Sõda ja rahu. I ja II. Lev Tolstoi
nähtavasti selle abstraktse jutu vastu huvi.
„Mon cher, igal pool ei tohi ometi ütelda kõike, mida mõtled. Niisiis, kas sa oled lõppude lõpuks midagi otsustanud? Kas saab sinust ratsakaardiväelane või diplomaat?” küsis vürst Andrei pärast hetkelist pausi.
Pierre tõusis diivanil istukile, tõmmates jalad enese alla. „Kujutage ette, ma ei tea ikka veel. Mulle ei meeldi ei üks ega teine.”
„Kuid midagi tuleb ju otsustada. Su isa ootab.”
Pierre oli kümneaastasena saadetud vaimulikust kasvataja seltsis välismaale, kus ta oli viibinud kahekümne aasta vanuseni. Kui ta Moskvasse tagasi tuli, laskis isa kasvataja minema ja ütles noormehele: „Nüüd mine Peterburisse, vaata ringi ja vali. Mina olen kõigega päri. Siin on sulle kiri vürst Vassilile, ja siin on raha. Kirjuta kõigest, ma olen sulle igas asjas abiks.” Pierre valis juba kolm kuud endale karjääri ja ei teinud mitte midagi. Sellestsamast valikust vürst Andrei rääkiski. Pierre hõõrus laupa.
„Ta peab igatahes vabamüürlane olema,” ütles ta, pidades silmas abeed, keda ta suareel oli näinud.
„See on tühi jama,” peatas vürst Andrei teda jälle, „räägime parem asjalikku juttu. Kas sa ratsakaardiväes käisid? …”
„Ei, ei ole käinud, aga teate, mis mulle pähe tuli ja mida ma tahtsin teile ütelda. Praegu käib sõda Napoleoni vastu. Kui see oleks sõda vabaduse eest, siis ma saaksin aru ja astuksin esimesena sõjaväeteenistusse; aga abistada Inglismaad ja Austriat maailma kõige suurema mehe vastu … see ei ole ilus.”
Vürst Andrei kehitas Pierre’i lapsiku jutu peale vaid õlgu. Ta tegi näo, et niisugustele rumalustele on võimatu vastata; ent tegelikult oli sellele naiivsele küsimusele raske vastata midagi muud kui seda, mida vastas vürst Andrei.
„Kui kõik sõdiksid ainult oma tõekspidamiste järgi, siis ei olekski sõda,” ütles ta.
„Just see olekski tore,” lausus Pierre.
Vürst Andrei muigas.
„Väga võimalik, et see oleks tore, aga seda ei juhtu iialgi …”
„Nii, milleks teie sõtta lähete?” küsis Pierre.
„Milleks? Ma ei tea. Peab. Liiatigi lähen ma …” Ta pidas vahet. „Ma lähen sellepärast, et see elu, mida ma siin elan, see elu – ei sobi mulle!”
VI
Kõrvaltoast kostis kleidi kahinat. Vürst Andrei raputas end nagu ärgates ja ta nägu võttis sellesama ilme, mis tal oli olnud Anna Pavlovna võõrastetoas. Pierre laskis jalad diivanilt alla. Vürstinna astus sisse. Nüüd oli tal seljas juba teine, kodune, kuid niisama elegantne ja värske kleit. Vürst Andrei tõusis püsti ja tõstis talle tugitooli viisakalt lähemale.
„Ei tea miks, mõtlen ma sageli,” alustas vürstinna – prantsuse keeles nagu alati –, kui ta end kärmesti ning hoolikalt tugitooli istuma sättis, „miks ei ole Annette mehele läinud? Kui rumalad te kõik olete, messieurs, et ei ole temaga abiellunud. Te vabandage mind, kuid teie ei taipa naistest mitte kui midagi. Milline vaidleja te küll olete, härra Pierre!”
„Ma vaidlen alati ka teie mehega; ma ei saa aru, miks ta tahab sõtta minna,” ütles Pierre vürstinnale ilma vähimagi häbelikkuseta (mis on nii tavaline noore mehe läbikäimises noore naisega).
Vürstinna võpatas. Pierre’i sõnad näisid teda valusasti puudutavat.
„Ah, just seda ütlen ka mina!” sõnas ta. „Ma ei mõista, mitte ei mõista, miks mehed ei saa ilma sõjata elada. Mispärast meie, naised, midagi ei taha, miks meile midagi tarvis ei ole? Olge nüüd teie meile kohtumõistjaks. Ma ütlen talle ikka, et siin on ta onu adjutant, et see on hiilgav positsioon. Kõik tunnevad teda ja kõik hindavad teda nii väga. Alles hiljuti kuulsin ma Apraksinite juures, kuidas üks daam küsis: „C’est ça le fameux prince André?” Ma parole d’honneur! 92 ” Ta puhkes naerma. „Teda võetakse kõikjal nii kenasti vastu. Ta võiks väga kergesti ka tiibadjutandiks saada. Teate, keiser rääkis temaga väga armulikult. Me arutasime seda Annette’iga, seda oleks väga kerge korraldada. Kuidas teie arvate?”
Pierre vaatas vürst Andreile otsa, ja märganud, et see jutt ta sõbrale ei meeldi, jäi vastuse võlgu.
„Millal te ära sõidate?” küsis ta.
„Ah! ne me parlez pas de ce départ, ne m’en parlez pas. Je ne veux pas en entendre parler, 93 ” alustas vürstinna niisama kapriisselt ja kelmikalt, nagu ta oli kõnelnud võõrastetoas Ippolitiga, mis aga ilmselt kuidagi ei sobinud perekondlikku ringi, kuhu Pierre kuulus otsekui üks selle liikmeist. „Täna, kui ma mõtlesin, et kõik need kallid vahekorrad tuleb katkestada … Ja siis, tead, André?” Ta pilgutas mehele paljutähendavalt silma. „J’ai peur, j’ai peur! 94 ” sosistas ta selga väristades.
Mees vaatas talle otsa niisuguse näoga, nagu imestaks, et näeb peale iseenda ja Pierre’i veel kedagi siin toas viibivat, kuid pöördus siiski külma viisakusega küsivalt naise poole.
„Mida sa kardad, Liisa? Ma ei saa kuidagi aru,” ütles ta.
„Just niisugused egoistid on kõik mehed; kõik, kõik on egoistid! Ise jätab mu oma tujude pärast, jumal teab mispärast maha ja paneb üksinda maale vangi.”
„Isa ja õe juurde, ära unusta,” lausus vürst Andrei tasa.
„Sellegipoolest üksinda, ilma minu sõpradeta … Ja tahab veel, et ma ei kardaks.”
Tema toon oli nüüd juba torisev, ta ülahuul kerkis veidi ja andis ta näole mitte enam rõõmsa, vaid metslooma, orava ilme. Ta jäi vait, just nagu oleks sündmatuks pidanud Pierre’i juuresolekul oma rasedusest kõnelda, kuna asja tuum just selles oligi.
„Ma ei saa ikkagi aru, de quoi vous avez peur 95 ,” ütles vürst Andrei pikkamisi, silmi naiselt pööramata.
Vürstinna punastas ja rehmas lootusetult kätega.
„Non, André, je dis que vous avez tellement, tellement changé … 96 ”
„Sinu arst on sul käskinud varakult voodisse heita,” ütles vürst Andrei. „Sa peaksid magama minema.”
Vürstinna ei lausunud sõnagi, ent järsku hakkas ta lühike vurruudemetega ülahuul värisema; vürst Andrei tõusis püsti, kehitas õlgu ja kõndis üle toa.
Pierre vaatas imestunult ning naiivselt läbi prillide kord teda, kord vürstinnat ja tegi liigutuse, nagu oleks temagi tahtnud püsti tõusta, kuid siis uuesti ümber mõtelnud.
„Mis läheb see mulle korda, et härra Pierre siin on,” ütles väike vürstinna äkitselt ja ta kena näoke moondus korraga nutuseks grimassiks. „Ma tahtsin juba ammugi küsida, André: miks oled sa minu vastu nõnda muutunud? Mis olen ma sulle teinud? Sa lähed sõjaväkke, sul ei ole minust kahju. Mispärast?”
„Lise!” ütles vürst Andrei ainult, kuid selles ainsas sõnas oli niihästi palve kui ka ähvardus, ja mis peaasi, veendumus, et vürstinna varsti oma sõnu kahetseb, kuid vürstinna jätkas kiirustades:
„Sa kohtled mind nagu haiget või last. Ma näen kõik. Kas sa pool aastat tagasi ka niisugune olid?”
„Lise, ma palun teid, jätke järele,” ütles vürst Andrei veelgi väljendusrikkamalt.
Pierre, kes selle kõneluse ajal ikka rohkem ja rohkem ärevile oli läinud, tõusis püsti ja astus vürstinna juurde. Nagu näha, ei suutnud ta pisaraid taluda ja oli ise valmis nutma puhkema.
„Rahunege, vürstinna. Teile paistab see nii, sellepärast et, ma kinnitan teile, ma olen ise kogenud … seepärast … sellepärast et … Ei, vabandage,
„Kas see ongi kuulus vürst Andrei?” Ausõna!
Ah ärge rääkige mulle sellest ärasõidust, ärge rääkige! Ma ei taha sellest kuulda.
Ma kardan, ma kardan!
mida sa kardad
Ei, Andrei, sa oled nii väga muutunud, nii väga …