Sõda ja rahu. I ja II. Lev Tolstoi
„diplomaat” oli lastel sageli suus selles erilises tähenduses, mille nemad sõnale andsid) „see on isegi igav,” ütles Nataša solvunult väriseval häälel. „Mis ta norib mu kallal?”
„Sina ei saa sellest iialgi aru,” ütles ta Veerale, „sest sa pole iial kedagi armastanud; sul ei ole südant sees, sa oled lihtsalt madame de Genlis,” (selle hüüdnime, mida nad pidasid väga solvavaks, oli Veerale pannud Nikolai) „ja sinu kõige suurem lõbu on teistele pahandusi teha. Koketeeri oma Bergiga, nii palju kui süda kutsub,” lausus ta kähku.
„Mina igatahes ei hakka külaliste ees noormehele järele jooksma …”
„No nüüd said mis tahtsid,” torkas Nikolai vahele, „ütlesid kõigile halvasti ja rikkusid kõigi tuju ära. Lähme parem lastetuppa.”
Kõik neljakesi tõusid nagu heidutatud linnuparv ja läksid toast minema.
„Halvasti öeldi minule, mina pole kellelegi midagi ütelnud,” sõnas Veera.
„Madame de Genlis! Madame de Genlis!” kostsid naerused hääled ukse tagant.
Ilus Veera, kes kõigile nii ärritavalt ja ebameeldivalt mõjus, naeratas ning läks, ilmselt puudutamata sellest, mis talle oli öeldud, peegli ette ja kohendas särpi ning soengut: oma ilusat nägu silmitsedes paistis ta muutuvat veelgi külmemaks ja rahulikumaks.
Võõrastetoas läks jutt omasoodu edasi.
„Ah! chère,” kõneles krahvinna, „ka minu elu tout n’est pas rose. Kas ma siis ei näe, et du train que nous allons 114 ei ole meil meie varandust kuigi kauaks! Ja selles kõiges on süüdi klubi ja mu mehe headus. Kui me maal elame, kas meil seal mingi puhkus on? Teatrietendused, jahid ja jumal teab mis. Aga mis nüüd minust! Räägi parem, kuidas sa kõik selle korraldasid. Ma imestan sageli, Annette, kuidas sina oma aastates kihutad, üksi sõidukis, kõik Moskvad ja Peterburid läbi, käid igasuguste ministrite ja igasuguste aukandjate jutul ning oskad kõigiga toime tulla, ma panen imeks! Kuidas see sul ometi korda läks? Mina näiteks ei oska midagi niisugust teha.”
„Ah, kullake!” vastas vürstinna Anna Mihhailovna. „Hoidku jumal, et sa tunda ei saaks, kui raske on lesepõli, ilma toeta, pojaga, keda armastad jumaldamiseni. Kõik õpitakse ära,” jätkas ta teatud uhkusega. „Minu protsess õpetas mind. Kui mul on vaja mõne aukandjaga kokku saada, kirjutan ma lühikese kirja: „Princesse une telle 115 soovib näha seda ja seda”, võtan voorimehe ja sõidan kohale, kas kaks, kolm või isegi neli korda – kuni saan mida tahan. Mul on ükskõik, mis minust ka iganes mõeldakse.”
„Nii, ja keda sa siis Borjakese pärast palusid?” küsis krahvinna. „Sest nüüd on su poeg juba kaardiväeohvitser, aga Nikoluška alles junkur. Pole kedagi, kes mõne sammu astuks. Keda sa palusid?”
„Vürst Vassilit. Ta oli väga kena. Silmapilk nõus kõik tegema; ta kandis asja keisrile ette,” seletas vürstinna Anna Mihhailovna vaimustatult, olles täiesti unustanud kogu alanduse, mis ta oli pidanud oma sihi saavutamiseks üle elama.
„Kas ta on ka vanemaks jäänud, see vürst Vassili?” küsis krahvinna. „Ma ei ole teda näinud meie teatrietendustest saadik Rumjantsevite juures. Ja ma arvan, et ta on minu unustanud. Il me faisait la cour 116 ,” lausus krahvinna naeratades.
„Ta on ikka endine,” vastas Anna Mihhailovna, „lahke mees, lausa sulab. Les grandeurs ne lui ont pas tourné la tête du tout. 117 „Mul on kahju, et saan liiga vähe teie heaks teha, armas vürstinna,” ütles ta mulle, „aga käskige.” Jah, ta on tore mees ja suurepärane sugulane. Ja sa tead ju, Nathalie, kuidas ma oma poega armastan. Ma ei tea, mis ma tema õnne heaks küll teeksin. Kuid mu rahaasjad on niivõrd halvad,” jätkas Anna Mihhailovna nukralt ja tasemini, „niivõrd halvad, et ma olen praegu lihtsalt kohutavas olukorras. Mu õnnetu protsess neelab kõik, mis mul on, aga ei nihku edasi. Sa kujuta endale ette, et mul ei ole à la lettre 118 kümmet kopikatki ja ma ei tea, mille eest Borissi mundrisse panna.” Ta võttis taskurätiku ja puhkes nutma. „Mul on vaja viissada rubla, aga mul on üksainus kahekümneviieline. Ma olen niisuguses olukorras, et … Mu ainus lootus on nüüd veel krahv Kirill Vladimirovitš Bezuhhov. Kui tema oma ristipoega toetada ei taha – tema ristis ju Borjat – ja talle midagi ülalpidamiseks ei määra, siis läheb kõik mu vaev ja hool vett vedama: minul ei ole talle millegi eest varustust muretseda.”
Krahvinna silmad läksid märjaks ja ta pidas omas mõttes millegi üle aru.
„Ma mõtlen sageli, ja võib-olla on see isegi patt,” ütles vürstinna, „aga ma mõtlen sageli, et näe, krahv Kirill Vladimirovitš elab üksi … see varandus on tohutu suur … ja milleks ta elab? Elu on talle koormaks – aga Borjal on elu alles ees.”
„Kindlasti jätab ta midagi Borissile,” lausus krahvinna.
„Jumal teab, chère amie 119 ! Need rahamehed ja võimukandjad on hirmsad egoistid. Kuid ma lähen nüüd siiski koos Borissiga tema juurde ja ütlen kohe otse välja, milles asi seisab. Mõeldagu minust mis tahes, see on mulle tõesti ükskõik, kuna sellest oleneb mu poja saatus.” Vürstinna tõusis püsti. „Kell on praegu kaks, kell neli on teil lõunasöök. Ma jõuan veel.”
Ja nagu üks asjalik Peterburi daam, kes oskab aega kasutada, laskis Anna Mihhailovna poja enda juurde kutsuda ning läks koos temaga eestuppa.
„Hüvasti, kullake,” ütles ta krahvinnale, kes teda ukseni saatis, „soovi mulle edu,” lisas ta sosinal, et poeg ei kuuleks.
„Kas te lähete krahv Kirill Vladimirovitši juurde, ma chère?” küsis krahv söögitoast ja tuli samuti eestuppa. „Kui ta tervis parem on, kutsuge Pierre meile lõunale. Ta käis ju varem ikka meil ja tantsis lastega. Kutsuge tingimata, ma chère. Siis vaatame, millega Tarass täna silma paistab. Ta ütles, et krahv Orlovilgi polevat niisugust lõunasööki olnud, nagu meil täna tuleb.”
VII
„Mon cher Boris,” ütles vürstinna Anna Mihhailovna pojale, kui krahvinna Rostova tõld, milles nad istusid, õlgkattega tänavalt krahv Kirill Vladimirovitš Bezuhhovi suurde õue pööras. „Mon cher Boris,” ütles ema kätt vana salopi alt vabastades ja argliku ning hella liigutusega poja käele pannes, „ole lahke, ole tähelepanelik. Krahv Kirill Vladimirovitš on ikkagi sinu ristiisa ja temast oleneb su edaspidine saatus. Pea seda meeles, mon cher, ja ole nii kena, nagu sa olla mõistad …”
„Kui ma teaksin, et sellest midagi välja tuleb peale alanduse …” vastas poeg külmalt. „Aga ma olen teile lubanud ja teen seda teie pärast.”
Hoolimata sellest, et kellegi tõld trepi ees seisis, küsis uksehoidja, kui ta silmitses ema ja poega (kes olid kohe, ilma et oleksid käskinud oma tulekust teatada, astunud klaas-eeskotta, kahe rea seinatühemeis valvavate kujude vahele) ning vaatas tähendusrikkalt vanavõitu saloppi, et keda nad soovivad, kas vürstitare või krahvi, ja kuulnud, et krahvi, vastas, et nende hiilgusel on täna halvem ja et nende hiilgus ei võta kedagi vastu.
„Me võime lahkuda,” ütles poeg prantsuse keeles.
„Mon ami! 120 ” ütles ema anuvalt, puudutades jälle poja kätt, otsekui oleks see puudutus võinud poega rahustada või ergutada.
Boriss ei lausunud enam sõnagi ja vaatas sinelit seljast võtmata küsivalt emale otsa.
„Paikene,” ütles Anna Mihhailovna õrnalt uksehoidjale, „ma tean, et krahv Kirill Vladimirovitš on väga haige … sellepärast ma tulingi … ma olen sugulane … Ma ei tülita teda, paikene … Mul oleks tarvis kokku saada vürst Vassili Sergejevitšiga – ta peatub ju siin. Ole hea ja teata.”
Uksehoidja
ei ole roosiaed /– / meie elulaadi juures
Vürstinna see ja see.
Ta keerutas mu ümber.
Kõrge seisund ei ole teda teiseks teinud.
sõna otseses mõttes
mu sõber
Sõbrake!