
„Mis teile maksaks keisrile sõnakest lausuda, siis viidaks ta otsekohe kaardiväkke üle,” palus ta.
„Uskuge, vürstinna, ma teen kõik mis minu võimuses,” vastas vürst Vassili, „aga mul on raske keisrit paluda; ma soovitaksin teil pöörduda vürst Golitsõni kaudu Rumjantsevi poole: see oleks targem.”
Elatanud daam kandis vürstinna Drubetskaja nime ja see oli üks Venemaa paremaid perekondi, kuid daam oli vaene, kõrgemast seltskonnast juba ammu välja langenud ja kõik kunagised sidemed kaotanud. Nüüd oli ta tulnud taotlema, et ta ainus poeg määrataks kaardiväkke. Ta oli lasknud ennast Anna Pavlovna koosviibimisele kutsuda ja oli siia ilmunud ainult selleks ning vikondi jutustust kuulanud ainult selleks, et kokku saada vürst Vassiliga. Vürst Vassili sõnad ehmatasid teda; tema kunagi ilusale näole ilmus viha, kuid see vältas kõigest silmapilgu. Ta naeratas uuesti ja hoidis vürst Vassili kätt veelgi tugevamini kinni.
„Kuulge, vürst,” ütles ta, „ma ei ole teid enne palunud ega palu teid ka edaspidi, ma ei ole teile kunagi meelde tuletanud oma isa sõprust teiega. Aga praegu vannutan ma teid Jumala nimel: tehke seda mu poja heaks, ja ma pean teid alati oma heategijaks,” lisas ta kähku. „Ei, te ärge pahandage, vaid tõotage mulle seda. Golitsõnit olen ma juba palunud, ta keeldus. Soyez le bon enfant que vous avez été, 60 ” ütles ta ja püüdis naeratada, endal pisarad silmis.
„Papa, me jääme hiljaks,” ütles vürstitar Hélène, kes pööras ukse juures oodates oma ilusat pead antiiksetel õlgadel.
Ent mõjuvõim seltskonnas on kapital, mida peab hoidma, et see ei kaoks. Vürst Vassili teadis seda, ja olles kord juba taibanud, et kui ta hakkaks paluma kõikide eest, kes paluvad teda, siis poleks tal juba üsna varsti enam võimalik paluda iseenese eest, kasutas ta oma mõjuvõimu harva. Ometi tundis ta vürstinna Drubetskaja asjas pärast tolle uut palvet midagi, mis oli nagu südametunnistuse hääl. Vürstinna oli talle meenutanud tõtt: oma esimeste teenistusalaste sammude eest võlgnes ta tänu vürstinna isale. Liiatigi nägi ta vürstinna käitumisest, et too on üks neid naisi, eriti emasid, kes, olles kord juba midagi pähe võtnud, ei jäta enne järele, kui nende soov on täidetud, vastasel korral aga on nad valmis iga päev ja iga minut teile peale käima ja isegi stseene tegema. See viimane arvestus kõigutas teda.
„Chère Anna Mihhailovna,” ütles ta, hääl familiaarne ja tülpinud nagu alati. „Mul on peaaegu võimatu teie tahtmist teha; aga et näidata teile, kuidas ma teid armastan ja teie õndsa isa mälestust kalliks pean, teen ma võimatut: teie poeg viiakse kaardiväkke üle, minu sõna selle peale! Kas olete rahul?”
„Kullakallis, te olete mu heategija! Ma ei oodanudki muud, ma teadsin, kui hea inimene te olete.”
Vürst Vassili tahtis lahkuda.
„Pidage, paar sõna veel. Une fois passé aux gardes … 61 ” Vürstinna takerdus. „Teil on head suhted Mihhail Ilarionovitš Kutuzoviga, soovitage Borissi talle adjutandiks. Siis oleksin ma rahulik, ja siis juba …”
Vürst Vassili naeratas.
„Seda ma ei luba. Te teate küll, kuidas Kutuzovit piiratakse, sellest ajast kui ta ülemjuhatajaks nimetati. Ta ise ütles mulle, et kõik Moskva prouad oleksid nagu kokku rääkinud, et kõik oma pojad talle adjutantideks anda.”
„Ei, lubage siiski, ma ei lase teid enne lahti, mu kuldne heategija.”
„Papa,” kordas kaunitar jälle endisel toonil, „me jääme hiljaks.”
„Nii, au revoir 62 , jääge jumalaga, näete isegi …”
„Kas kannate siis homme keisrile ette?”
„Tingimata, aga Kutuzovi suhtes ei luba ma midagi.”
„Ei, lubage mulle, lubage ikka, Basile,” ütles Anna Mihhailovna talle veel järele, näol noore edvistaja naeratus, mis võis talle kunagi väga omane olla, kuid nüüd ta kurnatud palgeile sugugi ei sobinud.
Ta oli nähtavasti unustanud oma aastad ja pani harjumuspäraselt mängu kõik naiste vanad vigurid. Ent niipea kui vürst oli läinud, võttis Anna Mihhailovna näol jälle maad seesama külm teeseldud ilme, mis seal oli olnud ennegi. Ta läks tagasi ringi, kus vikont oma lugu edasi rääkis, ja tegi jälle näo, nagu kuulaks, ise lahkumishetke oodates, sest tema töö oli tehtud.
„Ja mis te arvate kogu sellest viimasest komöödiast du sacre de Milan 63 ?” küsis Anna Pavlovna. „Et la nouvelle comédie des peuples de Gênes et de Lucques qui viennent présenter leurs vœux à M. Buonaparte. M. Buonaparte assis sur un trône, et exauçant les vœux des nations! Adorable! Non, mais c’est à en devenir folle! On dirait que le monde entier a perdu la tête. 64 ”
Vürst Andrei vaatas Anna Pavlovnale otse näkku ja muigas. „„Dieu me la donne, gare à qui la touche,”” ütles ta (Buonaparte sõnad, mis too oli kroonimisel lausunud). „On dit qu’il a été très beau en prononçant ces paroles, 65 ” lisas ta ja kordas neid sõnu itaalia keeles: „Dio mi la dona, guai a ehi la tocca.”
„J’espère enfin,” jätkas Anna Pavlovna, „que ça a été la goutte d’eau qui fera déborder le verre. Les souverains ne peuvent plus supporter cet homme qui menace tout. 66 ”
„Les souverains? Je ne parle pas de la Russie,” ütles vikont viisakalt ning lootusetult. „Les souverains, madame! Qu’ont ils fait pour Louis XVI, pour la reine, pour madame Elisabeth? Rien,” jätkas ta üha kirglikumalt. „Et croyez-moi, ils subissent la punition pour leur trahison de la cause des Bourbons. Les souverains? Ils envoient des ambassadeurs complimenter l’usurpateur. 67 ””
Ja ta ohkas põlglikult, vahetades asendit. Vürst Ippolit, kes oli tükk aega läbi lornjeti vikondile otsa vahtinud, keeras end nende sõnade peale äkitselt kogu kehast väikese vürstinna poole, palus talt nõela ja hakkas sellega lauale joonistama, et näidata, missugune on Condé vapp. Ta seletas seda vappi vürstinnale niisuguse tähtsa näoga, nagu oleks viimane talt seda palunud.
„Bâton de gueules, engrêle de gueules d’azur – maison Condé, 68 ” kõneles ta.
Vürstinna kuulas, naeratus näol.
„Kui Buonaparte jääb veel aastaks Prantsusmaa troonile,” jätkas vikont oma juttu niisuguse inimese näoga, kes ei kuula teisi, vaid jälgib temale
Olge hea inimene, nagu te olite vanasti.
Aga kui ta kaardiväkke üle viiakse …
nägemiseni
kroonimine Milanos
Ja nüüd on uus komöödia: Genua ja Lucca rahvas avaldavad oma soovid härra Buonapartele. Ja härra Buonaparte istub troonil ning täidab rahvaste soove. Oo, see on vaimustav! Ei, selle peale võib hulluks minna. Tekib mõte, et kõik maailm on aru kaotanud.
„Jumal annab mulle krooni. Häda sellele, kes sellesse puutub.” /– / Kõneldakse, et ta olevat olnud väga tore, kui ta neid sõnu ütles.
Ma loodan /– /, et see oli lõpuks see tilk, mis klaasi üle ääre jooksma ajab. Suveräänid ei saa enam kannatada meest, kes on ähvarduseks kõigile.
Suveräänid? Ma ei räägi Venemaast /– /. Suveräänid, madam! Mida nad tegid Louis XVI heaks, kuninganna heaks, Elizabethi heaks? Mitte midagi /– /. Ja uskuge mind, nad saavad veel oma karistuse Bourbonide reetmise eest. Suveräänid! Nad läkitavad saadikuid troonianastajat tervitama.
Sakiline vapipalk, ääristatud taevassiniste sakkidega – Condé koda.