Sõda ja rahu. I ja II. Lev Tolstoi
ta ja pilgutas Veerale heakskiitvalt silma.
Külalised tõusid ja lahkusid, olles lubanud lõunale tulla.
„Küll on ikka kombed! Muudkui istuvad ja istuvad!” ütles krahvinna, kui oli külalised ära saatnud.
X
Kui Nataša võõrastetoast väljus ja jooksu pistis, ei jooksnudki ta kaugemale kui lilletoani. Selles ruumis peatus ta ning jäi kuulatama võõrastetoast kostvat juttu ja ootama Borissi väljumist. Ta oli juba kannatust kaotamas, lõi jalga vastu maad ja pidi peaaegu nutma puhkema, et Boriss silmapilk ei tulnud, kui kostsid noormehe mitte just aeglased ja mitte ka kiired, vaid mõõdukad sammud. Nataša lipsas kähku lilletünnide vahele ja peitis enese ära.
Boriss jäi keset tuba seisma, vaatas ringi, pühkis ära ühe kübeme oma mundrikuue varrukalt, astus peegli ette ja silmitses oma ilusat nägu. Nataša piilus vaikselt oma peidupaigast, oodates, mis Boriss nüüd teeb. Boriss seisis pisut peegli ees, naeratas ja kõndis siis välisukse poole. Nataša tahtis teda hõigata, kuid mõtles ümber.
„Las otsib!” ütles ta enesele. Vaevalt oli Boriss välja läinud, kui teisest uksest tuli sisse õhetav Sonja, kes sosistas midagi vihaselt läbi pisarate. Nataša surus maha oma esimese liigutuse – joosta tema juurde – ning jäi oma peidupaika otsekui nähtamatuks tegeva mütsi alla ja piilus sealt, mis maailmas toimub. Ta tundis üht uut ja isevärki naudingut. Sonja sosistas midagi ja saatis aeg-ajalt pilke võõrastetoa ukse poole. Uksest tuli Nikolai.
„Sonja? Mis sul on? Kuidas siis niiviisi võib?” ütles Nikolai tema juurde rutates.
„Ei midagi, pole midagi, jätke mind!” – Sonja nuuksatas.
„Ei, ma tean küll!”
„Väga hea, kui teate, eks minge siis tema juurde.”
„Sooonja! Üksainus sõna! Kes siis niiviisi palja ettekujutuse pärast mind ja iseennast piinab?” kõneles Nikolai ning võttis Sonja käe.
Sonja ei tõmmanud kätt ära ja jättis nutu järele. Nataša vaatas neid oma peidupaigast liikumatult, hinge kinni hoides, silmad säramas. Mis nüüd tuleb?
„Sonja! Terve maailm ei lähe mulle korda! Sina üksi oled mulle kõik,” kõneles Nikolai. „Ma tõestan seda sulle veel.”
„Mulle ei meeldi, kui sa niiviisi räägid.”
„Ma siis ei räägi rohkem, anna andeks, Sonja!” Ta tõmbas Sonja enese vastu ja suudles teda.
Oi kui tore, käis Natašal peast läbi, ja kui Sonja koos Nikolaiga toast lahkus, järgnes ta neile ja kutsus Borissi enda juurde.
„Boriss, tulge siia,” ütles ta paljutähendava ja kavala näoga. „Ma pean teile ühte asja ütlema. Siia, siia,” kutsus ta ja viis Borissi lilletuppa sinna kohta tünnide vahele, kus ta peidus oli olnud. Boriss järgnes talle, naeratus näol.
„Mis üks asi see siis on?” küsis noormees.
Nataša kohmetus, vaatas ringi, märkas tünnil oma mahajäetud nukku ja võttis selle kätte.
„Suudelge nukku,” ütles ta.
Boriss vaatas teraselt, pilk lahke, ta elevil näkku ega vastanud midagi.
„Ei taha? No siis tulge siia,” ütles Nataša, läks sügavamale lillede vahele ja viskas nuku käest. „Tulge lähemale, lähemale!” sosistas ta. Ta haaras ohvitseri kuuekäänistest kahe käega kinni ja tema õhetavast näost paistis pidulikkust ning hirmu.
„Aga kas te mind tahaksite suudelda?” sosistas ta vaevukuuldavalt, ise Borissi altkulmu silmitsedes, naeratades ja peaaegu nuttes ärevusest.
Boriss punastas.
„Küll te olete naljakas!” ütles ta Nataša poole kummardudes ja veelgi rohkem punastades, ei võtnud aga midagi ette, vaid jäi ootama.
Nataša hüppas äkitselt tünni otsa, nii et oli nüüd pikem kui Boriss, võttis tal mõlema käega pea ümbert kinni, nii et ta peenikesed paljad käsivarred kooldusid ülalpool noormehe kaela, raputas juuksed selja taha ja suudles teda otse huultele.
Siis lipsas ta pottide vahelt alla teisele poole lilli ja jäi seisma, pea rinnal.
„Nataša,” sõnas Boriss, „te teate, et ma teid armastan, aga …”
„Kas te olete minusse armunud?” katkestas teda Nataša.
„Jah, ma olen teisse armunud, kuid palun, ärgem nii tehkem nagu praegu … veel neli aastat … siis palun ma teie kätt.”
Nataša mõtles järele.
„Kolmteist, neliteist, viisteist, kuusteist …” luges ta oma peenikestel sõrmedel. „Tore! Nii et see on siis otsustatud?”
Ja tema elevil nägu valgustas rõõmu ning rahunemise naeratus.
„Otsustatud!” ütles Boriss.
„Kas igaveseks?” küsis tüdruk. „Kohe surmani?”
Ja ta võttis noormehel käe alt kinni ning läks, nägu õnnelik, temaga vaikselt diivanituppa.
XI
Krahvinna oli visiitidest nii väsinud, et ei lubanud enam kedagi vastu võtta, ja uksehoidjale anti käsk kutsuda vaid kõiki, kes veel peaksid õnnitlema tulema, tingimata lõunale. Krahvinna tahtis nelja silma all rääkida oma lapsepõlvesõbratari vürstinna Anna Mihhailovnaga, keda ta polnud tolle Peterburist saabumise järel veel õieti näinudki. Nutetud ning meeldiva näoga Anna Mihhailovna nihutas end krahvinna tugitoolile lähemale.
„Sinuga olen ma täiesti avameelne,” ütles Anna Mihhailovna. „Meid vanu sõpru on ju nii vähe järele jäänud! Sellepärast peangi ma sinu sõprust väga kalliks.”
Anna Mihhailovna vaatas Veera poole ja jäi vait. Krahvinna surus oma sõbratari kätt.
„Veera,” ütles krahvinna vanemale tütrele, keda ta ilmselt ei sallinud. „Kuidas te küll midagi ei taipa? Kas sa ei tunne siis, et sa siin praegu üleliigne oled? Mine õdede juurde või …”
Ilus Veera naeratas põlglikult, kuid ei solvunud nähtavasti mitte põrmugi.
„Kallis mamma, kui te oleksite ütelnud seda juba varem, oleksin ma kohe ära läinud,” sõnas ta ja läks oma toa poole. Ent diivanitoast möödudes märkas ta, et seal istusid sümmeetriliselt kahe akna juures kaks paari. Ta jäi seisma ja naeratas põlglikult. Sonja istus lausa Nikolai külje vastas, kuna too kirjutas talle albumisse värsse, mida esmakordselt elus oli luuletanud. Boriss ja Nataša istusid teise akna juures ning jäid vait, kui Veera sisse astus. Nataša ja Sonja vaatasid Veerale süüdlasliku ning õnneliku näoga otsa.
Neid armunud tüdrukuid oli lõbus ja liigutav näha, kuid Veeral ei olnud nende nägemisest ilmselt kuigi meeldivat tunnet.
„Kui mitu korda olen ma teid palunud,” ütles ta, „et te minu asju ei võtaks, teil on oma tuba.” Ta võttis tindipoti Nikolailt ära.
„Kohe, kohe,” ütles Nikolai sulge kastes.
„Te oskate ka kõike valel ajal teha,” sõnas Veera. „Äsja jooksite võõrastetuppa, nii et kõigil oli teie pärast piinlik.”
Sellest hoolimata või just sellepärast, et kõik, mis ta ütles, oli täiesti õige, ei vastanud talle keegi ja kõik neli vahetasid vaid isekeskis pilke. Veera viivitas veel siin toas, tindipott käes.
„Ja mis saladusi saab üldse olla teie vanuses Nataša ja Borissi vahel või teie vahel – ainult rumalused!”
„Ja mis puutub see sinusse, Veera?” lausus Nataša tasakesi eestkostval toonil.
Ta oli sel päeval nähtavasti kõikide vastu veel lahkem ja sõbralikum kui muidu.
„See on väga rumal,” ütles Veera, „mul on teie pärast piinlik. Mis saladused need on? …”
„Igaühel on omad saladused. Meie sinusse ja Bergisse ei puutu,” lausus Nataša,