Sõda ja rahu. I ja II. Lev Tolstoi
sõnas vürst Andrei kuivalt, kusjuures tema toon oli jõudnud niisugusele astmele, mis näitab, et kannatus on otsas.
Vürstinna ilusa näokese vihane oravailme asendus järsku võluva ning kaastunnet äratava hirmuga; ta vaatas mehele oma kaunite silmadega altkulmu otsa ja nüüd oli tal selline arglik ning süüdlaslik nägu nagu koeral, kes kiiresti, kuid nõrgalt oma sorgus saba liputab.
„Mon dieu, mon dieu! 97 ” lausus vürstinna ja astus, üks käsi hoidmas kleidi volte, mehe juurde ning suudles teda laubale.
„Bonsoir, Lise, 98 ” ütles vürst Andrei, kes tõusis püsti ja suudles tal viisakalt kätt nagu võõral daamil.
Sõbrad vaikisid. Kumbki neist ei alustanud juttu. Pierre vaatas aeg-ajalt vürst Andreile otsa, vürst Andrei hõõrus laupa oma väikese käega.
„Lähme õhtust sööma,” ütles ta ohates, kui oli püsti tõusnud ja ukse poole läks.
Nad astusid uhkesti, vastselt ja luksuslikult sisustatud söögituppa. Kõik alates salvrätikutest kuni lauahõbeda, fajansi ja kristallini kandis seda erilist uudsuse pitserit, mis on omane noorte abikaasade majapidamisele. Keset õhtusööki toetas vürst Andrei küünarnukid lauale ja hakkas nagu inimene, kellel on juba ammu midagi südame peal ja kes on korraga otsustanud kõik välja ütelda, rääkima niisuguse närvilise ärritusega, mida Pierre polnud sõbra juures veel kunagi näinud.
„Ära abiellu iialgi, mitte iialgi, mu sõber; minu nõuanne sulle on: ära abiellu enne, kui sa võid endale ütelda, et oled teinud juba kõik, milleks sa võimeline oled, ja mitte enne, kui oled lakanud armastamast seda naist, kelle oled endale välja valinud, kui näed teda selgesti, sest vastasel korral eksid sa rängalt ja parandamatult. Abiellu siis, kui oled rauk, kes enam kuhugi ei kõlba … Sest muidu on lõpp kõigel, mis sinus head ja ülevat on. Kõik läheb raisku tühiste asjade peale. Jaa, jaa, jaa! Ära vaata mind nii imestunult. Kui sa endalt tulevikus midagi ootad, siis tunned sa igal sammul, et sinu jaoks on kõik läbi, kõik on suletud peale võõrastetoa, kus sa seisad ühel ja samal pulgal õueteenrite ja idiootidega … Ah tühja! …”
Ta lõi energiliselt käega.
Pierre võttis prillid eest, mispeale ta nägu muutus veelgi heasüdamlikumaks, ja vaatas üllatunult sõbrale otsa.
„Minu kaasa,” jätkas vürst Andrei, „on tore naine. Ta on üks neid väheseid naisi, kellega oma au pärast muretu võib olla; aga, oh jumal, mis ma küll kõik annaksin selle eest, et ei peaks naisemees olema! Sa oled ainuke ja esimene, kellele ma seda ütlen, sest ma armastan sind.”
Vürst Andrei sarnanes seda kõneldes veel vähem kui enne tolle Bolkonskiga, kes oli losutanud Anna Pavlovna tugitoolis ja pressinud, silmad pilukil, läbi hammaste prantsuskeelseid fraase. Ta kuivetu nägu võbeles iga lihase närvilisest elavusest; silmad, milles elu tuli enne näis kustunud olevat, kiirgasid nüüd heledat ja erksat sära. Oli näha, et mida elutum ta paistis oma igapäevases olekus, seda energilisem oli ta ärrituse silmapilkudel.
„Sa ei saa aru, miks ma seda räägin,” jätkas ta. „See on ju terve elulugu. Sina ütled: Buonaparte, tema karjäär,” lausus ta, ehkki Pierre praegu Buonapartest ei kõnelnud. „Sina ütled: Buonaparte; aga Buonaparte oli vaba, kui ta töötas ja samm-sammult oma eesmärgile lähenes, tal ei olnud midagi muud kui eesmärk – ja ta saavutas selle. Kuid seo ennast naisega, ja sa kaotad igasuguse vabaduse, nagu oleks sind jalgpakku pandud. Ja kõik sinu lootused ja jõuvarud, kõik vaid vaevavad sind ja sünnitavad piinavat kahetsust. Võõrastetoad, keelepeks, ballid, auahnus ja tühisus – see on see nõiaring, millest ma välja ei pääse. Nüüd lähen ma sõtta, kõige suuremasse sõtta, mida iganes on peetud, aga ma ei tea midagi ega kõlba kuhugi. Je suis très aimable et très caustique, 99 ” jätkas vürst Andrei, „ja Anna Pavlovna juures kuulatakse mind. Ja see rumal seltskond, milleta mu naine elada ei saa, ja need naised… Kui sa ainult teaksid, mida kujutavad endast toutes les femmes distinguées 100 ja üldse naised! Mu isal on õigus. Egoism, auahnus, nürimeelsus ja tühisus kõiges – seda on naised, kui nad näitavad endid nii, nagu nad on. Vaatad neid seltskonnas, ja paistab, nagu oleks midagi; aga ei ole midagi, mitte midagi, mitte midagi! Jah, ära abiellu, kulla mees, ära abiellu,” lõpetas vürst Andrei.
„Minu meelest on naljakas,” ütles Pierre, „et teie ennast, ennast kõlbmatuks ja oma elu rikutud eluks peate. Teil on kõik, kõik ees. Ja te võite …”
Ta ei ütelnud, mida, kuid juba tema toon näitas, kui kõrgelt ta sõpra hindab ja kui palju temast tulevikus ootab.
Kuidas ta võib niiviisi rääkida, mõtles Pierre. Pierre pidas vürst Andreid täiuse eeskujuks, ja nimelt sellepärast, et vürst Andreis olid kõrgeimal määral ühendatud kõik need omadused, mida Pierre’il ei olnud ja mida kõige täpsemalt võiks määratleda mõistega tahtejõud. Pierre oli alati imetlenud vürst Andrei võimet igasuguste inimestega rahulikult ümber käia, tema haruldast mälu, eruditsiooni (kõike oli ta lugenud, kõike ta teadis, kõigest oli tal aimu) ja kõige rohkem tema võimet töötada ning õppida. Ja kui Pierre’i sageli hämmastas, et Andreil puudub täiesti võime unistavalt filosofeerida (mis oli Pierre’ile eriti iseloomulik), siis ei näinud ta ka selles mitte puudust, vaid jõudu.
Kõige paremates, sõbralikumates ja lihtsamates vahekordades on vaja meelitust või kiitust, nii nagu ratastele on vaja määret, et need sõidaksid.
„Je suis un homme fini, 101 ” ütles vürst Andrei. „Mis minust kõnelda? Kõneleme parem sinust,” lausus ta, kui oli pisut vaikinud ja oma lohutavate mõtete üle muianud. See muie peegeldus samal hetkel vastu Pierre’i näolt.
„Ja mida on minust kõnelda?” kostis Pierre, kelle suu venis muretule ja rõõmsale naerule. „Mis olen mina? Je suis un bâtard! 102 ” Ning ta läks järsku näost tumepunaseks. Paistis, et ta oli teinud suure pingutuse, et seda ütelda. „Sans nom, sans fortune … 103 Ja mis siis, kuigi …” Ent ta ei ütelnud, mis kuigi. „Ma olen esialgu alles vaba ja mul on hea olla. Ma ei tea ainult kuidagi, millest ma peaksin alustama. Ma tahtsin tõsiselt teiega nõu pidada.”
Vürst Andrei vaatas teda heasüdamlikul pilgul. Kuid selles sõbralikus ning lahkes pilgus oli siiski tunda teadlikkust oma üleolekust.
„Sa oled mulle kallis, ja eriti sellepärast, et oled ainus loomulik inimene kogu meie seltskonna hulgas. Sul on hea. Vali mis tahad, see on ükskõik. Sina sobiksid igale poole hästi; ainult – jäta see nende Kuraginite juures käimine ja niisugune elu. See ei sobi sulle kuidagi, kõik need joomingud ja husaarlus ja kõik …”
„Que voulez-vous, mon cher,” ütles Pierre õlgu kehitades, „les femmes, mon cher, les femmes! 104 ”
„Ma ei mõista,” kostis Andrei. „Les femmes comme il faut, see on teine asi; aga Kuragini les femmes, les femmes et le vin 105 – ei, ma ei mõista!”
Pierre elas vürst Vassili Kuragini majas ja tegi kaasa ulaelu, mida elas tolle poeg Anatole, seesama Anatole, keda parandamise otstarbel taheti paari panna vürst Andrei õega.
„Teate mis,” ütles Pierre, nagu oleks talle äkitselt üks õnnelik mõte pähe tulnud, „tõsijutt, ma olen seda ammugi mõtelnud. Niisuguse elu sees ei suuda ma midagi otsustada ega kaaluda. Pea valutab, raha ei ole. Ta kutsus mind täna, ma ei lähe.”
„Anna mulle ausõna, et sa enam ei lähegi!”
„Ausõna!”
Kell oli öösi juba kahe peal, kui Pierre sõbra
Mu jumal, mu jumal!
Hüvasti, Liisa.
Ma olen tubli lobiseja.
need korralikud naised
Minu asjad on ühel pool.
Mina olen sohipoeg!
Ilma nimeta, ilma varata …
Mis teha, mu sõber /– / naised, sõber, naised!
Korralikud naised /– / Kuragini naised, naised ja viin.