Sõda ja rahu. I ja II. Lev Tolstoi
tulles kohe näost punaseks. Oli näha, et ta otsib, kuid ei leia, mida ütelda; Boriss seevastu kogus end silmapilk ja seletas rahulikult, naljatoonil, et ta tunneb seda Mimi-nimelist nukku juba sellest ajast, kui too oli alles noor rikkumata ninaga tütarlaps, kuidas nukk oli tema silma all viie aastaga tunduvalt vananenud ja kuidas ta pähe oli tekkinud üle kogu pealae ulatuv pragu. Seda öeldes vaatas ta Natašale otsa. Nataša keeras talle selja ning piilus nooremat venda, kes, silmad kissis, hääletust naerust rappus, ja suutmata end enam tagasi hoida, hüppas üles ning jooksis toast välja nii kiiresti nagu ta väledad jalad võtsid. Boriss jäi tõsiseks.
„Te tahtsitegi vist juba minema hakata, maman! Kas soovite tõlda?” küsis ta emalt naeratades.
„Jah, mine, mine, lase tõld valmis seada,” naeratas ema talle vastu.
Boriss läks tasakesi uksest välja ning järgnes Natašale; paks poiss jooksis vihaselt neile järele, otsekui pahandaks ta segaduse üle, mis tema toimingutes oli sündinud.
IX
Noortest, kui mitte arvestada krahvinna vanemat tütart (kes oli õest neli aastat vanem ja käitus juba nagu täiskasvanu) ning võõrast preilit, jäid külalistetuppa vaid Nikolai ja krahvi õetütar Sonja. Sonja oli väga sale ja väike brünett, kelle mahedat pilku varjutasid pikad ripsmed ning kelle paks must juuksepalmik oli kaks korda ümber pea keeratud ja näol, eriti aga paljastel kõhnadel, kuid graatsilistel lihaselistel kätel ja kaelal oli kollakas jume. Oma sujuvate liigutuste, väikeste pehmete ning painduvate kehaliikmete ja veidi kavala ning tagasihoidliku olekuga meenutas ta ilusat, alles väljakujunemata kassipoega, kellest saab kord imekena kassike. Ta pidas nähtavasti viisakaks üldisest vestlusest naeratusega osa võtta, kuid tahtmatult vaatasid ta silmad pikkade tihedate ripsmete varjust oma sõjaväkke minevat cousin’i niisuguse kirgliku tütarlapseliku jumaldamisega, et ta naeratus ei saanud hetkekski kedagi petta, ja oli ilmne, et kassike oli maha istunud vaid selleks, et seda energilisemalt üles hüpata ja oma cousin’iga mängima hakata, niipea kui nad ainult, nagu Boriss ja Natašagi, sellest võõrastetoast välja pääsevad.
„Jah, ma chère,” ütles vana krahv külalisele ning osutas oma Nikolai peale. „Nüüd on tema sõber Boriss ohvitseriks ülendatud ja tema ei taha sõpruse pärast Borissist maha jääda; ta jätab niihästi ülikooli kui ka minu, vanamehe maha ja läheb sõjaväeteenistusse, ma chère. Ometi oli talle arhiivis juba koht valmis ja kõik. Näete, mis sõprus tähendab!” lausus krahv küsivalt.
„Jah, sest olevat ju sõda kuulutatud, nagu räägitakse,” ütles külaline.
„Seda räägiti juba ammu,” ütles krahv. „Nüüd räägitakse jälle, räägitakse natuke ja jäetakse sinnapaika. Ma chère, näete, mis sõprus tähendab!” kordas ta. „Ta läheb husaariks.”
Külaline vangutas pead teadmata, mida ütelda. „Sõprus ei tähenda siin hoopiski midagi,” vastas Nikolai ägedalt ja tõrjuvalt, just nagu kaitseks end häbistava laimu eest. „Sõprus ei tähenda siin hoopiski midagi, vaid ma lihtsalt tunnen, et sõjaväeteenistus on minu kutsumus.”
Ta piidles täditütart ja võõrast preilit: mõlemad silmitsesid teda, heakskiitev naeratus huulil.
„Täna lõunatab meil Schubert, Pavlogradi husaaripolgu polkovnik. Ta oli siin puhkusel ja võtab Nikolai endaga kaasa. Mis parata!” ütles krahv, kehitades õlgu ja rääkides naljatoonil asjast, mis talle nähtavasti suurt muret valmistas.
„Ma ütlesin ju teile, kallis papa,” sõnas poeg, „et kui te ei taha mind ära lasta, siis ma jään. Aga ma tean, et ma kuhugi mujale ei kõlba kui ainult sõjaväeteenistusse: ma ei ole diplomaat ega ametnik, ma ei oska varjata seda, mida tunnen,” ütles ta, heites ühtelugu noorusedevaid pilke Sonjale ja võõrale preilile.
Kassike, kes oli oma pilgud temasse puurinud, näis olevat iga hetk valmis mängu alustama ja kogu oma kassiloomust näitama.
„Nonoh, olgu pealegi!” ütles vana krahv. „Ikka nõnda äge. See Buonaparte on kõigi pead segi ajanud: kõik mõtlevad, kuidas ta ometi leitnandist keisriks sai. Mis siis ikka – annaks Jumal,” lisas ta, ilma et oleks külalise pilkavat muiet märganud.
Täiskasvanud rääkisid veel Buonapartest. Julie, Karagina tütar, ütles noorele Rostovile:
„Kui kahju, et teid neljapäeval Arharovite pool ei olnud. Mul oli ilma teieta igav,” – ning naeratas talle õrnalt.
Huulil noorusedev muhelus, istus meelitatud noormees talle lähemale ja alustas naeratava Juliega omaette vestlust, märkamata hoopiski, et see tema tahtmatu muhelus lõikas punastava ning teeseldult naeratava Sonja südant armukadeduse noaga. Keset vestlust vaatas ta üle õla Sonja poole. Sonja vaatas talle vastu, pilk täis kirglikku tigedust, ja vaevu pisaraid tagasi hoides, teeseldud naeratus näol, tõusis ta püsti ning väljus toast. Kõik Nikolai elevus oli pühitud. Ta ootas ära vestluse esimese pausi ning läks toast välja Sonjat otsima, nägu ärevil.
„Kui läbipaistvad on küll kõik noorte inimeste saladused!” ütles Anna Mihhailovna, osutades toast lahkuvale Nikolaile. „Cousinage dangereux voisinage, 112 ” lisas ta.
„Jah,” ütles krahvinna, kui päikesekiir, mis oli tunginud tuppa koos noorema põlvkonnaga, oli kadunud, ja ta oleks nagu vastanud küsimusele, mida keegi talle polnud esitanud, kuid mis tal alatasa meeles mõlkus: „Kui palju kannatusi, kui palju muret on tulnud taluda, et nüüd nende üle rõõmu tunda! Aga nüüdki on hirmu õieti ikka rohkem kui rõõmu. Sa kardad aina ja alalõpmata! Nad on praegu just selles eas, kus nii tüdrukuid kui ka poisse ähvardavad nõnda paljud ohud.”
„Kõik oleneb kasvatusest,” ütles külaline.
„Jah, teil on õigus,” jätkas krahvinna. „Siiani olen ma, jumal tänatud, oma lastele sõbraks olnud ja mul on nende täielik usaldus,” jätkas ta, korrates paljude vanemate eksitust, kes arvavad, et nende lastel ei ole nende ees saladusi. „Ma tean, et jään alati oma tütarde esimeseks confidente’iks 113 ja et Nikolenka, kuigi ta oma ägeda iseloomuga vahel mõne koerustüki teeb (poisslaps ei saa ilma selleta läbi), siis ei tee ta seda ikkagi mitte nii nagu need Peterburi härrad.”
„Jaa, lapsed on toredad, väga toredad,” kinnitas krahv, kes keerulistena tunduvad küsimused alati sellega lahendas, et leidis kõik olevat väga toreda. „Võtke nüüd kinni! Tema tahab husaariks hakata! Nii see on, ma chère!”
„Ja missugune armas olend on teie noorem tütar!” tähendas külaline. „Tulesäde!”
„Tulesäde jah!” ütles krahv. „Täiesti minusse läinud! Ja milline hääl tal on: kuigi ta on mu oma tütar, ütlen ma, tõesõna, temast tuleb lauljanna, teine Salomoni. Me võtsime talle ühe itaallase õpetajaks.”
„Kas mitte liiga vara? Räägitakse, et häälele olevat kahjulik selles vanuses õppida.”
„Oh ei, mis vara!” ütles krahv. „Kuidas siis meie emad kaheteist- ja kolmeteistkümneaastaselt mehele läksid!”
„Tema on ju ka juba nüüd Borississe armunud! Mis te ütlete?” sõnas krahvinna naeratades ja Borissi emale otsa vaadates ning jätkas nagu vastuseks mõttele, mis tal alati meeles mõlkus: „Teate, kui ma tema vastu karm oleksin ja keelaksin tal … jumal teab, mis nad siis salaja teeksid,” (krahvinna mõtles seda, et nad suudleksid) „aga nüüd tean ma iga tema sõna. Ta tuleb õhtuti ise ja räägib mulle kõik. Võib ju olla, et ma hellitan teda, aga nii paistab tõesti parem olevat. Vanema tütre vastu olin ma karm.”
„Jah, mind kasvatati hoopis teisiti,” naeratas vanem tütar, ilus krahvitar Veera.
Kuid naeratus ei kaunistanud Veera nägu, nagu see harilikult on: vastupidi, tema nägu läks ebaloomulikuks ja seetõttu ebameeldivaks. Vanem tütar Veera oli ilus, ta polnud rumal ja õppis suurepäraselt, ta oli hästi kasvatatud, tal oli meeldiv hääl, kõik, mis ta ütles, oli õige ja omal kohal; ent imelik küll – kõik, niihästi külaline kui ka krahvinna, vaatasid
Nõbude naabrus on ohtlik.
nõuandjaks